Tantra. Ülim mõistmine. Osho

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ istumas, või pani silmad kinni ja nägi neid igal pool istumas, ja nad tegid nägusid. Mees oli üllatunud. „Miks ta andis mulle selle tehnika, sest kui probleem on ahvides, siis mind pole nad kunagi seganud. See juhtus minuga esimest korda!” Ja ta proovis hommikul uuesti.

      Ta käis vannis, istus, aga ahvid ei jätnud teda rahule.

      Õhtul tuli ta tagasi ja oli vihane – sest ahvid järgnesid talle ja ta rääkis nendega. Ta tuli ja ütles: „Päästa mind. Ma ei taha seda, minuga oli kõik korras, ma ei taha mingit meditatsiooni. Ja ma ei taha sinu valgustumist – ainult päästa mind nende ahvide käest!”

      Kui mõtlete ahvidest, võib juhtuda, et nad ei tule teie juurde. Aga kui te ei taha seda … kui te ei taha, et nad teie juurde tuleksid, siis nad järgnevad teile. Neil on oma ego ja nad ei saa teist nii kergesti lahkuda. Ja mida te endast õige mõtlete, püüdes ahvidest mitte mõelda? Ahvid pahandavad, seda ei saa lubada.

      Inimestega nii juhtubki. Tilopa tegi nalja; ta ütles sellega, et kui püüad mõtteid peatada, ei tule see välja. Vastupidi, pingutus mõtte peatamiseks annab sellele energiat; sellestsamast pingutusest seda vältida saab tähelepanu. Niisiis, kui tahate midagi vältida, siis pöörate sellele liiga suurt tähelepanu. Kui tahate mõtet mitte mõelda, siis juba mõtlete sellest.

      Pidage seda meeles, muidu olete samuti täbaras olukorras. Seda vaest meest hakkasid painama ahvid, sest ta tahtis neid peatada. Pole vaja mõtteid peatada. Need on juuretud, kodutud hulkurid; te ei pea nende pärast muretsema. Lihtsalt jälgige, ilma et te neid vaataksite, lihtsalt jälgige.

      Kui need tulevad, siis on tore, ära end halvasti tunne, sest isegi tilluke tunne, et see pole hea – ja oledki võitlusse asunud. Kõik on korras, see on loomulik: nagu lehed puudele, niisamuti tulevad pähe mõtted. Kõik on korras; kõik on täpselt nii, nagu olema peab. Kui mõtteid ei tule, on väga tore. Lihtsalt jää osavõtmatuks vaatlejaks, olemata poolt ega vastu, tunnustamata ega hukka mõistmata, hinnangut andmata. Lihtsalt istu enda sees ja vaata, ilma midagi vaatamata.

      Ja juhtub nii, et mida rohkem sa vaatad, seda vähem leiad; kui vaatad sügavamale, siis mõtted kaovad. Kui sa seda tead, siis on sul olemas võti. Ja see võti avab kõige salajasema fenomeni – budasuse.

      „Pilvedel, mis rändavad taevas,

      pole juuri, pole kodu; ega ka mitte eristavatel mõtetel,

      mis hõljuvad läbi meele.

      Kui ilmub eneseteadlik meel,

      siis eristamine lõpeb.”

      Kui oskad näha, et mõtted hõljuvad – sina pole mõtted, vaid ruum, kus mõtted hõljuvad –, siis oled saavutanud eneseteadlikkuse, siis oled mõistnud oma teadvuse fenomeni. Siis peatub eristamine; siis pole miski hea ega halb, siis kõik soovid lihtsalt kaovad. Sest kui pole midagi head ega halba, siis pole midagi ka soovida ega vältida.

      Sa võtad vastu; sa muutud vabaks ja loomulikuks. Sa lihtsalt hakkad olemises hõljuma, ei lähe kuhugi, sest pole eesmärki; sa ei liigu mingi sihi suunas, sest sihti pole. Seejärel hakkad sa nautima igat hetke, toogu see mida tahes – mäletagu sa mida tahes. Ja sa võid seda nautida, sest nüüd pole sul enam soove ega lootusi. Ja sa ei palu midagi; sa oled tänulik kõige eest, mida antakse. Lihtsalt istuda ja hingata on nii kaunis, lihtsalt olla on nii imeline, et iga eluhetk muutub maagiliseks, imeks.

      „Maailmaruumis moodustuvad vormid ja värvid,

      ent ei must ega valge tooni avarust.

      Kõik asjad tärkavad eneseteadlikust meelest.

      Voorused ega pahed ei jäta meelele plekke.”

      Ja sa tead, et maailmaruumis moodustuvad vormid ja värvid. Pilved võtavad mitmesugust kuju: võid näha elevante ja lõvisid – kõike, mis sulle meeldib. Maailmaruumis vormid ja värvid tulevad ja lähevad … ent ei must ega valge tooni avarust … kuid juhtugu mis tahes, taevas jääb puutumatuks, toonimatuks. Hommikul on see nagu tuli, punane tuli päikeselt, mil kogu taevas muutub punaseks; aga kuhu kaob see puna öösel? Kogu taevas on tume, must. Kuhu kaob see tumedus hommikul? Taevas jääb varjutamatuks, toonimatuks.

