Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Mamps käsib kohe Instituuti tagasi minna,” ütles ta. „Seal on mingi koosolek. Peame kohal olema.” Ta tõusis püsti ja pühkis kleidilt puru. „Kutsuksin sind kaasa,” lausus ta Simonile, „aga tead ju küll: keelatud kõigile, kes pole päris elus, ja need teised sõnad.”

      „Ma polnud seda unustanud,” vastas Simon ja ajas end püsti. Clarygi upitas end jalule ja ulatas Jace’ile käe. Poiss võttis sellest kinni ja tõusis.

      „Simon ja mina läheme jõuluostusid tegema,” ütles Clary. „Teie ei tohi kaasa tulla, sest peame ostma teile kingitused.”

      Aleci näole ilmus hirmunud ilme. „Oh taevas. Kas see tähendab, et mul tuleb muretseda teile ka kingitus?”

      Clary vangutas pead. „Kas varjuküttidel pole kombeks… noh et kas teie jõulusid ei tähista?” Korraga meenus talle Luke’i juures peetud võrdlemisi masendav tänupühaeine; Jace’il oli palutud kalkun lahti lõigata ning poiss oli rünnanud seda raevukalt mõõgaga, kuni järel oli ainult kalkunipuru. Võib-olla polnud see neil kombeks.

      „Me vahetame kingitusi ja tähistame aastaaegade vahetumist,” vastas Isabelle. „Talviti peeti kunagi Ingli austamise püha. Sellega meenutati päeva, kui Jonathan Varjukütt sai enda käsutusse surmaarsenali.

      Võib-olla tüdinesid varjukütid sellest, et neil pole võimalik maapealsete pidustustest osa saada, niisiis tähistatakse paljudes Instituutides nüüd jõulusid. Londoni pidu on igatahes kuulus.” Neiu kehitas õlgu. „Ma küll ei usu, et meie selle korraldame… tänavu.”

      „Aa.” Clary tundis süümepiinu. Muidugi ei tahetud pärast Maxi surma jõulusid tähistada. „Vähemalt kingitused teeme ikka. Pidu ega mingit niisugust värki ei peagi olema.”

      „Just nimelt.” Simon laiutas käsi. „Mina pean ostma hanukkah’2 kingitused. See on juudi seadustes ette nähtud. Juutide jumal on vihane jumal. Ja väga kingilembene.”

      Clary vaatas naeratades poisi poole. Simonil oli viimasel ajal järjest hõlpsam lausuda jumala nime.

      Jace ohkas ja suudles Claryt – poisi huuled riivasid hüvastijätuks üksnes põgusalt tüdruku meelekohta, aga ometi läbistas teda värin. See, et ta ei tohtinud Jace’i puudutada ega õieti suudeldagi, oli muutnud ta närviliseks. Clary oli kinnitanud, et sellest ei ole midagi – et ta armastab poissi ka siis, kui nad ei tohi teineteist enam kunagi puudutada, aga ometi ajas see teda närvi; ta tundis puudust lohutavast tõdemusest, kui hästi nad teineteisega füüsiliselt kokku sobivad. „Pärastpoole näeme,” ütles Jace. „Lähen koos Aleci ja Izzyga…”

      „Ei lähe,” ütles Isabelle ootamatult. „Sa tegid Aleci telefoni katki. Tõsi küll, me kõik oleme tahtnud seda teha juba nädalaid…”

      „isabelle,” hüüatas Alec.

      „Aga fakt jääb faktiks: sa oled Aleci parabatai ning ainuke, kes pole käinud Magnusega rääkimas. Mine ja tee seda.”

      „Ja mida ma talle ütlen?” imestas Jace. „Pole ju võimalik inimesi veenda, et nad ei tohi sind maha jätta… Või äkki ikka on,” lisas ta kiiresti, nähes Aleci ilmet. „Ei või iial teada. Ma proovin.”

      „Tänan.” Alec andis Jace’ile matsu vastu õlga. „Olen kuulnud, et suudad soovi korral olla päris võluv.”

      „Mina olen kuulnud sedasama,” vastas Jace ja hakkas, selg ees, eemale sörkima. Ta mõjub isegi seda tehes nõtkena, mõtles Clary masendatult. Ja seksikana. Vaieldamatult seksikana. Tüdruk tõstis tujutult käe ja viipas poisile järele.

