Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõike. Ta ei reedaks selle nimel Jemi. See on üks ja ainus asi, mida ta ei teeks. Siin Jem nüüd seisab, käsi tema käes, pilgus palve, et Will ilmutaks poolehoidu ja mõistmist. Ning kuidas ei peaks Will teda mõistma? Ta nägi ennast seismas Magnuse salongis, anumas, et sorts saadaks teda maailmadesse, mida asustavad deemonid – suutmata taluda senist elu tundigi… hetkegi kauem.

      „Niisiis oled valmis armastuse nimel surema,” lausus Will viimaks ning kuulis oma hääles pinget.

      „Olen valmis surema armastuse nimel pisut varem. Leidub hullemaid põhjusi, mille nimel surra.”

      Will laskis parabatai käest lahti; Jem vaatas sõrmust ja tõstis siis pilgu sõbrale, silmis küsimus. „Will…”

      „Ma lähen Whitechapelisse,” lausus Will. „Täna öösel. Ostan kogu yin fen’i, mis seal pakkuda on; kõik, mida sul vaja võib minna.”

      Jem raputas pead. „Ma ei saa paluda sul teha midagi niisugust, mis käib sinu südametunnistuse vastu. „

      „Minu südametunnistuse,” sosistas Will. „Minu südametunnistus oled sina. Oled seda alati olnud, James Carstairs. Teen seda sinu heaks, aga enne pead mulle midagi lubama.”

      „Mida?”

      „Aastaid tagasi sundisid mind tõotama, et ei otsi enam sinu haigusele ravi,” ütles Will. „Tahan, et vabastaksid mu sellest tõotusest. Luba mul vähemalt uurida. Luba mul otsida.”

      Jemi nägu väljendas kerget imestust. „Just nüüd, kui olen hakanud arvama, et tunnen sind läbi ja lõhki, suudad mind jälle üllatada. Jah, ma vabastan sind su tõotusest. Otsi. Tee, mida pead vajalikuks. Ma ei saa sinu parimaid kavatsusi kammitseda, see oleks julm; ma ise teeksin sinu heaks sedasama, kui olukord oleks vastupidine. Loodan, et tead seda.”

      „Tean.” Will astus sammu edasi. Ta asetas käed sõbra õlgadele ning tundis, kui teravad on need tema sõrmede haardes – luud olid nagu linnutiivad. „See ei ole kergekäeline lubadus, James. Usu mind, maailmas pole kedagi, kes teaks minust paremini, kui valusad on asjatud lootused. Ma asun otsima. Kui ravi on olemas, siis leian selle. Senikaua… sinu elu on sinu elu – ela seda nõnda, nagu ise õigeks pead.”

      Jemi näole ilmus ootamatu naeratus. „Ma tean,” vastas ta, „aga lahke sinust, et meelde tuletasid.”

      „Lahkus on iseloomujoon, mille järgi mind laialt tuntakse,” vastas Will. Tema pilk ei lahkunud sõbra näolt – näolt, mida ta tundis sama hästi kui enda oma. „Lahkus ja visadus. Sa ei jäta mind maha. Kuni ma elan.”

      Jemi silmad läksid suureks, aga ta ei lausunud sõnagi. Mida võinukski ta veel öelda? Will laskis kätel parabatai õlgadelt langeda ning pöördus minekule.

      Cecily seisis sealsamas kus hommikupoolikul, nuga paremas käes. Pilk suunatud märklaua keskmesse, tõmbas ta noa tahapoole ja saatis siis lendu. See tungis seina napilt väljaspool ringi.

      Tessaga vestlemine polnud tema närve rahustanud, vaid oli teinud asja veel hullemaks. Tessast oli õhkunud iseäralikku talitsetud, alistunud kurbust, mis oli pannud Cecily närvilõpmed kirvendama ja suurendanud tema ärevust. Nii vihane kui ta Willi peale ka poleks olnud, ei suutnud ta vabaneda tundest, et Tessal oli põhjust tema venna pärast karta. Cecily aimas neiu südames hirmu, millest too ei tahtnud rääkida, ja ihkas sellele jälile jõuda. Kuidas saab ta oma venda kaitsta, kui ei tea, mille eest too kaitset vajab?

      Tõmmanud noa märklauast välja, tõstis Cecily selle uuesti õla kõrgusele ja saatis teele. Sedapuhku läks see märgist veel rohkem mööda ning tüdruk hingas vihase pahinaga välja. „Uffern nef!” pomises ta kõmri keeles. Ema oleks saanud seda kuuldes rabanduse, aga noh – teda polnud ju seal.

