Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viskas Aleci poole peotäie kuivanud lehti, mispeale too midagi omaette vihaselt pomises.

      Isabelle hakkas naerma. „Tead, tal on õigus, Jace.”

      „Anna oma telefon siia,” lausus Jace, ilma et oleks Isabelle’ist väljagi teinud. „Kuuled, Alexander.”

      „See ei puutu sinusse,” vastas Alec, tõmmates telefoni eemale. „Unusta ära, eks?”

      „Sa ei söö, sa ei maga, muudkui jõllitad oma telefoni, ja mina peaksin selle ära unustama?” nõudis Jace. Tema häälest kostis ootamatu pahameel; Clary teadis, kui palju Jace’ile korda läheb, et Alec on õnnetu, aga ta kahtles, kas Alecil sellest aimugi on. Tavaoludes oleks Jace tapnud igaühe, kes Alecile liiga tegi, või vähemalt ähvardanud neid, aga praegu oli teine lugu. Jace’ile meeldis võitjaks jääda, aga mis võidust sai juttu olla murtud südame puhul, isegi kui see süda oli kellegi teise oma? Isegi kui see oli armsa inimese oma?

      Jace küünitas end parabatai poole ja napsas tal telefoni käest. Vihaselt porisedes tahtis Alec seda tagasi võtta, aga Jace hoidis seda ühe käega, sirvides samal ajal teisega vilunult telefonis olevaid sõnumeid. „Magnus, palun helista mulle tagasi. Tahan lihtsalt teada, kas sinuga on kõik korras…” Jace raputas pead. „No ei. See ei lähe.” Otsustava liigutusega murdis ta telefoni pooleks. Ekraan läks tühjaks ning poiss laskis tükkidel maha kukkuda. „Nõndapsi.”

      Alec vaatas seda, mis tema telefonist alles oli jäänud, nagu ei suudaks oma silmi uskuda. „Sa lõhkusid mu telefoni.”

      „Kutid ei saa lasta teistel kuttidel teistele kuttidele helistada. Või olgu, see kõlas valesti. Sõbrad ei saa vaadata pealt, kuidas sõber pommitab endist kallimat kõnedega ja katkestab need siis kohe. Ausalt. Sa pead lõpetama.”

      Alec oli maruvihane. „Ja sellepärast purustasid mu tuliuue telefoni? No tänan väga.”

      Jace heitis vaguralt naeratades kaljule selili. „Pole tänu väärt.”

      „Mõtle, et sel asjal on ka helgem pool,” ütles Isabelle. „Nüüd ei saa mamps sulle enam sõnumeid saata. Mina olen saanud täna juba kuus. Lülitasin telefoni välja.” Neiu patsutas tähendusrikkalt taskut.

      „Mida ta tahab?” küsis Simon.

      „Üks koosolek teise järel,” vastas Isabelle. „Tunnistuste andmine. Klaav tahab teada, mis juhtus, kui me Burrenis Sebastianiga võitlesime. Me kõik oleme vaat et viiskümmend korda aru andnud. Rääkinud, kuidas taevane tuli Hiilgavast Jace’i sisse läks. Kirjeldanud tumedaid varjukütte, põrgukarikat, seda, missuguseid relvi nad kasutasid ja missugused olid nende ruunid. Mis meil seljas oli, mida kandis Sebastian, mida kandsid teised… see on nagu telefoniseks, ainult et tüütu.”

      Simon hakkas läkastama.

      „Mida Sebastian meie arvates tahab,” lisas Alec. „Millal ta tagasi tuleb. Mida ta teeb, kui tagasi tuleb.”

      Clary toetas küünarnukid põlvedele. „Alati on ju hea teada, et Klaavil on hästi läbimõeldud ja usaldusväärne plaan.”

      „Nad ei taha seda uskuda,” ütles Jace taevasse vahtides. „Selles asi ongi. Ükskõik kui palju me neile ka ei räägiks, mida Burrenis nägime. Ükskõik kui palju me ka ei kinnitaks, kui ohtlikud on tumestatud. Nad ei suuda uskuda, et nefilime oleks võimalik niiviisi pöörata. Et ühed varjukütid võiksid hakata tapma teisi varjukütte.”

      Clary oli olnud juures, kui Sebastian lõi esimesed tumestatud. Ta oli näinud, kui tühi oli nende pilk ning kui raevukalt nad võitlesid. Nad tekitasid tüdrukus hirmu. „Nad ei ole enam varjukütid,” ütles ta vaikselt. „Nad ei ole inimesedki.”

