Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põikas Will ühtäkki võlvi alla ja sirutas käe välja.

      Kostis karjatus ja Will tiris lagedale saleda mustades rõivastes kogu – Cecily, kes kandis kiiruga lahinguvarustuse peale tõmmatud musta sametkeepi. Kapuutsiserva alt rippusid välja tumedad juuksed ning Willile vaatasid vihast välkudes vastu tema enda omi meenutavad sinised silmad. „Lase minust lahti!”

      „Mis sulle pähe kargas, et mind niiviisi Londoni urgastes jälitad, sa väike lollpea?” Will raputas õde kergelt käsivarrest.

      Tüdruku silmad ahenesid. „Hommikul olin sulle cariad, nüüd olen siis lollpea.”

      „Siinsed tänavad on ohtlikud,” lausus Will. „Ja sina ei tunne neid üldse. Sa pole teinud endale isegi silmamoondusruuni. Maal võid ju kuulutada, et ei karda midagi, aga see siin on London.”

      „Ma ei karda Londonit,” kuulutas Cecily trotslikult.

      Will kummardus tema poole ja lausa sisistas talle kõrva: „Fyddai’n wneud unrhyw dda yn ddweud wrthych i fynd adref?”

      Tüdruk puhkes naerma. „Sellest et käsid mul koju minna, pole vähimatki kasu. Rwyt ti fy mrawd ac rwy eisiau mynd efo chi.” Will pilgutas jahmunult silmi. Oled mu vend ja ma tahan tulla sinuga kaasa. Nõnda oli ta tavaliselt kuulnud ütlemas üksnes Jemi ning kui Cecily oligi ehk kõiges muus Jemist täiesti erinev, siis üks joon oli neil ühine: mõlemad olid üdini kangekaelsed. Kui Cecily ütles end midagi tahtvat, ei tähendanud see ebamäärast ihalust, vaid raudset otsustavust.

      „Kas sulle ei paku üldse huvi, kuhu ma lähen?” küsis ta. „Mis siis kui olen teel põrgu?”

      „Olen alati tahtnud põrgut näha,” vastas Cecily külma rahuga. „Kõik ju tahavad.”

      „Enamik inimesi näeb vaeva, et sealt eemale hoida,” vastas Will. „Kui teada tahad, lähen ma ifriidiurkasse, et osta kuritegelikelt allakäinud jätistelt uimasteid. Nad võivad sulle silma heita ning otsustada, et sinu pealt annab teenida.”

      „Sa ei laseks ju neil seda teha.”

      „Küllap sõltub kõik sellest, kui palju nad mulle pakuvad.”

      Tüdruk raputas pead. „Jem on sinu parabatai,” lausus ta. „Ta on vend, kelle Klaav sulle on andnud. Aga mina olen su õde, sinuga ühte verd. Miks oled sa tema heaks valmis tegema kõike, aga mind tahad iga hinna eest koju saata?”

      „Kust sa tead, et rohud on mõeldud Jemile?”

      „Ega ma rumal ole, Will.”

      „Paraku mitte, kahju küll,” pomises Will. „Jem… Jem on mu parem mina. Ma ei usu, et suudaksid seda mõista. Võlgnen seda temale.”

      „Ja kes mina siis olen?” küsis Cecily.

      Liiga meeleheitel, et end vaos hoida, pahvatas Will ühe hingetõmbega: „Sina oled mu nõrkus.”

      „Ja Tessa on su süda,” ütles tüdruk ning tema hääl polnud vihane, vaid mõtlik. „Ma pole rumal, nagu kord juba öeldud,” lisas ta, nähes venna ehmunud ilmet. „Tean, et armastad teda.”

      Will tõstis käe pea juurde, nagu oleks sinna Cecily sõnadest löönud lõhestav valu. „Kas oled seda kellelegi öelnud? Ära räägi sellest, Cecily. Seda ei tea keegi ja see peab jääma saladuseks.”

      „Kellele ma ikka võiksin rääkida?”

      „Tõsi küll, vaevalt sa seda teeksid.” Poisi hääl oli muutunud karmiks. „Küllap on sul venna pärast häbi: too hellitab keelatud tundeid parabatai kihlatu vastu…”

      „Mul ei ole sinu pärast häbi, Will. Millised ka poleks su tunded, igatahes oled sa neid talitsenud; küllap tahame kõik asju, mis pole meile lubatud.”

