Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ titevoodile; et seda oleks võimalik ühelt küljelt teisele õõtsutada, oli mööblitükk riputatud kahe teiba vahele. Charlotte oli sunnitud endale tunnistama, et ese näeb päris kena välja. „See on isekiikuv häll.”

      „Mis asi see on?” küsis Charlotte, nagu tükiks talle minestus peale.

      „Vaata.” Henry astus lähemale ja vajutas mingit nähtamatut nuppu. Häll hakkas tasakesi kahele poole kiikuma.

      Charlotte hingas sügavalt välja. „Kui ilus, kallim.”

      „Eks ole ju?” Henry naeratas rõõmsalt. „Näe, nüüd õõtsub see pisut kiiremini.” Õõtsuski – õõtsus kergelt jõnksudes, tekitades Charlotte’is tunde, nagu triiviks ta paadiga üha paisuvatel lainetel.

      „Hm,” sõnas ta. „Henry, õigupoolest tahan ma sinuga millestki rääkida. Millestki tähtsast.”

      „Millestki veel tähtsamast kui meie laps, keda igal ööl õrnalt magama kiigutatakse?”

      „Klaav on otsustanud Jessamine’i vabastada,” lausus Charlotte. „Ta pöördub tagasi Instituuti. Kahe päeva pärast.”

      Henry pöördus tema poole, näol uskumatu ilme. Tema selja taga oli häll hakanud kiikuma veel kiiremas tempos nagu tõld, mis täie vaardiga edasi kihutab. „Ta tuleb siia tagasi?”

      „Henry, tal ei ole kuhugi mujale minna.”

      Henry avas suu, et midagi öelda, aga enne kui ta sõna üle huulte sai, kostis hirmuäratav ragin; kiskunud end kinnitustest lahti, tuhises häll läbi toa, raksatas taamal vastu seina ja paiskus pilbasteks.

      Charlotte ahmis vaikselt õhku ja tõstis käe suu juurde. Henryl tõmbus kulm kipra. „Kui konstruktsiooni pisut parandada, saab sellest ehk…”

      „Ei, Henry,” vastas Charlotte otsustavalt.

      „Aga…”

      „Mitte mingil tingimusel.” Charlotte’i häälest aimus terast.

      Henry ohkas. „Kuidas soovid, kallis.”

      Põrgu sõdalased ei tunne halastust. Põrgu sõdalased ei tunne kahetsust. Põrgu sõdalasi on mustmiljon. Põrgu sõdalastele ei tule iial lõppu.

      Istudes Jemi voodiserval ja vaadates noormeest magamas, kuulis Tessa, kuidas tema peas kajavad Benedicti kabineti seinale kirjutatud laused. Tüdruk ei teadnud täpset kellaaega; Bridget oleks kindlasti öelnud selle kohta „enne kukke ja koitu”. Südaöö oli igatahes juba möödas. Kui Tessa Willi lahkumise järel tuppa tuli, oli Jem ärkvel; ta oli istukil, ning ehkki Tessa meelest murettegevalt hingeldav ja tavalisest kahvatum, suutis isegi natuke teed juua ja röstsaia süüa.

      Hiljem oli tulnud Sophie, võtnud toidukandiku ja naeratanud Tessale. „Soputage tema padjad kohevaks,” oli ta sosinal soovitanud ning Tessa oli seda teinud, kuigi Jemile näis tema sekeldamine lõbu pakkuvat. Tessal polnud kuigi palju haigetoakogemusi. Põetajat oli tal tulnud mängida üksnes siis, kui vend oli nii purjus, et vajas hoolitsemist. Tal polnud midagi selle vastu, et istuda Jemi juures ja hoida noormehe kätt, kuulates tema vaikset hingamist ning vaadates poolsuletud silmi ja põsesarnadel võbelevaid ripsmeid.

      „Ma ei pakkunud just heroilist vaatepilti,” lausus Jem korraga, avamata silmi, ehkki tema hääl kõlas kindlalt.

      Võpatades kummardus Tessa tema poole. Ta oli ennist põiminud sõrmed Jemi omadega vaheliti ja nende ühendatud käed lebasid voodil noormehe kõrval. Jemi sõrmed olid jahedad ja pulss lõi aeglaselt. „Mida sa sellega öelda tahad?”

      „Täna,” vastas noormees vaikselt ja hakkas köhima. „Kukkusin kokku ja köhisin kogu Lightwoodide maja verd täis…”

      „See tuli majale ainult kasuks,” ütles Tessa.

