Название: Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat
Автор: Cassandra Clare
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Ужасы и Мистика
isbn: 9789985332665
isbn:
Emma pidi olema hirmust ja päikesest pimestatud, millegi muuga ei saanud seletada, miks ta korraga valele poole läks. Tüdruk pööras ühte koridori ning selle asemel et leida end hallist, kuhu oli lootnud jõuda, nägi ta ühtäkki enda ees laia treppi, mis viis alla fuajeesse ja Instituudi sissepääsu, suure kahe poolega ukseni.
Fuajee oli täis varjukütte. Mõnes, neis, kes kandsid musta, tundis Emma ära Los Angelese Konklaavi nefilimid; teised olid punastes rõivastes. Varem rivina seisnud kujude asemel katsid põrandat nende tükid ja tolm. Suur aken, millest avanes vaade merele, oli sisse löödud ning igal pool võis näha klaasikilde ja verd.
Emma tundis, kuidas tal sees keerama hakkab. Keset fuajeed seisis veripunaseid riideid kandev pikk mees. Tal olid heleblondid, peaaegu valged juuksed ning tema nägu oli nagu marmorist raiutud Razielil, ainult et selles ei olnud kübetki halastust. Mehe silmad olid süsimustad; ühes käes hoidis ta tähemustriga ehitud mõõka, teises küütlevast adamas’est karikat.
Karikat nähes hakkas Emmale midagi meenuma. Täiskasvanutele ei meeldinud noorte varjuküttide juuresolekul poliitikast rääkida, aga ometi teadis ta, et Valentine Morgensterni poeg oli võtnud endale uue nime ja vandunud Klaavile kättemaksu. Tüdruk teadis sedagi, et ta oli teinud karika, mis oli Ingli karika vastand ning muutis varjukütid kurjadeks deemonlikeks olenditeks. Ta oli kuulnud härra Blackthorni nimetamas neid kurje varjukütte tumestatuteks ning ütlemas, et pigem sureks, kui nõustuks niisuguseks saama.
Niisiis oli see tema. Jonathan Morgenstern, keda kõik kutsusid Sebastianiks – muinasjutu, lastele hirmutamiseks räägitud loo tegelane, raamatu lehekülgedelt välja astunud ja elustunud. Valentine’i poeg.
Emma pani käe Tavvy kuklale ja surus poisikese näo oma õla vastu. Ta ei suutnud end liigutada. Jalgade küljes oleksid nagu olnud tinapommid. Sebastiani ümber seisid mustades ja punastes rõivastes varjukütid ning tumedates rüüdes kogud – kas nood olid samuti varjukütid? Emma ei teadnud seda, sest meeste nägusid varjas kapuuts, aga seal oli Mark; punases lahinguvarustuses varjukütt oli tal käed selja taha väänanud. Pistodad lebasid poisi jalge ees maas ning tema treeninguriided olid verised.
Sebastian tõstis käe ja tõmbas pika valge sõrme konksu. „Tooge naine siia,” lausus ta; inimsummast käis läbi kahin ning ette astus härra Blackthorn, vedades endaga kaasa Katerinat. Naine hakkas vastu, jagades mehele kätega hoope, aga too oli liiga tugev. Suutmata oma silmi uskuda, vaatas Emma, täis õudust, kuidas härra Blackthorn Katerina põlvili vajutas.
„Nõndapsi,” lausus Sebastian siidiselt maheda häälega, „joo põrgukarikast,” ning ta surus karika serva Katerinale hammaste vahele.
Nüüd sai Emma teada, mida tähendas varem kuuldud kohutav ulgumine. Katerina proovis end lahti kiskuda, aga Sebastian oli liiga tugev; ta pressis karika naisele huulte vahele ning tüdruk nägi teda õhku ahmimas ja neelatamas. Naine rebis end vabaks ja sedapuhku laskis härra Blackthorn tal minna. Mees naeris ning Sebastian samuti. Katerina kukkus maha, tema keha hakkas krampides tõmblema ja kõrist pääses kuuldavale üksainus karje; hullem kui karje – see oli piinatud ulg, nagu kistaks tal hing kehast.
Läbi ruumi käis naerukõmin; Sebastian muigas ning temas oli midagi hirmsat ja ilusat, nii nagu mürkmadudes ja suurtes valgetes haides oli midagi hirmsat ja ilusat. Emma märkas tema kõrval kaht kaaslast: hallinevate pruunide juustega naine, kirves käes, ja pealaest maani musta rüüsse mähitud pikk kogu. Tollest ei olnud näha midagi peale rüü palistuse alt vilksatavate tumedate saabaste. Üksnes pikkus ja kogukus lubasid tüdrukul arvata, et ta üleüldse mees on.
„Kas viimne kui varjukütt on siin käinud?” küsis Sebastian.
