Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mehe sugulaste juurde ja parem ongi. Ta pole rumal tüdruk – tõtt-öelda arvab ta endal olevat lausa hiilgava mõistuse –, küll aga on ta tähtsust täis ja edev ning Gabriel ei saa temaga üldse läbi. Ärge unustage, et ta oli ööde kaupa magamata. Ootas tolles kohutavas suures majas ja koppis raamatukogu lukustatud uksele, saamata isalt vastust…”

      „Te tunnete end tema eest vastutavana,” tähendas Sophie.

      „Muidugi tunnen; ta on ju mu noorem vend.” Gideon astus voodi juurde ja silitas Gabrieli pruune sassis juukseid; lamaja liigutas end ja pomises midagi rahutult, kuid ei ärganud.

      „Kui te isale selja pöörasite, arvasin, et ta ei anna seda teile andeks,” ütles Sophie. „Olite ju ka ise öelnud, et kardate seda. Kardate, et ta peab teie teguviisi Lightwoodi nime reetmiseks.”

      „Mulle tundub, et Gabrielgi on hakanud Lightwoodi nimes kahtlema. Just nagu mina tegin Madridis.” Gideon astus voodist eemale.

      Sophie langetas pea. „Mul on kahju,” lausus ta. „Teie isa pärast. Ükskõik mida tema kohta ka poleks räägitud või mida ta ka poleks teinud – ta oli ikkagi teie isa.”

      Noormees pöördus tema poole. „Aga Sophie…”

      Gideon oli kutsunud teda ristinime pidi, aga tüdruk ei parandanud teda. „Ma tean, et ta tegi laiduväärseid asju,” jätkas Sophie. „Aga teil peaks olema sellegipoolest lubatud teda leinata. Keegi ei saa võtta teilt kaotusvalu; see kuulub teile ja ainult teile.”

      Noormees puudutas sõrmeotstega kergelt tema põske. „Kas teate, et teie nimi tähendab tarkust? See sobib teile väga hästi.”

      Sophie neelatas. „Härra Lightwood…”

      Aga juba oli Gideon võtnud õrnalt tema lõuast kinni ja kummardus teda suudlema. „Sophie,” sosistas ta ning nende huuled kohtusid, esialgne õrn puudutus andis maad üha tugevnevale survele, sedamööda kuidas noormees pead allapoole kallutas. Kergelt ja õrnalt võttis tüdruk sõrmedega – ta häbenes neid pesemisest, tassimisest, kaminate kraapimisest, tolmu pühkimisest ja mööbli poleerimisest karedaid sõrmi, aga Gideon ei paistnud märkavatki – mehe õlgadest kinni.

      Siis astus ta sammukese lähemale ja tema kinga konts jäi vaiba taha kinni; ta tundis, et kukub, aga Gideon haaras temast kinni. Nad vajusid koos põrandale ning Sophie põsed lõid häbist hõõguma: armas jumal, kas ei mõtle noormees viimaks, et tüdruk tõmbas ta meelega põrandale; et ta on mingi hull ja liiderlik, kirest sõge naine.

      Sophie tanu oli peast kukkunud ja tumedad lokid langesid silmadele. Tema selja all oli pehme vaip ja Gideon kummardus tema kohale, sosistades murelikult tema nime. Ikka veel õhetades pööras ta pea ära ning avastas end vaatavat noormehe baldahhiinvoodi alla.

      „Härra Lightwood,” ütles ta end küünarnukkide najale upitades. „Kas need seal voodi all on karaskikakud?”

      Gideon tardus ja pilgutas silmi nagu koertest ümberpiiratud jänes.”

      „Mis?”

      „Need.” Sophie osutas voodi all kõrguvale, hämaruses tumedana paistvale kuhjale. „Teie voodi all on neid lausa terve mägi. Mida see peaks tähendama?”

      Gideon ajas end istukile ja vedas sõrmedega läbi sassis juuste, kuna Sophie ukerdas seelikute kahisedes temast eemale. „Ma…”

      „Te lasksite neid kakukesi endale tuua. Peaaegu iga päev. Te palusite neid, härra Lightwood. Miks te seda tegite, kui te neid ei taha?”

