Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hinged saavad järgmistes eludes kokku. Ma näen Willi, oma vanemaid ja onusid, Charlotte’i ja Henryt…”

      „Aga mind sa ei näe.” See mõte oli Tessale varemgi pähe tulnud, kuid sageli surus ta selle endas alla. Kui olen surematu, on mul see üks ja ainuke elu. Ma ei pöördu ega muutu nagu sina, James. Ma ei näe sind taevas või suure jõe kallastel – ükskõik millises paigas, kuhu me sellest elust siirdume.

      „Sind näen ma praegu.” Jem sirutas käe välja ja puudutas tema põske, otsides oma selgete hõbehallide silmadega midagi tüdruku silmist.

      „Ja mina näen sind,” sosistas Tessa ning poiss sulges väsinult naeratades silmad. Neiu kattis tema käe enda omaga, ja toetas põse poisi pihu õnarusse. Sõnatuna istus ta, tundes nahal Jemi sõrmede jahedust, kuni lamaja hingamine aeglustus ja sõrmed lõtvusid tema käe all; Jem oli jäänud magama. Nukralt naeratades laskis ta poisi käe tasakesi alla, see jäi lebama tema kõrval voodikattel.

      Magamistoa uks avanes; Tessa pöördus toolis ja nägi lävel seismas Willi, mantel ikka veel seljas ja kindad käes. Tal pruukis heita ainult üks pilk poisi süngele, ärevale näole ning juba oligi ta püsti ja tõttas Willi kannul uksest välja.

      Will kiirustas mööda koridori edasi, nagu oleks tal kuri kannul. Sulgenud enda järel hoolikalt magamistoa ukse, tõttas Tessa talle järele. „Mis on, Will? Mis juhtus?”

      „Jõudsin just tagasi East Endist,” vastas Will. Nii palju valu polnud Tessa tema hääles kuulnud pärast toda õhtut, kui ta ütles poisile, et on kihlatud Jemiga. „Käisin otsimas yin fen’i, et osta seda juurde. Aga seda ei ole enam.”

      Tessa oleks trepini jõudes äärepealt komistanud. „Mis tähendab ei ole? Jemil on ju ometi piisav varu, eks?”

      Will pöördus tema poole ning kõndis, selg ees, trepist alla. „Varud on läbi,” vastas ta lühidalt. „Jem ei tahtnud, et teaksid, aga seda pole võimalik varjata. Varud on otsas ja rohkem pulbrit ei õnnestunud mul leida. Alati olen just mina talle seda ostnud. Mul olid oma hankijad, aga nood on kas kuhugi kadunud või ütlevad, et neil on kõik otsas. Käisin kõigepealt selles kohas, kuhu te mulle toona järele tulite – sina ja Jem koos. Nendel yin fen’i polnud.”

      „Aga teises kohas…”

      „Käisin igal pool,” vastas Will ja pöördus uuesti. Nad olid jõudnud Instituudi teisel tasandil olevasse koridori, kus asusid raamatukogu ja salong. Mõlema uksed olid lahti ja nende vahelt voogas koridori kollast valgust. „Igal pool. Viimases kohas öeldi mulle, et see kõik oli mõne nädalaga sihilikult ära ostetud. Mitte midagi pole enam järel.”

      „Aga Jem,” lausus Tessa; šokk undas tema soontes nagu elus tuli. „Yin fen’ita…”

      „…ta sureb.” Will peatus korraks raamatukogu ukse juures; ta vaatas Tessale silma. „Just täna õhtupoolikul sain temalt loa otsida talle ravi. Jätkata selle otsinguid. Ning nüüd ta sureb, sest ma ei suuda hoida teda piisavalt kaua elus, et seda leida.”

      „Ei,” vastas Tessa. „Ta ei sure; me ei lase tal surra.”

      Tessaga koos astus Will raamatukokku ning libistas pilgu üle tuttava ruumi, lambivalguses kümblevate laudade, raamatutest koormatud riiulite. „Siin oli raamatuid,” lausus ta, nagu poleks Tessat kuulnudki. „Teoseid, milles oli juttu haruldastest mürkidest – uurisin neid.” Will eemaldus tüdrukust, võttis suuna lähedal olevale riiulile ja libistas kinnastatud käega palavikuliselt üle seal olevate köidete. „Sellest on möödas mitu aastat, siis keelas Jem mul edasi otsida. Olen unustanud…”

      Tessa läks tema kõrvale, nii et seelikud kahisesid pahkluude ümber. „Will, jäta järele.”

