Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

      kus sa oled?

      Clary tõstis silmad taeva poole ja toksis vastusõnumi. Jocelyn sattus ikka veel ärevusse, kui arvas, et Clary on Jace’iga väljas. Mis siis, et Clary selgitust mööda oli Jace maailma kõige usaldusväärsem peika, sest tal oli sama hästi kui keelatud 1) vihastuda, 2) teha seksuaalset laadi lähenemiskatseid ja 3) teha ülepea midagi, mis tõstab adrenaliinitaset.

      Teisest küljest ei saanud salata sedagi, et Jace oli olnud seestunud, Clary ja ema olid oma silmaga näinud, kuidas poiss vaatas pealt, kui Sebastian Luke’i ähvardas, ja laskis sel sündida. Clary polnud ikka veel rääkinud kõigest, mida ta oli näinud selle lühikese nihestunud aja jooksul, kui Jace’i ja Sebastianiga korterit jagas – asjadest, milles oli läbisegi unistusi ja õudusunenägusid. Ta oli hoidnud ema eest saladuses, et Jace oli tapnud inimese – leidus asju, mida Jocelyn ei pruukinud teada, asju millele ei tahtnud mõelda ka Clary ise.

      „Selles poes on nii palju asju, mida Magnus kindlasti tahaks,” ütles Simon, võttes riiulilt klaaspudelikese, mis sisaldas sädelevat ihuõli. „Kas mõni reegel keelab ostmast kingitust kellelegi, kes on su sõbra maha jätnud?”

      „Arvan, et see sõltub asjaoludest. Kummaga sa suurem sõber oled, kas Magnuse või Aleciga?”

      „Alec suudab mu nime meeles pidada,” vastas Simon ja pani pudelikese käest. „Ja mul on temast kahju. Ma mõistan, miks Magnus seda tegi, aga Alec on nii õnnetu. Kui keegi sind armastab, peaks ta minu meelest andestama, kui oma tegu südamest kahetsed.”

      „Küllap sõltub kõik sellest, millega sa hakkama said,” arutles Clary. „Ma ei pea silmas Alecit… räägin üldiselt. Olen kindel, et Isabelle annaks sulle kõik andeks,” lisas ta kähku.

      Simon ei paistnud olevat selles päris kindel.

      „Seisa paigal,” kamandas Clary ja tõstis poisi pea juurde ühe pudelikese. „Kolme minuti pärast nuusutan sinu kaela.”

      „Tohhoo tonti,” ütles Simon. „Hoidsid ennast ikka pikalt tagasi, enne kui esimese sammu astusid, Fray, seda tuleb sinu kiituseks küll öelda.”

      Clary ei vaevunud otsima vaimukat vastust; tüdruk mõtles ikka veel sellele, mida Simon oli öelnud andestamise kohta, ning talle meenus keegi teine, meenusid tolle teise hääl, nägu ja silmad. Sebastian istumas Pariisis teisel pool lauda tema vastas. Kas arvad, et suudad mulle andestada? Noh et kas minusuguse puhul tuleb andestus üleüldse kõne alla?

      „Leidub asju, mida ei ole võimalik andestada,” lausus tüdruk. „Sebastianile ei andesta ma kunagi.”

      „Teda sa ei armasta ka.”

      „Ei, aga ta on mu vend. Kui asjalood oleksid teistsugused…” Aga nad ei ole teistsugused. Clary jättis selle mõtte sinnapaika ning kummardus hoopis poisi poole, et nuusutada. „Sa lõhnad viigimarjade ja aprikooside järele.”

      „Kas Isabelle tõepoolest tahab lõhnata nagu kuivatatud puuviljade vaagen?”

      „Võib-olla ei taha.” Clary võttis teise pudeli. „Ja mida siis sina teha kavatsed?”

      „Millal?”

      Clary, kes oli just endamisi arutlenud, mille poolest tuberoos erineb tavalisest roosist, tõstis pilgu ja nägi Simoni pruunides silmades hämmastunud pilku. „Noh, ega sa eluks ajaks Jordani juurde saa jääda, või mis?” ütles tüdruk. „Pead mõtlema kolledžile…”

      „Sina küll kolledžisse ei lähe,” lausus poiss.

      „Ei, aga mina olen varjukütt. Meie jätkame õpinguid ka pärast kaheksateistkümneseks saamist, meid lähetatakse teistesse Instituutidesse – see ongi meie kolledž.”

