Tantra. Ülim mõistmine. Osho

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ … Seda võib teatud märkidest näha. Kui keegi hakkab und nägema, siis võid ta üles ajada. Tavaliselt hakkavad ta silmalaud kiiresti võbelema; see tähendab, et ta näeb und. Kui ta und ei näe, siis silmalaud ei liigu: und nähes silmad toimivad. Ärata ta üles ja tee seda terve öö: kui ta und näeb, siis ärata üles. Kolme nädalaga läheb ta hulluks.

      Uni ei tundu nii vajalik olevat. Kui ajad inimese üles … kui ta und ei näe, siis aja üles; ta on väsinud, aga hulluks ei lähe. Mida see tähendab? See tähendab, et unenäod on teile vajalikud. Te olete nii illusoorsed, kogu teie olemine on illusioon – seda nimetavad hindud māyā’ks ehk meelepetteks –, nii et vaja on unenägusid. Ilma unenägudeta ei saa te eksisteerida; unenäod on teie toit, teie tugevus, ilma unenägudeta lähete hulluks. Unenäod on hulluse vabastajad ja kui see vabastamine toimub, siis uinute.

      Ärkvelolekust langete te unenägemisse ja unenägemisest unne. Igal öösel on inimesel kaheksa unetsüklit ja nende vahel mõni hetk sügavat und. Selles sügavas unes kaob teadvus, see on täiesti pime. Aga olete ikkagi piiri peal; teid võib häirida mis tahes. Kui majas on tulekahju, siis peate kiiresti ärkveloleku teadvusesse tagasi tormama; või olete ema ja laps hakkab nutma, siis jooksete ja tormate – jääte ärkamise piiri peale. Te vajute sügavasse unne, ent jääte piiri peale.

      Surma korral langete täpselt keskmesse. Surm ja uni on sarnased, nende kvaliteet on üks ja seesama. Unes langete täielikku pimedusse iga päev; see tähendab, et muutute täiesti teadvusetuks, mis on budasuse täielik vastand. Buda on täiesti virge ja igal öösel langete te täiesti mittevirgesse seisundisse, täielikku pimedusse.

      „Bhagavadgitas” ütles Krišna Ardžunale, et kui kõik sügavalt magavad, siis joogi on ikka ärkvel. See ei tähenda, nagu ta kunagi ei magaks. Ta magab, kuid ainult ta keha magab, puhkab. Tal pole unenägusid, sest tal pole soove, seega ei saa tal olla ka poolelijäänud soove. Ja tema uni pole selline nagu teil; isegi sügava puhkuse ajal on ta teadvus selge, põleb nagu tuleleek.

      Te vajute igal öösel unne, teadvusetusesse, koomasse. Surma puhul vajute te veel sügavamasse koomasse. Need kõik on nagu pimedus. Sellepärast te kardategi pimedust, et see on nagu surm. Ja on inimesi, kes kardavad ka magada, sest uni on samuti surma moodi.

      Ma olen kokku puutunud paljude inimestega, kes ei saa magada, kuigi tahavad. Kui ma püüdsin neist aru saada, siis mõistsin, et tegelikult nad kardavad. Nad ütlevad, et tahaksid magada, sest on väsinud, aga sügaval südames kardavad nad magamajäämist, ja kogu probleem on selles. 90 protsenti unetutest kardavad magama jääda; te kardate. Te kardate pimedust, te kardate ka magada, ja see hirm tuleneb surmahirmust.

      Kui mõistate, et kõik see on pimedus ja teie sisemine loomus on valgusest, siis hakkavad asjad muutuma. Siis pole teie jaoks und, vaid ainult puhkus; siis pole teie jaoks surma, vaid ainult riiete vahetamine, kehade vahetamine, rõivaste vahetamine. Ent see võib juhtuda vaid siis, kui tunnete ära oma sisemise leegi, loomuse, sisima olemuse.

      Nüüd asume suutra juurde:

      „Ajastute pimedus

      ei saa varjata ergavat päikest;

      pikad sansaara kalpa‘d

      ei saa kunagi peita meele säravat valgust.”

      Need, kes on ärganud, mõistavad, et ajastute pimedus ei saa varjata ergavat päikest.

      Te võite olla rännanud pimeduses miljoneid elusid, aga see ei saa hävitada teie sisemist valgust, sest pimedus ei saa olla agressiivne. Pimedust pole. Kuidas miski, mida pole, saaks olla agressiivne? Pimedus ei saa valgust hävitada – kuidas saab pimedus valguse hävitada? Pimedus ei saa hävitada isegi mitte väikest leeki, ei saa sellele peale hüpata, ei saa sellega konfliktis olla. Kuidas saab pimedus leegi hävitada? Kuidas saab pimedus leegi varjata? See on võimatu, seda pole kunagi juhtunud, sest seda ei saa juhtuda.