      „Aga see peab mulle meelde tulema.” Poiss liikus teise ja siis järgmise riiuli juurde; tema pikk sale keha heitis põrandale väändunud varju. „Pean leidma…”

      „Will, sul pole aega kõiki siinseid raamatuid läbi lugeda. Lõpeta.” Tessa oli astunud noormehe selja taha, nii lähedale, et nägi tema vihmast niisket kraed. „Sellest pole Jemil mingit abi.”

      „Millest siis on? Millest?” Võtnud riiulist järjekordse raamatu, põrnitses Will köidet ja virutas selle põrandale; Tessa võpatas.

      „Jäta järele,” lausus ta uuesti, võttis noormehel varrukast kinni ning pööras ta enda poole.

      Poiss oli näost punane; ta näis hoidvat hinge kinni ja tema pingule tõmbunud käsivars oli tüdruku sõrmede all raudkõva. „Esimest korda ravi otsides ei teadnud sa kõike, mida tead praegu. Sul polnud selliseid liitlasi kui nüüd. Me läheme ja küsime Magnus Bane’ilt. Temal on allilmas silmad ja kõrvad ning ta tunneb mitmesuguseid maagiavõtteid. Ta aitas sind needuse korral ning võib aidata meid ka nüüd.”

      „Mingit needust ei olnud,” vastas Will, nagu kannaks ette kusagilt näidendist pärit repliiki; tema pilk oli klaasistunud.

      „Will, kuula mind. Palun. Läheme Magnuse juurde. Tema suudab meid aidata.”

      Poiss sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. Tessa vaatas teda üksisilmi. Ta ei saanud midagi parata, et tema pilk jälgis poissi alati, kui too sellest tema arvates teadlik ei olnud – põsenukkide kohale küünituvaid ilusaid tumedaid ripsmeid, lauge, millel oli õrn sinakas varjund. „Olgu,” ütles Will viimaks. „Jah. Muidugi. Tessa – tänan sind. Ma ei suutnud mõelda.”

      „Sa olid mures,” lausus tüdruk, märgates korraga, et hoiab ikka veel Willil käsivarrest kinni ning nad seisavad nii lähestikku, et ta võiks vajutada poisi põsele suudluse või põimida talle lohutuseks käed ümber kaela. Tessa astus tagasi ja laskis noormehest lahti. Willi silmad avanesid. „Sa siis mõtlesid, et ta ei luba kunagi ravi otsinguid jätkata? Tead, ma pole kunagi suutnud sellega leppida. Olen varemgi Magnusele mõelnud.”

      Willi silmad uurisid tema nägu. „Aga küsinud sa temalt selle kohta ei ole?”

      Tessa raputas pead. „Jem ei tahtnud. Aga nüüd… Nüüd on kõik muutunud.”

      „Jah.” Pilk ikka Tessa näol, tõmbus noormees temast eemale. Lähen alla ja palun Cyrilil tõlla ette anda. Kohtume hoovis.”

      Konsul Josiah Waylandile

      Nõukogu liikmetelt

      Austatud härra

      Peame tunnistama, et teie kiri valmistas meile suurt meelehärmi. Meile oli jäänud mulje, et toetate kogu südamest Charlotte Branwelli kandidatuuri ning et ta on näidanud ennast Londoni Instituudi võimeka juhina. Meie inkvisiitor Whitelaw kõneleb ainult kiitvalt temast ning sellest, kuidas ta käitus ajal, kui Benedict Lightwood püüdis tema autoriteeti kõigutada.

      Meie ühine otsus on, et George Penhallow ei ole teile konsuliametis sobiv järglane. Erinevalt proua Branwellist ei ole ta tõestanud, et suudab teisi juhtida. Tõsi küll, proua Branwell on noor ja tulipäine, aga eks nõuagi konsuliamet kirge. Palume, et loobuksite esitamast sellele kohale George Penhallow’d, kes on liiga noor ja kogenematu, ning leiaksite aega kaaluda veel kord proua Branwelli kandidatuuri.

      Razieli nimel teie

      nõukogu liikmed

      5

      JAGATUD SÜDA

      Mu südant Jumal ise uuri truud,

      ei СКАЧАТЬ