Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oi,” imestas Jace. „Kas siis nii võetakse külalisi vastu?”

      „Ma ei ole sind siia kutsunud.”

      Jace kergitas kulmu. „Arvasin, et oleme sõbrad.”

      „Ei. Sa oled Aleci sõber. Alec oli mu kallim, seepärast olin sunnitud sind taluma. Nüüd ta mu kallim pole ja ma ei ole enam sunnitud sind taluma. Paraku paistab, et teie kamp pole sellest aru saanud. Mitmes sa nüüd õieti oledki, kes mind tülitamas käib – neljas vist?” Magnus hakkas pikki sõrmi abiks võttes loendama. „Clary. Isabelle. Simon…”

      „Simon käis ka või?”

      „Üllatab see sind?”

      „Ma ei arvanudki, et sinu ja Aleci suhe talle nii palju korda läheb.”

      „Mul ei ole Aleciga suhet,” ütles Magnus keerutamata, aga Jace oli temast juba mööda lipsanud ja seisis nüüd uudishimulikult ringi vaadates keset elutuba.

      Magnuse korteri juures oli üks asi, mida Jace oli salamisi alati imetlenud: see ei näinud peaaegu kunagi välja samasugune kui eelmisel korral. Mõnikord oli see suur moodne pööningukorter. Mõnikord meenutas Prantsuse bordelli, Victoria-aegset oopiumiurgast või kosmoselaeva sisemust. Praegu oli see sünge ja segamini. Diivanilaual vedelesid Hiina kiirtoidu karbid. Esimees Mäu lamas kaltsuvaibal, kõik neli jalga sirgelt ees nagu surnud hirvel.

      „Siin lõhnab südamevalu järele,” lausus Jace.

      „See, mis lõhnab, on Hiina toit.” Magnus viskus sohvale ja sirutas pikad koivad välja. „Noh, eks lao siis lagedale. Lase tulla, mis sul öelda on.”

      „Arvan, et peaksid Aleciga ära leppima,” ütles Jace.

      Magnus tõstis silmad taeva poole. „Ja miks sa nõnda arvad?”

      „Sellepärast et Alec on õnnetu,” vastas Jace. „Ja ta kahetseb. Ta kahetseb seda, mida tegi. Ta ei tee seda enam.”

      „Ah et siis enam ta ei sepitse minu selja taga mu vana kallimaga salaplaane, kuidas mu elu lühendada? Väga õilis temast.”

      „Magnus…”

      „Pealegi on Camille surnud. Ta ei saagi seda enam teha.”

      „Sa saad aru küll, mida ma mõtlen,” ütles Jace. „Ta ei valeta enam sulle ega varja sinu eest midagi, või mille pärast sa õieti endast väljas oled?” Jace potsatas kõrge korjuga nahktugitooli ja kergitas kulmu. „Mis sa kostad?”

      Magnus pööras end külili. „Mis see sulle korda läheb, et Alec on õnnetu?”

      „Mis see mulle korda läheb?” hüüatas Jace nii valjusti, et Esimees Mäu kargas otsekui šokeeritult püsti. „Muidugi läheb Alec mulle korda; ta on mu parim sõber, mu parabatai. Ja ta on õnnetu. Nagu sinagi kõige järgi otsustades. Igal pool kiirtoidukarbid ja kohutav segadus; kass näeb välja, nagu oleks ta surnud…”

      „Ta ei ole surnud.”

      „Ma hoolin Alecist,” ütles Jace, vaadates Magnusele otse silma. „Hoolin temast rohkem kui iseendast.”

      „Kas sa pole kunagi mõelnud,” mõtiskles Magnus, näpitsedes kooruma hakanud küünelakki, „et kogu see parabatai-värk on kaunikesti julm? Võid valida endale parabatai, aga temast lahti öelda pole sul enam võimalik. Isegi kui ta pöördub sinu vastu. Võta või Luke ja Valentine. Ning ehkki parabatai on sulle mõnes mõttes maailma kõige lähem inimene, ei tohi sa temasse armuda. Ja surres võtab ta sinust osa endaga kaasa.”