      „Hiljem näeme,” hõikas ta. Kui ma selleks ajaks masendusest surnud pole.

      Frayd polnud kunagi usukommetest rangelt kinni pidanud, aga jõuluaegne Viies avenüü meeldis Claryle. Õhus hõljus magusat küpsetatud kastanite lõhna ning vaateakende kujunduses sätendas hõbedat ja sinist, rohelist ja punast. Tänavu olid iga laternaposti külge kinnitatud kopsakad kristallist lumehelbed, millelt peegeldus kuldsete vihkudena tagasi talvine päikesevalgus. Mis siis veel rääkida Rockefelleri keskuse hiiglaslikust jõulupuust. See heitis oma varju Claryle ja Simonile, kui nood liuvälja väraval kõõludes vaatasid, kuidas turistid jääl edasi liuelda püüdsid ning kukkusid.

      Clary hoidis pihkude vahel kuuma šokolaadi kruusi ja tema kehas valgus laiali mõnus soojus. Kõik oleks nagu olnud jälle tavapärane: Viiendal avenüül lonkimine, vaateakende ja kuuse vaatamine oli olnud tema ja Simoni traditsioon nii kaua, kui tüdruk mäletas.

      „Täpselt nagu vanasti, eks ju?” küsis poiss, justkui loeks tema mõtteid, ja toetas lõua ristatud käsivartele.

      Clary vilksas tema poole vaadata. Simon kandis musta ülekuube ja salli, mis rõhutasid tema naha kahvatust. Poisi silmade ümber olevad varjud näitasid, et ta pole juba ammu verd saanud. Ta nägi välja täpselt see, kes oli – näljane väsinud vampiir.

      Nojah, mõtles Clary. Peaaegu nagu vanasti. „Inimesi, kellele tuleb kingitus osta, on juurde tulnud,” lausus Clary. „Lisaks veel see igavene mida-osta-esimesteks-jõuludeks-kutile-kellega-oled-alles-hakanudkäima küsimus.”

      „Mida kinkida varjukütile, kellel on kõik olemas,” lisas Simon naerdes.

      „Jace’ile meeldivad põhiliselt relvad,” ütles Clary. „Raamatud meeldivad ka, aga Instituudis on tohutu suur raamatukogu. Talle meeldib klassikaline muusika…” Tüdruku nägu selgines. Simon oli ju muusik, ehkki tema bänd vahetas alatasa nime – praegu oli see Tappev Suflee –, ta oli muusikat õppinud. „Mida sa kingiksid inimesele, kes armastab mängida klaverit?”

      „Klaveri.”

      „Simon.”

      „Hästi suure metronoomi, mida saaks üksiti kasutada relvana.”

      Clary ohe väljendas nördimust.

      „Noote. Rahmaninov näiteks on raske, aga talle ju meeldib end proovile panna.”

      „Hea mõte. Lähen uurin, kas siin läheduses on muusikapoodi.” Claryl oli šokolaaditops tühjaks saanud, ta kägardas selle kokku, viskas prügikasti ja võttis välja telefoni. „Aga sina? Mida sa Isabelle’ile kingid?”

      „Mul pole õrna aimugi,” tunnistas Simon. Nad olid hakanud kõndima avenüü poole, kus tänavaid ummistas vaateaknaid uudistavate jalakäijate katkematu vool.

      „Ah mis sa räägid, Isabelle’i puhul ei pea pikalt mõtlema.”

      „Oot-oot, see, kellest sa räägid, on minu tüdruk.” Simoni kulm tõmbus kipra. „Vist. Ma pole päris kindel. Me ei ole sellest rääkinud. Oma suhtest nimelt.”

      „Te peate tõesti ette võtma ühe SSR-i.”

      „Mille?”

      „Suhete selgeksrääkimise. Mis teie vahel on, kuhu te tahate välja jõuda? Kas teie vahel on tõsine suhe, käite niisama naljapärast või on seal midagi veel keerulisemat? Millal ta kavatseb vanematele rääkida? Kas teistega tohite käia?”

      Simon kahvatas. „Mis asja? Tõsiselt räägid või?”

      „Tõsiselt jah. Senikaua… osta lõhnaõli!” Clary haaras Simonil hõlmast kinni ja vedas poisi kosmeetikapoodi. See oli ilmatu suur, igal pool seisid СКАЧАТЬ