      See on sannyasin’i viis – jääda taeva sarnaseks, millele ei anna miski tooni, tulgu või juhtugu mis tahes. Kui tuleb hea mõte, siis sannyasin ei hoople sellega. Ta ei ütle: „Ma olen tulvil häid mõtteid, vooruslikke mõtteid, mis on maailmale õnnistuseks.” Ei, ta ei hoople, sest kui ta hoopleks, siis oleks ta toonitud. Ta ei väida, et on hea. Kui tuleb halb mõte, siis ei masenda see sannyasin’it – muidu oleks ta toonitud. Olgu hea või halb, päev või öö, kõike, mis tuleb ja läheb, ta lihtsalt vaatleb. Aastaajad muutuvad ja ta vaatleb; noorusest saab vanadus ja ta vaatleb; ta jääb toonimatuks. See ongi sannyasin’i olemuse sügavaim tuum – olla nagu taevas, maailmaruum.

      Tegelikult ongi asi selles. Kui arvad, et oled toonitud, siis on see vaid mõte. Kui arvad, et oled saanud heaks või halvaks, patuseks või targaks, on see vaid mõte, sest su sisemine taevas ei saa kunagi millekski. See on olemine, see ei saa kunagi millekski. Kogu see millekski saamine on lihtsalt samastumine mingi vormi või nimega, värviga, vormiga, mis tärkab maailmaruumis – kogu millekski saamine. Sina oled olemine; sa juba oled see, sul pole vaja enam millekski saada.

      Vaadake taevast – tuleb kevad, ja õhk on täis linnulaulu, lilli ja nende lõhna. Siis tuleb sügis ja seejärel suvi. Siis sajab vihma ja kõik üha muutub ja muutub. See juhtub taevas, aga miski ei tooni seda. See jääb kaugeks, kõikjal on see kohal ja samas kaugel, kõigele lähedal ja kaugel.

      Sannyasin on nagu taevas, ta elab maailmas: tulevad nälg ja küllastus; tulevad suvi ja talv; tulevad head ja halvad ajad. Tuleb hea tuju: ülev, ekstaatiline, eufooriline; ning tuleb halb tuju: masendus, orupõhjas olek, tume ja koormav. Kõik tuleb ja läheb ja ta jääb vaatlejaks. Ta lihtsalt vaatab ja teab, et kõik möödub; paljud asjad tulevad ja lähevad. Ta ei ole enam millegagi samastunud.

      Mittesamastumine on sannyas, ja sannyas on suurim õitsemine, mis on võimalik.

      „Maailmaruumis moodustuvad vormid ja värvid,

      ent ei must ega valge tooni avarust.

      Kõik asjad tärkavad eneseteadlikust meelest.

      Voorused ega pahed ei jäta meelele plekke.”

      Kui Buddha viimseni jõudis, saavutas täiesti lõpliku virgumise, siis küsiti temalt: „Mille oled sa saavutanud?” Ta naeris ja vastas: „Mitte midagi, sest kõik see, mille olen saavutanud, oli juba minu sees olemas. See pole midagi uut, mille olen saavutanud. Sa on seal alati, terve igaviku olemas olnud, see on mu loomus. Aga ma ei teadnud seda, ei olnud sellest teadlik. See aare oli seal alati olemas, ent olin selle unustanud.”

      Te olete unustanud, see on kõik; see on teie teadmatus. Buddha ja teie vahel pole erinevust, kui te loomus on keskendunud, ent üks erinevus on – te ei mäleta, kes te olete, aga tema mäletab. Te olete samasugused, aga tema mäletab ja teie mitte. Ta on ärkvel, teie jääte kiiresti magama, ent teie loomus on ühesugune.

      Püüa elada nii – Tilopa räägib tehnikatest – elada maailmas, nagu oleksid taevas, tehke sellest oma eluviis. Kui keegi on sinu peale vihane ja solvab sind – siis vaatle. Kui sinus tärkab viha, siis vaatle; ole vaatleja mäetipul, muudkui vaata ja vaata. Ja lihtsalt vaadates, ilma et sa midagi konkreetselt vaataksid, ilma millestki sõltuvusse sattumata, kui su taju muutub selgeks, siis äkki, hetkega oled täiesti virge. Sa oled buda, sa oled muutunud valgustunuks, virgunuks.

      Mida buda sellest saab? Ta ei saa mitte midagi. Pigem vastupidi, ta kaotab palju: õnnetuse, valu, ängistuse, ärevuse, auahnuse, kadeduse, vihkamise, omandiiha, vägivalla – ta kaotab need kõik. Ja mille ta saavutab СКАЧАТЬ