Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poole sööstis, et esimesena temani jõuda, aga sedamaid haaras Sebastiani kõrval seisev tume kogu poisist mustades kinnastes kätega kinni ja tõmbas ta tagasi; mees põimis käsivarred ümber Marki, peaaegu nagu kaitseks teda. Mark rabeles kõigest jõust ning siis kaotas Emma ta silmist, sest trobikond tumestatuid valgus trepile ja sööstis tema poole.

      Emma pöördus ja põgenes. Ta oli õppinud jooksma California randadel, kus liiv kammitses igat sammu, nii et kindlal maal oli tüdruk väle kui tuul. Juuksed selja taga lehvimas, kihutas ta mööda koridori edasi, lausa hüppas madalast trepijärgust alla, keeras paremale ja tormas kabinetti. Löönud ukse enda järel kinni ja lükanud riivi ette, pöördus ta vaatama.

      Kabinet oli avar ruum, mille seinu ääristasid teatmeteoste riiulid. Ülakorrusel asus veel teinegi raamatukogu, aga just siit oli härra Blackthorn juhtinud Instituuti. Siin paiknes tema mahagonist laud, millel seisis kaks telefoni – üks must, teine valge. Mustal oli toru hargilt tõstetud; Julian hoidis seda kõrva ääres ja karjus telefoni: „Hoidke portaal lahti! Kõik ei ole veel väljaspool hädaohtu! Palun…”

      Emma taga hakkas uks tumestatute hoopide all vappuma ja kõmisema; Julian tõstis ehmunult pilgu ning pillas tüdrukut nähes toru käest. Emma vaatas poisi poole, temast mööda – sinna, kus idasein oli löönud hiilgama. Selle keskel oli portaal, neljakandiline ava, mille taga tüdruk nägi hõbedasi pööriseid – kaost, täis tuhisevaid tuuli ja pilvi.

      Ta läks vankuval sammul Juliani poole ja poiss haaras tal õlgadest kinni. Juliani sõrmed pigistasid teda tugevasti, just nagu ei suudaks ta uskuda, et tüdruk on seal – et ta on tõeline. „Emma,” ütles ta tasa ja lisas siis kiiresti: „Em, kus on Mark? Kus on isa?”

      Tüdruk raputas pead. „Nad ei saa… Ma ei suutnud…” Ta neelatas. „Seal on Sebastian Morgnstern,” lausus ta ja võpatas, kui uks järjekordse rünnaku all vappus. „Peame minema tagasi ja nad päästma…” ütles ta, aga juba oli Julian haaranud tal randmest.

      „Portaal!” karjus ta üle tuule vihina ja ukse tagant kostvate mürtsatuste. „See viib Idrisesse! Klaav avas portaali! Emma… see püsib avatuna veel kõigest mõne sekundi!”

      „Aga Mark!” ütles tüdruk, ehkki tal polnud aimugi, kuidas pidanuksid nad pääsema mööda trepihallis tunglevatest tumestatutest või saama jagu Sebastian Morgensternist, kes oli tugevam kui ükskõik missugune tavaline varjukütt. „Me peame…”

      „Emma!” karjus Julian; samal silmapilgul paiskus uks lahti ning tuppa hakkas valguma tumestatuid. Tüdruk kuulis enda taga pruunijuukselise naise kriiskamist, kuidas kõik nefilimid põlevad, nad kõik põlevad Edomis süüdatud tuleriitadel, nad põlevad ja surevad, nende sugu saab maa pealt hävitatud…

      Emmat kättpidi järel vedades sööstis Julian portaali poole; heitnud üheainsa hirmunud pilgu üle õla tagasi, laskis tüdruk sellel sündida. Ta tõmbas pea alla, nool vihises nendest mööda ja lendas paremal pool läbi akna. Meeleheitlikult haaras Julian tal ümbert kinni; Emma tundis poisi käsi oma särgisse klammerduvat, kui nad viskusid ees helendavasse portaali ning keeristorm kiskus nad endaga kaasa.

      I

      Puhkegu tuli

      Sellepärast ma lasksin su keskel puhkeda tule – see neelas sinu.

      Ma tegin su maa peale tuhaks kõigi silme ees, kes sind nägid.

      Kõik, kes sind tundsid rahvaste seas, on sinu pärast kohkunud.

      Sa muutusid hirmutiseks ja sind ei ole enam iialgi.

HESEKIEL 28:18-19

      1

      Nende karikaosa 1

      „Kujutle midagi rahustavat. Los Angelese randa – valget liiva, kaldale pahisevaid siniseid laineid, seda, kuidas sa kõnnid veepiiril…”

      Jace paotas silmi. „Tundub väga romantiline.”