      „Kas tõesti?” küsis Will. „Ja mida kättesaamatut ihaldad siis sina?”

      „Seda, et tuleksid koju.” Salguke musti juukseid oli kleepunud tüdruku niiskele põsele, jättes mulje, nagu oleks ta nutnud, kuid Will teadis, et see pole nõnda.

      „Mu kodu on Instituut.” Will ohkas ja toetas pea vastu kivist võlvkaart. „Mul pole võimalik siin sinuga kogu õhtu vaielda, Cecy. Kui oled otsustanud tulla koos minuga põrgusse, ei saa ma sind takistada.”

      „Lõpuks ometi võtsid aru pähe. Teadsin, et nii läheb: eks ole sa ju lõppude lõpuks mu sugulane.”

      Will surus alla kiusatuse õde uuesti raputada. „Kas oled valmis?”

      Tüdruk noogutas ning Will tõstis käe ja koputas uksele.

      Uks tõmmati lahti ning Gideon Lightwood seisis magamistoa lävel, pilgutades silmi, otsekui oleks just pimedusest valguse kätte astunud. Tema püksid ja särk olid kortsus ning õlalt alla libisenud traksiharu rippus pooles käsivarres.

      „Härra Lightwood,” sõnas Sophie, jäädes uksel kõhklevalt seisma. Ta hoidis karaski- ja teevaagnat, mis näis olevat ebamugavalt raske. „Bridget ütles, et olite helistanud ning palunud tuua teed…”

      „Jah. Jah, muidugi. Palun tulge sisse.” Just nagu oleks alles nüüd ühtäkki päriselt virgunud, ajas Gideon end sirgu ja juhatas neiu üle läve tuppa. Jalast visatud saapad vedelesid nurgas. Toas, mis tavaliselt oli korras, valitses segadus. Lahingurõivad olid heidetud kõrge korjuga toolile – Sophie võpatas seesmiselt, mõeldes, mis jääb järele selle polstrist –, öökapil vedeles poolik õun ning keset voodit lamas sügavas unes Gabriel Lihtwood.

      Ta kandis ilmselgelt venna rõivaid, sest varrukad ja püksisääred oli talle liiga pikad. Magades paistis poiss noorem, tavaline pinge oli tema näost kadunud. Ühe käega oli ta otsekui enese rahustamiseks padjast kinni haaranud.

      „Ma ei raatsinud teda äratada,” ütles Gideon, olles surunud ebateadlikult käed küünarnukkidest kinni hoides vastu keha. „Oleksin pidanud viima Gabrieli tagasi tema magamistupa, aga…” Ta ohkas. „Ma ei suutnud ennast sundida.”

      „Kas ta jääb siia?” küsis Sophie, asetades kandiku öökapile. „Pean silmas Instituuti.”

      „Ma… Ma ei tea. Vist jääb. Charlotte ütles, et ta on teretulnud. Minu meelest ajas ta Gabrielile hirmu nahka.” Gideoni suunurgad kerkisid põgusas naeratuses.

      „Proua Branwell?” Sophie tõmbus turri nagu alati, kui arvas, et tema perenaist arvustatakse. „Aga ta on ometi maailma kõige leebem inimene!”

      „Jah… see teda arvatavasti kohutaski. Charlotte oli emmanud Gabrieli ning öelnud, et kui poiss siia jääb, arvab tema meie isa vahejuhtumi unustatuks. Ma ei tea küll, missugust isa vahejuhtumit ta silmas pidas,” lisas Gideon kuivalt. „Tõenäoliselt Gabrieli toetatud plaani võtta Instituudi juhtimine enda kätte.”

      „Te ei arva siis, et ta mõtles kõige hilisemat?” Sophie lükkas tagasi tanu alt väljaroninud kihara. „Seda, kui…”

      „Kui ta muutus hiigelsuureks ussiks? Ei millegipärast ei arva. Paraku ei ole minu venna loomuses oodata, et talle andestataks. Ükskõik mida. Gabriel mõistab ainult ranget distsipliini. Küllap on ta kindel, et Charlotte tahab teda ninapidi vedada või on hulluks läinud. Charlotte näitas mu vennale kätte toa, milles ta võib elada, aga arvatavasti oli Gabrielil juba hirm nahas. Ta tuli minu juurde, СКАЧАТЬ