      „Kuidas sina parabatai’dest nii palju tead?”

      „Ma tunnen varjukütte,” vastas Magnus ja patsutas enda kõrval sohvale, mispeale Esimees patjadele hüppas ja Magnust peaga müksima hakkas. Sortsi pikad sõrmed kaevusid kassi karvadesse. „Olen neid tundnud juba väga kaua. Olete veidrad olendid. Teis on segunenud ühest küljest habras inimlik õilsus ja teisest küljest inglite tulest lähtuv kannatamatus.” Ta heitis Jace’ile kiire pilgu. „Ennekõike puudutab see sind, Herondale, sest sinu veres voolab taevane tuli.”

      „Sul on siis varemgi olnud varjuküttidest sõpru?”

      „Sõpru,” kordas Magnus. „Mida see sõna õieti tähendab?”

      „Küllap teaksid,” vastas Jace, „kui sul oleks neid olnud. On või? Kas sul on sõpru? Ma ei pea silmas neid, kes käivad su pidudel. Enamik kardab sind, mõned on sulle midagi võlgu, mõnega oled kunagi maganud, aga sõbrad – ma ei tea, et sul neid eriti palju oleks.”

      „See on tõepoolest midagi uut,” lausus Magnus. „Ükski teine teie pundist pole veel proovinud mind solvata.”

      „Kas see võte toimib?”

      „Kui tahad teada, kas tunnen endas ühtäkki tungi Aleciga ära leppida, siis ei,” vastas Magnus. „Kange tahtmine pitsat süüa tuli mulle küll, aga selle põhjus võib peituda milleski muus.”

      „Alec ütles, et sul on niisugune komme,” ütles Jace. „Pöörata kõik enda kohta käivad küsimused naljaks.”

      Magnus tõmbas silmad pilukile. „Ning mina olen siis ainus, kes seda teeb?”

      „Tabasid naelapea pihta,” vastas Jace. „Usu mind, sest mina tean. Sulle ei meeldi endast rääkida ja sa ei taha, et sind haletsetaks – pigem ajad inimesed vihaseks. Kui vana sa oled, Magnus? Päriselt.”

      Magnus ei vastanud.

      „Mis on su vanemate nimed? Kes on su isa?”

      Magnuse kuldroheliste silmade pilk oli tige. „Kui tahaksin pikutada diivanil ja kurta kellelegi oma vanemate üle, siis palkaksin psühhiaatri.”

      „Soo,” sõnas Jace. „Aga mina pakun tasuta teenust.”

      „Olen kuulnud jah.”

      Jace hakkas naerma ja laskis end tugitoolis lösakile. Diivanil oli Briti lipu mustriga padi. Ta haaras selle ja torkas kukla taha. „Mul ei ole tarvis kuhugi minna. Võin istuda siin terve päeva.”

      „Tore on,” lausus Magnus. „Lähen teen väikese uinaku.” Sorts küünitas end võtma tekki, mis vedeles põrandal, ning samal hetkel helises Jace’i telefon. Käsi välja sirutatud, vaatas Magnus, kuidas poiss taskus sobrab ja telefoni lahti klõpsab.

      Helistas Isabelle. „Jace?”

      „Jah. Olen Magnuse pool. Tundub, nagu hakkaks asi edenema. Mis lahti?”

      „Tule tagasi,” ütles Isabelle ning Jace ajas end järsult sirgu, nii et padi põrandale kukkus. Tüdruku hääl oli katkemiseni pingul. See oli nõnda terav, et riivas Jace’i kõrva nagu häälestamata klaverilt kostvad valenoodid. „Tule Instituuti. Tee kähku, Jace.”

      „Mis on?” küsis poiss. „Mis juhtus?” Ta nägi, et Magnuski on end istukile ajanud ja teki käest pillanud.

      „Sebastian,” vastas Isabelle.

      Jace sulges silmad. Ta nägi marmorpõrandal kuldset verd ja laialipillutatud valgeid sulgi. Talle meenus korter, kus ta seisis, nuga СКАЧАТЬ