      „Viis,” sõnas keegi koridoris venitamisi. Cecily võpatas ja pöördus vaatama. Ukseavas mustendas kellegi siluett; see astus edasi ja tüdruk nägi Gabriel Lightwoodi, pruunid juuksed sassis ja rohelistes silmades klaasterav pilk. Poiss oli Williga ühepikkune, võib-olla isegi pisut pikem ja kiitsakam. „Ma ei mõista, mida te sellega silmas pidasite, härra Lightwood.”

      „Teie viset,” vastas noormees ja tegi elegantse käevibutuse. „Hindasin seda viie punktiga. Osavus ja tehnika vajavad ehk veel lihvimist, aga loomulikku annet teil kahtlemata on. Puudu jääb üksnes praktikat.”

      „Mind on treeninud Will,” ütles Cecily, kui poiss lähemale tuli.

      Noormehe suunurgad kerkisid pisut. „Ma ütlesin oma arvamuse.”

      „Küllap peate ennast paremaks treeneriks.”

      Vaikides tõmbas Gabriel noa seinast välja. Tera helkis, kui poiss seda sõrmede vahel keerutas. „Võib-olla peangi,” vastas ta. „Olen õppinud parimate juhendajate käe all ning treenisin preili Collinsit ja preili Grayd…”

      „Seda ma kuulsin. Aga siis sai teil villand. Õpetajalt ootaks ehk suuremat pühendumust.” Cecily hääl oli mõõdetult jahe; Gabriel oli tõstnud ta Lightwoodide maja juures jalule ning ta polnud poisi puudutust unustanud, aga teadis, et Will ei salli Gabrieli, ning pealegi käis tolle üleolevalt rahulik toon tüdrukule närvidele.

      Gabriel puudutas noa teravikku. Sõrmeotsale kerkis verepiisk nagu punane helmes. Poisi käed olid rakkus ning nende selgadel võis siin-seal näha tedretähne. „Olete lahingurõivad seljast võtnud.”

      „Need olid vere ja haavavedelikuga koos.” Cecily uuris poissi, mõõtes teda pilguga pealaest jalatallani. „Teie, nagu ma näen, ei ole riideid vahetanud.”

      Üle noormehe näo libises veider ilme. Järgmisel hetkel oli see kadunud, aga märgid olid tüdrukule tuttavad: ta oli näinud venda piisavalt sageli püüdmas oma tundeid varjata. „Mul pole siin teisi rõivaid,” lausus Gabriel, „ja ma ei tea, kus elama hakkan. Võiksin pöörduda tagasi ühte oma perekonna majja, aga…”

      „Olete mõelnud jääda Instituuti,” ütles Cecily üllatunult, lugedes poisi näoilmet. „Mida ütleb selle kohta Charlotte?”

      „Ta lubab.” Gabrieli nägu muutus; seal, kus oli olnud üksnes karmus, vilksatas korraks midagi kaitsetut.

      „Siin on mu vend.”

      „Jah,” ütles Cecily. „Minu oma ka.”

      Gabriel vaikis viivu, tundus, nagu poleks ta sellele varem mõelnud. „Will,” lausus ta. „Olete nii kangesti tema moodi. See… ajab segadusse.” Poiss raputas pead, nagu püüaks mõtteid klaarida. „Nägin just äsja teie venda,” ütles ta. „Tormas Instituudi välistrepist alla, nagu oleksid tal kannul neli viimsepäevaratsanikku. Teate ehk, mis plaanid tal on?”

      Plaanid. Cecily süda tegi rinnus hüppe. Ta napsas Gabrieli käest noa, tegemata välja poisi ehmunud hüüatusest. „Pole aimugi,” vastas ta, „aga kavatsen välja uurida.”

      Samal ajal kui Londoni City valmistus ennast tööpäeva lõppedes kokku pakkima, hakkas East End ilmutama kihava elu märke. Will kõndis edasi mööda tänavaid, mida palistasid pruugitud rõivaste ja jalanõudega kauplevad poekesed. Kõrvalteedel lükkasid kaltsukaupmehed ja noateritajad kärusid, reklaamides rämeda häälega oma kaupa. Verise põllega lihunikud nõjatusid avatud poeuksel vastu piita, nende aknal rippusid lihakehad. Naised panid pesu kuivama ja hõikusid vastastikku üle tänava põlislondonlastele omase aktsendiga, mis oli Willile sama arusaamatu kui bantu keel.

      Oli hakanud sadama kerget vihma; СКАЧАТЬ