„On jäänud veel poiss, Mark Blackthorn,” vastas tema kõrval seisev naine, tõstes käe ja osutades sõrmega Markile. „Too peaks olema piisavalt vana.”
Sebastian langetas pilgu Katerinale, kes ei tõmmelnud enam, vaid lamas liikumatult, mustad sassis juuksed üle näo. „Tõuse, õde Katerina,” lausus ta. „Mine too Mark Blackthorn minu juurde.”
Emma vaatas nagu kohale naelutatuna, kuidas Katerina end aeglaselt jalule ajas. Katerina oli olnud Instituudis juhendaja nii kaua, kui tüdruk mäletas; naine oli olnud nende õpetaja juba siis, kui sündis Tavvy, kui suri Julesi ema, kui Emma oli alles alustanud väljaõpet. Ta oli õpetanud neile keeli, sidunud nende haavu ja leevendanud valu, andnud neile esimesed relvad; Katerina oli olnud nagu perekonna liige, ent nüüd kõndis ta, silmis tühi pilk, üle prahti täis põranda ja sirutas käe, et haarata kinni Markist.
Dru ahmis õhku ning ühtäkki virgus Emma tardumusest. Ta pöördus kiiresti ja andis Tavvy Dru sülle; tüdruk vaarus pisut, ent jäi püsti ja surus väikevenna tugevasti enda vastu. „Põgene,” ütles Emma. „Jookse kabinetti. Ütle Julianile, et tulen kohe.”
Emma hääl oli nii tungiv, et pani end maksma; Drusilla ei vaielnud vastu, haaras Tavvyl lihtsalt kõvemini ümbert kinni ja pistis jooksu, tema väikesed paljad jalad ei teinud koridori põrandal müdinat. Emma pöördus uuesti ja vaatas üksisilmi alla, kus avanes kohutav vaatepilt. Katerina oli astunud Marki selja taha ning tõukas teda enda ees, olles surunud talle pistoda abaluude vahele. Poiss komistas ning oleks äärepealt Sebastiani ette maha kukkunud. Mark oli nüüd trepile lähemal ja Emma nägi, et ta on võidelnud; randmetel, kätel ja näol olevad kriimud näitasid, et poiss on end kaitsnud, ning ravivaid ruune teha polnud mõistagi aega. Marki parem põsk oli üleni verine; Sebastian vaatas teda ja kõverdas pahaselt huuli.
„See siin ei ole puhastverd nefilim,” lausus ta. „Temas on midagi haldjatest, on mul õigus? Miks mind sellest ei teavitatud?”
Kostis jutukõma. Siis lausus pruunijuukseline naine: „Kas see tähendab, et karikas ei mõju talle, isand Sebastian?”
„See tähendab, et ma ei taha teda,” vastas Sebastian.
„Võiksime viia ta soolaväljadele,” ütles pruunijuukseline naine. „Või Edomi kõrgustesse ning ohverdada Asmodeuse ja Lilithi meeleheaks.”
„Ei,” sõnas Sebastian aeglaselt. „Ei, ma ei usu, et oleks tark teha seda poisiga, kelles on haldjarahva verd.”
Mark sülitas tema peale.
Sebastian näis olevat ehmunud. Ta pöördus Juliani isa poole. „Tule ja talitse teda,” ütles ta. „Seo ta kinni, kui tahad. Enne kui su segavereline poeg mu kannatuse liiga rängalt proovile paneb.”
Härra Blackthorn astus ette, käes lai mõõk. Selle tera oli juba verine. Marki silmad läksid hirmust pärani. Mõõk kerkis…
Viskenuga läks Emma käest lendu. See vihises läbi õhu ja tungis Sebastian Morgensternile rindu.
Sebastian vaarus tagasi ning härra Blackthorni mõõka hoidev käsi vajus alla. Kostis hüüatusi; Mark hüppas jalule, samal ajal kui Sebastian langetas pilgu rinnale, kust turritas välja südant tabanud tera käepide. Ta tõmbas kulmu kortsu.
„Ai,” ütles Sebastian ja rapsas noa välja. Tera oli verest ligane, aga noormees ei paistnud haavast väljagi tegevat. Ta heitis relva kõrvale ja vaatas üles. Emma tundis endal tumedate tühjade silmade pilku nagu külmade sõrmede puudutust. Tüdruk tajus, kuidas teda uuritakse, kaalutakse, hinnatakse ja kõlbmatuks tunnistatakse.
„Kahju, et pead surema,” ütles noormees talle. „Ellu jäädes oleksid võinud Klaavile rääkida, et Lilith on andnud mulle määratu jõu. Võib-olla õnnestuks mind surmata Hiilgavaga. Häbiasi, СКАЧАТЬ