Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mul polnud mänguasju, nende asemel olid relvad. Viieaastaseks saamiseni võtsin ööseks voodisse kaasa puumõõga. Mu esimene lugemisvara olid keskaegsed piltidega demonoloogiaõpikud. Esimesed laulud, mis mulle lapsena pähe jäid, olid deemonite tõrjumise loitsud. Tean, mis mu meeli rahustab, ning sel pole vähimatki pistmist liivaste supelrandade ega vihmametsas siristavate lindudega. Tahan, et mul oleks käes relv ja peas plaan, mis võimaldab võita.”

      Jordan vaatas talle silmagi pilgutamata otsa. „Tahad siis öelda, et ainus, mis su meeltesse rahu toob, on sõda?”

      Jace laiutas käsi, ajas end jalule ja rapsis teksad rohupudemetest puhtaks. „Lõpuks ometi jõudis pärale.” Kuuldes kuivanud kõrte kahinat, pöördus noormees vaatama ning märkas Claryt puude vahelt nähtavale ilmumas ja lagendikule astumas; otse tema kannul tuli Simon. Tüdrukul olid käed teksade tagataskus ja ta naeris.

      Jace jäi neid viivuks vaatama – kummaliselt huvitav oli jälgida inimesi, kel polnud aimugi, et keegi neid silmitseb. Noormehele meenus, kuidas ta Claryt teist korda oli näinud; see oli juhtunud Java Jonesi suures saalis. Täpselt samamoodi kui praegu, oli tüdruk siis naernud ja ajanud Simoniga juttu. Jace mäletas seniajani harjumatut armukadedust, mis torkis rinnus ega lasknud hingata, ja rahulolu, kui tüdruk oli jätnud Simoni sinnapaika ning tulnud temaga rääkima.

      Ajad tõepoolest muutusid. Juba ammu ei tundnud ta Simoni vastu armukadedust, vaid oli – tõsi küll, vastu tahtmist – hakanud lugu pidama poisi südikusest ja julgusest ning mõelnud koguni sellele, et neist võiksid saada sõbrad, ehkki kahtles, kas suudab sundida end seda valjusti välja ütlema. Jace nägi, et Clary vaatab tema poole ja saadab talle õhusuudluse, hobusesabasse seotud punased juuksed seljal hüplemas. Tüdruk on nii väike, habras nagu portselanist nukk – nõnda oli Jace mõelnud, kui ei teadnud veel, kui tugev Clary võib olla.

      Clary seadis sammud Jace’i ja Jordani poole, Simon ronis samal ajal üles kaljurünkale, kus istusid Alec ja Isabelle; ta potsatas Isabelle’i kõrvale maha, neiu kallutas end otsekohe tema poole, et midagi öelda, ja mustad juuksed vajusid talle näo ette otsekui kardin.

      Clary jäi naeratades Jace’i ees seisma ja õõtsutas end kandadel. „Kuidas siis edeneb kah?”

      „Jordan tahab, et mõtleksin supelrannale,” kaebas Jace mornilt.

      „Ta on kangekaelne,” ütles Clary Jordanile. „Ta ei taha öelda, et hindab sinu jõupingutusi.”

      „Tegelt ei hinda,” õiendas Jace.

      Jordan mühatas. „Kui mind poleks, leegiksid praegu mööda Madisoni avenüüd ja pritsiksid igast august sädemeid välja.” Ta ajas end püsti ja tõmbas rohelise jope selga. „Su kutt on peast segane,” ütles ta Claryle.

      „Seda küll, aga ta on kuum,” vastas Clary. „Said nüüd.”

      Jordan tegi grimassi, kuid see oli heasüdamlik. „Hakkan minema,” lausus ta. „Pean kesklinnas Maiaga kokku saama.” Noormees andis pooleldi pilkavalt au ning läinud ta oligi – vilksatas puude vahel ja kadus hiilival kõnnakul nagu hunt, kes ta ju sisimas oligi. Jace vaatas talle järele. Iial ei oska öelda, kellest sul abi võib olla, mõtles ta. Kui keegi juhtunuks talle pool aastat tagasi mainima, et ta hakkab võtma libahundilt enesega toimetuleku tunde, oleks ta ütleja välja naernud.

      Viimastel kuudel oli Jordani, Simoni ja Jace’i vahel tekkinud midagi sõprusetaolist. Jace ei saanud midagi parata, et oli hakanud kasutama poiste korterit omamoodi varjupaigana, kuhu põgeneda, kui Instituudis argipinged üle pea kasvasid ning tal tuli tõdeda, et Klaav ei ole ikka veel valmis alustama sõda Sebastiani vastu.

      Erchomai. See sõna igritses Jace’i teadvuse tagamail, otsekui kõditataks seda sulega, ning pani ta värisema. Ta nägi ingli keha küljest rebitud tiiba kuldses vereloigus maas lebamas.

      Ma tulen.