      „Mulle ei meeldi mõte, et sa ära lähed.” Poiss torkas käed kuuetasku. „Mina ei saa kolledžisse minna,” lausus ta. „Ema selle eest ei maksa ja õppelaenu ei saa ma võtta. Ametlikult olen ma surnud. Ja pealegi: kui palju aega kuluks, enne kui koolis hakataks märkama, et teised jäävad vanemaks, aga mina mitte? Kuueteistkümneaastased ei näe välja samasugused kui kolledži vanema astme tudengid – oled võibolla märganud?”

      Clary pani pudeli käest. „Simon…”

      „Peaksin ehk mampsile kingituse ostma,” ütles Simon kibedalt. „Äkki midagi, millel on kirjas „Aitäh, et mind kodust välja viskasid ja teed näo, nagu oleksin surnud”?”

      „Orhideed?”

      Aga Simonil oli naljatuju kadunud. „Vanad head ajad on vist ikka möödas,” lausus ta. „Vanasti oleksin kinkinud sulle pliiatseid, kunstitarbeid, aga nüüd sa ju enam ei joonista – kui, siis ainult stelega. Sina ei joonista ja mina ei hinga. Möödunud aastaga pole sel midagi ühist.”

      „Peaksid ehk rääkima Raphaeliga,” ütles Clary.

      „Raphaeliga?”

      „Tema teab, kuidas elavad vampiirid,” selgitas Clary. „Kuidas nad oma elu korraldavad, mismoodi elatist teenivad, kuidas korteri hangivad – Raphael on nende asjadega kursis. Ta võiks sind aidata.”

      „Võiks küll, aga ta ei taha,” vastas Simon kulmu kortsutades. „Sellest ajast peale kui Maureen ohjad Camille’ilt üle võttis, pole ma Dumorti kambast midagi kuulnud. Tean, et Raphael on tema esimene asetäitja. Olen üsna kindel, et nende teada kannan ma ikka veel Kaini märki, vastasel korral oleksid nad juba kellegi mulle kukile saatnud. Aja küsimus.”

      „Ei. Nad teavad, et sind tuleb rahule jätta. See tähendaks Klaaviga sõtta astumist. Instituut on teinud selle kohta selge avalduse,” ütles Clary. „Sa oled kaitstud.”

      „Clary,” sõnas Simon. „Mitte ükski meist pole kaitstud.”

      Enne kui Clary jõudis midagi vastata, kuulis ta, et keegi hõikab tema nime; täielikus hämmingus laskis tüdruk pilgul ringi käia ja märkas ema, kes ostlejate summas endale teed tegi. Aknast välja vaadates nägi ta Luke’i väljas kõnniteel ootamas. Oma flanellsärgiga mõjus mees hästi riietatud newyorklaste seas võõrkehana.

      Inimeste vahelt läbi pugenud, astus Jocelyn nende juurde ja haaras Claryl ümbert kinni. Jahmunult vaatas tüdruk üle ema õla Simonile otsa. Poiss kehitas õlgu. Lõpuks laskis Jocelyn temast lahti ja astus sammukese tagasi. „Kartsin hirmsasti, et sinuga on midagi juhtunud…”

      „Siin Sephoras3?” imestas Clary.

      Jocelyni laup tõmbus kipra. „Sa pole siis kuulnudki? Arvasin, et selle aja peale on Jace sulle kindlasti sõnumi saatnud.”

      Clary tundis, kuidas tal sees kõik külmaks tõmbub, otsekui oleks ta joonud jäävett. „Ei, ma… Mis toimub?”

      „Anna andeks, Simon,” ütles Jocelyn. „Clary ja mina peame otsekohe Instituuti minema.”

      Sellest ajast peale kui Jace esimest korda Magnuse juures käis, polnud siin just palju muutunud. Seesama kitsuke trepikoda ja laes üksainus kollane elektripirn. Et välisuksest sisse pääseda, kasutas Jace avamisruuni, jooksis kahte astet korraga võttes trepist üles ja helistas Magnuse uksekella. Teist ruuni ei riskinud ta teha: lõppude lõpuks võis Magnus ju ihualasti arvutimänge mängida või teha ükskõik mida. Jumal ise teab, millega sortsid vabal ajal tegelevad.

СКАЧАТЬ