      „See kõlas otsekui Willi suust.” Jem naeratas uniselt. „Ja sa vahetad kõneainet – täpselt nagu temagi.”

      „Muidugi vahetan. Just nagu võiksin ma heita sulle ette, et oled haige – tead ju küll, et ma ei tee seda. Pealegi käitusid sa täna tõelise kangelasena. Ehkki Will ütles,” lisas Tessa, „et ei suuda ette kujutada, miks peaks keegi tahtma olla kangelane, sest nood lõpetavad alati halvasti.”

      „Nojah.” Jem pigistas korraks tema kätt ja laskis sellest siis lahti. „Will näeb seda kangelase vaatepunktist, kas pole? Meie teised saame anda sellele lihtsa vastuse.”

      „Saame või?”

      „Muidugi. Kangelased peavad vastu kõigile katsumustele, sest meie vajame neid. Nad ei tee seda endi pärast.”

      „Sa räägid, nagu ei kuulukski nende hulka.” Tessa sirutas käe ning pühkis noormehe laubale langenud juuksed tagasi. Otsekui tema puudutust oodates, kergitas noormees pisut pead. „Jem… kas sa pole kunagi mõelnud, et leidub võimalusi pikendada oma elu, sõltumata pulbrist?”

      Jemi silmad avanesid. „Millest sa räägid?”

      Tessa silme ette kerkis pööningu põrandal lamav Will, kes oli lämbumas pühitsetud veest. „Vampiiriks saamisest. Siis võiksid elada igavesti…”

      Jem upitas end patjade najale istuma. „Tessa, ei. Sa ei… sa ei saa ometi niiviisi mõelda.”

      Tessa pööras pilgu kõrvale. „Kas mõte, et sinust võiks saada allilmlane, tundub sulle tõesti nii tülgastav?”

      „Tessa…” Poiss hingas sügavalt välja. „Ma olen varjukütt. Nefilim. Nagu olid enne mind mu vanemad. Pean seda oma pärisosaks nagu ema pärandust. See ei tähenda, nagu vihkaksin oma isa. Austan kingitust, mille nad mulle tegid – Ingli verd, usaldust, mida nad minu suhtes ilmutasid, vandetõotusi, mida olen andnud. Pealegi ei usu ma, et minust saaks eriti hea vampiir. Vampiirid enamasti põlgavad meid. Mõnikord pööravad nad naljaviluks endataoliseks ka mõne nefilimi, aga teised vampiirid ei võta toda omaks. Nad vihkavad meie soontes voolavat inglite tuld ja valgust. Nii nemad kui nefilimid tõukaksid mind endi seast välja. Ma ei oleks enam Willi parabatai ja Instituudis poleks ma enam teretulnud. Ei, Tessa. Parema meelega suren, et sündida uuesti ja näha päikest, kui elan aegade lõpuni päevavalguseta.”

      „Aga võib-olla siis Vaikivaks Vennaks,” pakkus Tessa. „Koodeksi järgi on ruunid, mida nad endale teevad, piisavalt võimsad, et muuta nad surematuks.”

      „Vaikivad Vennad ei saa abielluda, Tessa.” Noormees ajas lõua püsti. Tessa oli juba pikka aega teadnud, et leebusest hoolimata on Jem sama põikpäine kui Will. Nüüd koges ta seda jälle: siidi alt aimus terast.

      „Sa ju tead: tahan pigem, et jääksid ellu, isegi kui sa ei saa minuga abielluda, kui et…” See sõna ei tulnud tal üle huulte.

      Jemi pilk leebus pisut. „Ma ei saa valida Vaikivate Vendade teed. Minu veri on yin fen’ist rüvetatud, seepärast ei kannataks ma välja ruune, mida nemad peavad endale tegema. Peaksin lõpetama rohu võtmise, kuni see on mu kehast täielikult välja põlenud, ning tõenäoliselt sureksin selle kätte.” Ilmselt nägi Jem tüdruku ilmet muutumas, sest lisas vaiksemalt: „Pealegi pole Vaikivate Vendade elu just kadestusväärne: varjud, pimedus ja vaikus – ei mingit muusikat.” Ta neelatas. „Ning pealegi ei soovi ma elada igavesti.”

      „Mina võib-olla elan igavesti,” lausus Tessa. See mõte oli nii hoomamatu, et tüdruk polnud seniajani suutnud seda päris СКАЧАТЬ