      „Mis juhtus?” küsis Clary; tundus, nagu viibiks Jace ühtäkki tuhandete miilide kaugusel. Sellest ajast peale, kui temasse oli tunginud taevane tuli, kippus poiss järjest rohkem ja rohkem endasse süüvima. Clary pidas põhjuseks seda, et ta surub oma tundeid alla. Tüdruk tundis südames kerget torget: kui ta Jace’iga alles tuttavaks oli saanud, hoidis Jace tundeid vaka all, poiss oli tõmmanud endale ümber soomusrüü ning läbi selles olevate mõrade immitses tema tõelisest minast läbi ainult pudemeid nagu valguskiirekesi seinapraost. Selle kaitsemüüri murendamine oli võtnud kaua aega. Nüüd sundis soontes tuhisev tuli noormeest ümbritsema end uute tõketega – kammitsema oma tundeid, et need ei muutuks ohtlikuks. Kas Jace suudab need tõkked taas lammutada, kui tuli peaks ükskord lahkuma?

      Clary hääl kiskus Jace’i mõtisklustest välja ning ta pilgutas silmi. Kõrgelt taevast paistev kuldne talvepäike muutis tema näojooned nurgelisemaks ja tõstis silmade all olevad varjud teravamalt esile. Poiss võttis Claryl käest kinni ja hingas sügavalt sisse. „Sul on õigus,” lausus Jace vaikselt ja tõsiselt, nagu ta rääkis ainult Claryga. „Jordani tundidest on kasu – need aitavad. Need aitavad ja ma olen talle tänulik.”

      „Ma tean seda.” Clary laskis sõrmedel üle Jace’i randme libiseda. Poisi nahk oli tema käe all soe. Tundus, justkui oleks poisi kehatemperatuur pärast Hiilgavaga kokkupuutumist normaalsest mitu pügalat kõrgem. Jace’i süda lõi tuttavlikus ühtlases rütmis, aga veri, mida see soontes ringi ajas, näis tüdruku sõrmede all vibreerivat nagu tuleenergia, mis ainult ootab, millal saaks lõkkele lüüa.

      Clary tõusis kikivarvule, et suudelda poissi põsele, aga Jace pööras pead ja nende huuled puutusid kokku. Pärast seda kui noormehe soontes hakkas särisema tuli, polnud nad kordagi läinud suudlustest kaugemale ja olid isegi suudeldes olnud ettevaatlikud. Jace oli ka nüüd ettevaatlik, tema suu riivas tasa Clary suud, käsi laskus vaikselt tüdruku õlale. Hetkeks puutusid kehad kokku ja Clary tundis poisi vere undamist, tema pulssi. Jace tõmbas ta lähemale ja nende vahel sähvatas terav kuiv säde nagu staatilise elektri särin.

      Jace katkestas suudluse, tõmbus eemale ja hingas välja; enne kui Clary jõudis midagi öelda, kostis lähedal asuva künka otsast pilkavat käteplaginat. Simon, Isabelle ja Alec lehvitasid neile. Jace tegi kummarduse, Clary astus kerget piinlikkust tundes tagasi ja torkas pöidlad teksade rihma-aasadesse.

      Jace ohkas. „Kas ühineme oma tüütute sõpradega, kellel on kalduvus piiluda?”

      „Kahjuks on need meie ainsad sõbrad.” Clary müksas õlaga Jace’i käsivart ning nad hakkasid koos kaljude poole minema. Simon ja Isabelle istusid külg külje kõrval, ajades vaikselt juttu. Alec oli neist natuke kaugemal ja silmitses telefoni, näol ülimalt keskendunud ilme.

      Jace potsatas oma parabatai kõrvale. „Olen kuulnud, et kui neid asjandusi pikka aega üksisilmi vahtida, hakkavad need helisema.”

      „Ta saadab Magnusele sõnumeid,” ütles Isabelle ja vaatas etteheitvalt venna poole.

      „Ei saada,” vastas Alec kiiresti.

      „Saadad küll,” sõnas Jace, ajades kaela õieli ja vaadates üle Aleci õla. „Ja helistanud oled ka. Ma näen su väljuvaid kõnesid.”

      „Tal on täna sünnipäev,” lausus Alec ja klõpsas telefoni kinni. Ta oleks viimastel päevadel otsekui väiksemaks jäänud ning nägi peaaegu kõhn välja oma kulunud sinises auklike varrukatega kampsunis, huuled katki näritud ja lõhenenud. Claryl hakkas temast lõpmata kahju. Esimene nädal pärast seda, kui Magnus oli ta maha jätnud, oli poiss olnud kurb ja segaduses, otsekui ei usuks, mis temaga on juhtunud. Mitte keegi neist ei tahtnud seda uskuda. Clary oli alati arvanud, et Magnus armastab Alecit, armastab tõeliselt; ilmselt oli ka Alec ise olnud СКАЧАТЬ