      Ent inimesed muudkui mõtlevad vastandamisterminites: nad mõtlevad, et pimedus on valguse vastu. See on absurdne! Pimedus ei saa valguse vastu olla. Kuidas saab millegi puudumine olla selle vastu, mille puudumine ta on? Pimedus ei saa olla valguse vastu, siin pole võitlust; see on lihtsalt puudumine, puhas puudumine, puhas võimetus – kuidas saab see rünnata?

      Te muudkui räägite: „Mis ma sain teha? Mul oli vihahoog” – see on võimatu; „Mul oli ahnusehoog” – see on võimatu. Ahnus ei saa rünnata; viha ei saa rünnata. Need on pimeduse olemusest pärit ja teie olemus on valgus; isegi sellist võimalust ei saa olla. Kui tekib viha, siis see näitab ainult seda, et su sisemine leek on täielikult unustatud, et oled sellest täielikus teadmatuses, ei tea, et see on olemas. Unustamine võib leegi peita, aga mitte pimedus.

      Niisiis on päris pimedus unustamine, ja see unustamine võib endaga kaasa kutsuda viha, ahnuse, iha, vihkamise, kadeduse – need ise teid ei ründa. Pidage meeles, te saadate kõigepealt kutsed ja need võtavad kutse vastu. Teie kutse on kohal; need ei saa rünnata, need tulevad kutsutud külalistena. Te võite olla unustanud, et olete neid kunagi kutsunud. Te võite unustada, sest olete iseenda unustanud; te võite kõik unustada.

      Unustamine on tõeline pimedus. Ja selles võib kõike juhtuda. Sa oled justkui joodik: täielikult unustanud, kes sa oled, kuhu sa lähed, mille järele sa lähed. Suunad on kadunud, suunast pole märkigi. Sa oled nagu joodik. Sellepärast nõuavadki põhilised religioossed õpetused enese meeleshoidmist või meelespidamist. Unustamine on haigus, aga enese meelespidamine on vastumürk.

      Püüdke end meeles pidada. Te ütlete: „Ma tunnen end ja peangi end meeles! Millest te räägite?” Proovige siis järgmist: lihtsalt hoidke enda ees kella ja vaadake sekundiosutit, pidades meeles ainult üht asja: „Ma vaatan sekundiosutit.” Te ei suuda seda teha isegi mitte kolm sekundit. Te unustate mitu korda … lihtsalt see väike asi: „Ma vaatan ja pean meeles, et ma vaatan.”

      Te unustate. Teile tulevad meelde paljud asjad. Te peate kellegagi kokku saama; pelgalt kella vaatamine toob selle seose meelde: „Ma pean kell 5 sõbraga kokku saama.” Äkki tuleb see mõte ja oletegi unustanud, mida te vaatate. Kella vaadates võite hakata mõtlema Šveitsile, sest see on Šveitsis tehtud. Kella vaadates võite hakata mõtlema: „Kui rumal ma olen. Mis ma siin aega raiskan?” Aga te pole suutelised isegi mitte kolm sekundit meeles pidama, et vaatate sekundiosutit.

      Kui suudate saavutada üheminutilise enese meeleshoidmise, siis ma luban, et see teeb teist buda. Isegi 1 minut, 60 sekundit, sellest piisab. Te mõtlete: „Nii lihtne, nii kerge!” Ei ole. Te ei tea, kui sügav on teie unustamine. Te pole suutelised seda järjest üks minut tegema, ilma et ükski mõte enese meeleshoidmisse tungiks ja teid segaks. See on tõeline pimedus. Kui meeles hoiate, siis saate valguseks. Kui unustate, siis saate pimeduseks. Ja pimeduses tulevad muidugi kõiksugused vargad, röövlid ründavad teid, juhtuvad igasugused õnnetused.

      Enese meelespidamine on võti. Püüdke üha rohkem meeles pidada, sest kui hakkate üha rohkem meeles pidama, olete keskme ümber, olete ise; teie rändav meel langeb tagasi omaenda isesse. Muidu lähete kuhugi, aga meel muudkui loob uusi soove, ja te järgnete talle ja ajate teda taga, ühel ajal mitmes suunas. Seepärast oletegi lõhestunud; te pole üks, ja teie leek, sisemine leek, muudkui hubiseb – nagu leheke suures tuules.

      Kui sisemine leek enam ei hubise, siis teete läbi muunduse, muutuse, sünnib uus olend. See olend on valgusest. Praegu olete pimedusest, olete lihtsalt millegi võimaliku puudumine. Tegelikult teid veel polegi; te pole veel sündinud. Te olete palju kordi sündinud ja surnud, aga te pole veel sündinud. Teie tõeline sünd leiab aset nii, et muudate oma sisemist loomust – unustamisest enese meelespidamiseks.

      Tehke mida tahes. Ma ei anna teile mingit ülesannet ega ütle: „Tee seda ja teist.” Minu ülesanne on väga lihtne. See on: tehke mida tahate, aga tehke seda ennast meeles pidades; СКАЧАТЬ