      Poisi põsed tumenesid. „Tahtsin teid näha ega osanud midagi paremat välja mõelda. Te ei räägi minuga ega kuula mind, kui tahan teiega rääkida…”

      „Ja siis otsustasite valetada?” Haaranud põrandalt tanu, tõusis Sophie püsti. „Kas teil on aimu, kui palju tööd mul on, härra Lightwood? Pean tassima sütt ja kuuma vett, võtma tolmu ja poleerima mööblit, koristama teie ja teiste järelt ning teen seda nurisemata, aga kuidas te julgete panna mulle lisakoormat, sundides mind tarima rasket kandikut trepist üles ja alla, et tuua teile midagi, mida te ei tahagi?”

      Gideon ajas end kohmakalt jalule; tema riided olid nüüd veel rohkem kortsus kui enne.

      „Andke mulle andeks,” ütles ta. „Ma ei mõelnud sellele.”

      „Ei,” lausus Sophie vihaselt, toppides juukseid tanu alla. „Teiesugused ei mõtle sellele kunagi.”

      Nende sõnadega marssis ta uksest välja, jättes Gideoni endale lootusetu pilguga järele vaatama.

      „Hästi tehtud, vennas,” sõnas Gabriel voodist, pilgutades uniselt rohelisi silmi.

      Gideon viskas teda kukliga.

      „Henry.” Charlotte astus krüpti. Nõiavalguslambid põlesid nii eredalt, nagu oleks päev, ehkki naine teadis, et kesköö ei ole enam kaugel. Ruumi keskel oli mitu puidust lauda ja Henry oli kummardunud kõige suurema kohale. Teisel laual olevas kolvis põles mingi vastik ollus, millest tõusis suurte pahvakutena lavendlikarva suitsu. Henry ees oli lauale laotatud suur paber, milletaolisesse lihunikud tavaliselt kaupa pakkisid, ning mees kattis seda kibekähku salapäraste arvude ja rehkendustega, pomisedes seejuures midagi vaikselt endale nina alla. „Henry, kullake, kas sa väsinud ei ole? Oled konutanud siin all juba mitu tundi.”

      Henry tõstis võpatades pea ning lükkas prillid, mida ta töötades kandis, üles punastesse juustesse. „Charlotte!” Mees näis olevat teda nähes üllatunud – tõsi küll, rõõmsalt üllatunud; Charlotte mõtles kuiva huumoriga, et ainult Henry võib olla üllatunud, nähes nende ühises kodus omaenda naist. „Mu ingel. Mida sina siin all teed? Siin on külm nagu hundilaudas. See ei saa lapsele hea olla.”

      Charlotte hakkas naerma, aga ei puigelnud vastu, kui Henry astus tema juurde ja embas teda õrnalt. Pärast seda kui Charlotte teatas talle, et nad saavad lapse, oli Henry käitunud, nagu oleks naine peenest portselanist. Suudelnud Charlotte’i pealaele, tõmbus ta pisut eemale ja uuris naise nägu. „Tõsi mis tõsi, näedki natuke närb välja. Selle asemel et minna õhtust sööma, peaksid ehk laskma Sophiel tuua endale tuppa natuke kosutavat lihaleent? Lähen kohe ja…”

      „Henry. Me otsustasime juba mitu tundi tagasi, et õhtusööki täna ei ole ning kõigile viiakse tuppa võileibu. Jem on ikka veel liiga haige, et einestada; Lightwoodi poisid on üdini vapustatud ning sa ju tead, missugune on Will, kui Jemi tabab haigushoog. Tessaga on mõistagi sama lugu. Tõepoolest, kõik on lausa kokkuvarisemise äärel.”

      „Võileibu?” sõnas Henry; ta näis olevat püüdnud Charlotte’i jutust kõige tähtsamana kinni just selle sõna ning tema näole oli tekkinud igatsev ilme.

      Charlotte naeratas. „Võileivad ootavad sind üleval, Henry, kui raatsid siin pooleli jätta. Arvatavasti ei tohiks ma sinuga tõrelda – uurisin Benedicti päevaraamatuid ja leidsin sealt mõndagi põnevat –, aga millega sa siis õieti ametis oled?”

      „Portaaliga,” vastas Henry innukalt. „See on isevärki liikumismoodus. Niisugune, mis võib arvatavasti toimetada varjuküti maakera ühest punktist mõne sekundiga teise. Sain selle mõtte, uurides Mortmaini ringe.”

      Charlotte vaatas teda suuril silmil. „Aga Mortmaini ringid on kindlasti seotud musta maagiaga…”

      „See leiutis ei ole. Oi, aga mul on siin veel midagi. Tule. See on Bufordile.”

      Charlotte СКАЧАТЬ