Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ armastus ei sure,”” sõnas Will, tõlkides koridorist immitsevas valguses kivil oleva graveeringu. „Ma ei saa seda kanda, Magnus. Mehe tarvis on see liiga ilus.”

      „Seda oled sinagi. Mine koju ja kasi ennast puhtaks. Otsin sind üles, niipea kui olen midagi teada saanud.” Ta vaatas Willile teraselt otsa. „Vahepeal anna endast parim, et olla minu abi vääriline.”

      „Kui peaksid mulle lähemale tulema, löön sul ahjuroobiga pea lõhki,” lausus Tessa, vibutades kamina juurest võetud roopi enda ja Woolsey Scotti vahel justkui mõõka.

      „Ma ei kahtlegi selles,” lausus Woolsey, vaadates tüdrukut isevärki pahura austusega ning pühkides verist lõuga monogrammiga taskurätisse. Will oli olnud samuti verega koos – nii enda kui Woolsey omaga; nüüd on poiss Magnusega kahtlemata mõnes teises toas ja tilgutab seda igale poole. Will polnud kunagi eriline korraarmastaja, kõige vähem siis, kui tal tunded üle keesid. „Nagu näen, on nad hakanud sulle meeldima – nood varjukütid, kellest sa paistad olevat nii suures vaimustuses. Mis sul arus oli, et sa ühega kihlusid? Pealegi veel surijaga.”

      Tessas lahvatas lõkkele raev ning ta oleks tahtnud Woolseyle roobiga virutada, isegi kui too ei proovinudki talle läheneda. Mees oli liikunud Williga võideldes siiski kohutavalt kiiresti ning Tessa ei hinnanud oma võimalusi eriti suureks. „Te ei tunne James Carstairsi. Ärge rääkige temast.”

      „Nagu näen, armastad sa teda?” Woolseyl õnnestus panna see kõlama ebameeldivalt. „Aga Willi armastad sa ju samuti.”

      Tessal tõmbus seest külmaks. Ta oli teadnud, et Magnusele pole saladus, mida Will tema vastu tunneb, aga et Tessa vastutundeid saab tema näolt välja lugeda, oli nii kohutav, et sellele ei kannatanud mõeldagi. „See pole tõsi.”

      „Valetad,” ütles Woolsey. „Ausõna, mis sellest siis on, kui üks sureb? Sul on alati meeldiv asendaja varnast võtta.”

      Tessa mõtles Jemile, nägi vaimusilma ees poisi näo kuju, viiulimänguks keskendunult suletud silmi ja naeratuseks kaardunud huuli; tundis tema sõrmi enda omadega põimumas – viimne kui joon Jemis oli talle sõnulseletamatult kallis. „Kui teil oleks kaks last,” lausus ta, „kas ütleksite siis, et üks võiks rahumeeli surra, sest teine jääb teile ju alles?”

      „Inimene võib armastada kahte last, aga romantilises armastuses saab südant kinkida ainult ühele,” ütles Woolsey. „Kas ei ole Eros nõnda seadnud? Romaanides niiviisi igatahes kinnitatakse, aga ise pole ma seda kogenud.”

      „Romaanide kohta olen teada saanud üht,” sõnas Tessa.

      „Ja mida siis?”

      „Et nood ei vasta tõele.”

      Woolsey kergitas kulmu. „Sa oled naljakas olend,” lausus ta. „Ütleksin, et mõistan, mida need poisid sinus näevad, aga…” Ta kehitas õlgu. Tema kollases hommikumantlis oli nüüd pikk verine rebend. „Ma ei ole naistest õieti kunagi aru saanud.”

      „Mis teile nendes nii mõistatuslik tundub, söör?”

      „Põhiliselt jääb mulle arusaamatuks, mis mõte neil on.”

      „Noh, teil pidi ju ometi olema ema,” ütles Tessa.

      „Keegi tõi mu ilmale ja kasvatas mind kutsikapõlves, tõsi,” lausus Woolsey erilise innuta. „Ma ei mäleta temast suurt midagi.”

      „Võib-olla, aga naiseta ei oleks teid olemas, ega? Ükskõik kui tarbetuks te meid ka ei peaks, ikkagi oleme meie meestest targemad, sihikindlamad ja kannatlikumad. Mehed võivad olla küll tugevamad, aga naised on vastupidavamad.”

      „Ning seda te siis teetegi? Peate, hambad ristis, vastu? Kihlatud naine peaks ju ometi olema õnnelikum.” Mehe heledad silmad uurisid teda tähelepanelikult. „Nagu öeldakse: väevõimuga pooleks jagatud süda ei püsi.4 Sa armastad mõlemat ja see rebib su pooleks.”