      „Neil, kes pole kõike oma silmaga näinud, on seda raske uskuda,” ütles Alec. „Pealegi on Sebastianil neid üksnes käputäis. Pisike vägi siin-seal laiali – Klaav ei suuda näha selles ohtu. Nad eelistavad uskuda, et kui Sebastian üleüldse ohtlik on, siis ainult meile, New Yorgile, mitte varjuküttidele laiemalt.”

      „Ühes on neil õigus: kui Sebastian üleüldse millestki hoolib, siis ainult Claryst,” lausus Jace ning üle tüdruku selja jooksid vastikusest ja hirmust külmavärinad. „Tegelikult ei ole tal tundeid. Mitte sellisel kujul kui meil. Kui tal peaks kas või midagi selletaolist olema, keskendub see Claryle. Ja Jocelynile. Sebastian vihkab teda.” Noormees jäi mõtlikult vait. „Aga ma ei usu, et ta annaks esimese löögi otse siia. See oleks liiga… ettearvatav.”

      „Loodetavasti rääkisid seda ka Klaavile,” ütles Simon.

      „Vist küll tuhat korda,” vastas Jace. „Ma ei usu, et nad oleksid mu vaimuvälgatustest eriti heal arvamusel.”

      Clary silmitses oma käsi. Nii nagu teised, oli temagi pidanud seisma

      Klaavi ees; ta oli vastanud kõigile nende esitatud küsimustele. Ometi leidus ikka veel üht-teist, mida tüdruk Sebastiani kohta polnud rääkinud – ei Klaavile ega kellelegi teisele. Need puudutasid asju, mida Sebastian oli öelnud end temalt tahtvat.

      Pärast seda kui nad olid Burrenist tagasi tulnud, Jace’i veresooned täis tuld, polnud hirmuunenäod Claryt eriti vaevanud, aga kui ta neid mõnikord nägi, olid need tema vennast.

      „On, nagu peaksime võitlema kummitusega,” lausus Jace. „Jälitamisruunist pole abi. Klaav ei ole suuteline Sebastianit leidma, nad ei suuda leida ka varjukütte, keda tal on õnnestunud pöörata.”

      „Klaav teeb kõik, mis seisab tema võimuses,” ütles Alec. „Nad tugevdavad Idrise ja Alicante ümber olevaid kaitsetõkkeid. Tegelikult kõiki kaitsetõkkeid. Wrangeli saarele on saadetud kümneid asjatundjaid.”

      Wrangeli saarel paiknes keskus, millest kontrolliti kõiki tõkkeid, erilisi loitse, mis kaitsesid kogu maailma, iseäranis Idrist, deemonite sissetungi eest. Tõkete võrgustik ei olnud täiuslik ning pahatihti lipsasid deemonid sellest niikuinii läbi, aga Clary suutis vaevalt ette kujutada, kui hulluks muutuks olukord tõkete langemise korral.

      „Kuulsin mampsi rääkimas, et Spiraallabürindi sortsid püüavad leida võimalust, kuidas põrgukarika tekitatud muutustele tagasikäiku anda,” ütles Isabelle. „Muidugi oleks lihtsam, kui nad saaksid katseid tehes uurida surnukehi…”

      Neiu hääl vaibus; Clary teadis põhjust. Burrenis tapetud tumedate varjuküttide laibad olid toodud Luude linna, et Vaikivad Vennad saaksid neid uurida. Paraku polnud Vendadel seda võimalust avanenud. Koolnud olid ühe ööga sel määral lagunenud, et see, mis neist järel oli, meenutas kümme aastat mullas kõdunenud surnukeha. Ei jäänud üle midagi muud kui jäänused põletada.

      Isabelle kogus ennast. „Ja Raudsed Õed valmistavad täie hooga relvi. Me saame tuhandeid uusi seeravinuge, mõõku, chakram’eid ja muud – kõik taevase tulega sepistatud.” Neiu vaatas vilksamisi Jace’i poole. Burreni lahingu järgsetel päevadel, kui leek oli miilanud Jace’i soontes nii raevukalt, et noormees aeg-ajalt valust karjus, olid Vaikivad Vennad teda ikka ja jälle uurinud; nad olid katsetanud tema peal jääd ja tuld, pühitsetud metalli ja külma rauda, otsides võimalust kiskuda tuli temast välja ning vangistada see.

      Nad ei olnud seda võimalust leidnud. Hiilgava tulel, mis oli kunagi kätketud mõõgasse, ei paistnud olevat mingit kiiret siirduda mõnda teise terasse või vahetada üldse Jace’i keha mõne teise mahuti vastu. Vend Zachariah oli rääkinud Claryle, et ajal kui varjuküttide sugu oli alles noor, olid nefilimid püüdnud kätkeda taevast tuld mingisse relva, СКАЧАТЬ