      Poiss, kes istus tema vastas, ohkas ja vedas sõrmedega läbi tumedate sagris juuste. Oli külm detsembripäev, aga libahundid ei olnud nii külmakartlikud kui inimesed, seepärast oli Jordan võtnud jope seljast ja käärinud varrukad üles. Nad istusid Central Parkis ühel lagendikul teineteise vastas kolletanud rohul, jalad ristis, käed põlvedel, pihud ülespoole pööratud.

      Nende lähedal kerkis maast kalju. See oli murenenud suuremateks ja väiksemateks rahnudeks ning ühe suurema tipus olid end sisse seadnud Alec ja Isabelle Lightwood. Kui Jace ülespoole vaatas, tabas Isabelle tema pilgu ja viipas julgustavalt käega. Märganud õe liigutust, andis Alec talle vopsu vastu õlga. Jace arvas end nägevat, kuidas ta Izzyle epistlit peab – manitseb ilmselt, et õde ei segaks Jace’i keskendumast. Noormees naeratas endamisi. Neil kummalgi polnud vähimatki tarvidust siin viibida, aga ometi olid nad tulnud, et olla „moraalseks toeks”. Jace kahtlustas küll, kas pole põhjus pigem selles, et Alec ei osanud endaga viimasel ajal midagi peale hakata; Isabelle jälle ei tahtnud venda üksi jätta ning mõlemad kibelesid pääsema Instituudist ja vanemate silma alt eemale.

      Jordan nipsutas Jace’i nina all sõrmi. „Kas sa kuulad ka, mida ma räägin?”

      Jace kortsutas kulmu. „Kuulasin küll, senikaua kui asi jõudis „üksildaste südamete” ajalehekuulutusteni.”

      „Noh, mis siis sinu meeli ja mõistust rahustab?”

      Jace võttis käed põlvedelt – tema randmed olid lootoseasendist krampi tõmbunud – ja toetas selja taga maha. Külm tuul kahistas neid väheseid lehti, mis ikka veel puuokste küljest kinni hoidsid. Kahvatu talvetaeva taustal välja joonistudes meenutasid need oma iselaadi karge elegantsusega sulejoonistusi. „Deemonite tapmine,” vastas poiss. „Hea puhas surmahoop mõjub väga lõdvestavalt. Materdamine ajab hinge täis, sest pärast seda tuleb näha vaeva, et end puhtaks saada…”

      „Ei.” Jordan tõstis käed. Varrukate alt tulid nähtavale tema käsivarte ümber keerduvad tätoveeringud. Shaantih, shaantih, shaantih. Jace teadis, et see tähendab rahu, mis on ülem kui mõistus, ning et seda tuleb mantrana lausuda alati kolm korda, et vaigistada meeli. Jace’i meeli ei õnnestunud viimasel ajal paraku millegagi vaigistada. Tema soontes kihutav tuli sundis takka ka meeli, mõtted järgnesid üksteisele liiga kiiresti otsekui taeva alla paiskuvad ilutulestikuraketid. Unenäod olid liiga eredad ja värviküllased nagu õlimaalid. Jace oli proovinud sellest vabaneda treeningute abil, rassides tundide kaupa harjutussaalis, valades verd ja higi, saades verevalumeid, murdes korra isegi sõrmeluud. Erilisi tulemusi polnud märgata, kui välja arvata, et Alec hakkas pikapeale vihaseks saama, kui ta järjekordselt tervendusruuni palus, ning ühel mälestusväärsel korral oli laetala tema puudutusest süttinud.

      Simon oli juhtunud mainima, et tema toakaaslane mediteerib iga päev ning kunagi oli see harjumus noormehe jutu järgi aidanud tal vabaneda talitsematutest raevuhoogudest, mis pahatihti kaasnesid libahundiks muundumisega. Seejärel oli Clary juba otsekui iseenesest jõudnud järeldusele, et Jace „võiks ju ka proovida”, ning parasjagu oligi neil käsil teine seanss. Esimene oli lõppenud sellega, et Jace põletas Simoni ja Jordani laudpõrandasse märgi, mispeale Jordan oli teinud ettepaneku korraldada edasiste kahjustuste vältimiseks järgmine voor õues.

      „Ei mingit tapmist,” ütles Jordan. „Meie eesmärk on kutsuda sinus esile rahutunne. Veri, tapmine, sõda – need ei kätke endas rahu. Mõtle, mis sulle veel meeldib.”

      „Relvad,” vastas Jace. „Mulle СКАЧАТЬ