      „Maja,” parandas Tessa.

      Mees kergitas kulmu. „Kuidas?”

      „Väevõimuga pooleks jagatud maja ei püsi. Mitte süda. Võib-olla peaksite hoiduma tsiteerimast, kui ei suuda teha seda õigesti.”

      „Võib-olla peaksid sina lõpetama enese haletsemise. Enamik inimesi on õnnega koos, kui leiab elu jooksul kas või ühe suure armastuse. Sina oled leidnud kaks.”

      „Ütleb mees, kel pole ühtegi.”

      „Oo!” Woolsey lõi vaaruma, käsi südamel, nagu hakkaks minestama. „Sa oskad ka hammustada. Tore on. Kui sa ei taha kõnelda isiklikel teemadel, arutame siis võib-olla midagi üldisemat. Näiteks seda, kes sa oled. Magnus näib olevat veendunud, et oled sorts, aga mina ei ole selles nii kindel. Kahtlustan, et sinus võib voolata haldjaverd, sest mida muud võiks kujumuutmise kohta öelda, kui et see on maagiline illusioon. Ning kes oleks maagias ja illusioonides veel osavam kui haldjarahvas?”

      Tessale meenus Benedicti ballil nähtud sinijuukseline haldjatar, kes oli väitnud end olevat tundnud tema ema, ning tal jäi hing rindu kinni. Enne kui ta jõudis Woolseyle midagi vastata, astusid paraku uksest sisse Magnus ja Will – Will, nagu ette arvatud, just niisama verine ja pahur kui enne. Poiss libistas pilgu Tessalt Woolseyle ja mühatas naerda. „Pean tunnistama, et sul oli õigus, Magnus,” lausus ta. „Tessal ei ole temast midagi karta. Vastupidises ei saa päris kindel olla.”

      „Tessa, kullake, anna see roop siia,” manitses Magnus ja sirutas käe välja. „Woolsey võib küll käituda kohutavalt, aga tema tujude ohjeldamiseks leidub paremaid mooduseid.”

      Heitnud Woolseyle viimase ähvardava pilgu, ulatas Tessa roobi Magnusele. Siis läks tema võtma oma kindaid ning Will mantlit. Keset liikumist ja hääli kuulis Tessa Woolseyt naermas. Tüdruk õieti ei märganudki seda, sest tema tähelepanu oli koondunud Willile. Juba ainuüksi poisi näoilme järgi võis ta öelda, et kuidas tema ja Magnuse vestlus ka poleks kulgenud, Jemi ravimi muret polnud see lahendanud. Will paistis olevat rusutud ja vaevalt elus; põski kirjavad verepritsmed tõstsid lausa ehmatamapanevalt esile tema silmade sina.

      Magnus juhatas nad salongist koridori ja saatis välisuksest trepile, kus Tessale lõi lainena näkku jahe õhk. Sikutanud kindad kätte, noogutas ta hüvastijätuks Magnusele, kes sulges ukse ja jättis nad kahekesi öhe.

      Puude taga vilksatas Thames, mille pinnalt peegeldusid kaldapealsel kulgev tee ja Battersea silla gaasilambid, moodustades pimeduses sinikuldse vaatemängu. Värava juurest puude alt paistis tõlla vari. Nende pea kohal liikuvate hallide pilverünkade vahelt ilmus aeg-ajalt nähtavale kuu, et siis jälle kaduda.

      Will seisis täiesti liikumatult. „Tessa,” sõnas ta.

      Poisi hääl kõlas võõralt, see oli kummaliselt sumbunud. Tessa astus kiiresti trepist alla, jäi tema kõrval seisma ja vaatas alt üles talle otsa. Willi nägu oli sageli sama heitlik kui kuuvalgus; nii tardunud ilmet polnud tüdruk sellel kunagi näinud.

      „Kas Magnus ütles, et aitab meid?” sosistas ta. „Kas ta lubas?”

      „Ta proovib, aga… pilk, millega ta mind vaatas… nägin, et tal on minust kahju, Tess. See tähendab, et pole mingit lootust, eks? Mida võiksin ma veel teha, kui isegi Magnus peab meie jõupingutusi viljatuks?”

      Tessa asetas käe noormehe käsivarrele. Will ei liigatanudki. Tundus iseäralik viibida talle nii lähedal, puudutada teda, tunda tema СКАЧАТЬ