Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ toonil, mis muutis edasise arutelu mõttetuks. „Seda ei oleks ma eales unustanud. Poleks suutnud unustada.”

      Ohates pöördus Magnus uuesti deemoni poole. „Thammuz,” lausus ta, lugedes raamatust valjusti ette, „tuginedes kella, raamatu ja küünla väele ning Sammaeli, Abbadoni ja Mooloki kuulsale nimele, nõuan, et räägiksid tõtt. Kas oled enne tänast päeva kunagi kohtunud varjukütt Will Herondale’iga või mõne tema veresugulasega?”

      „Ma ei tea,” vastas deemon pahuralt. „Inimesed on minu silmis kõik ühesugused.”

      Magnus tõstis häält. Nüüd oli see terav ja nõudlik. „Vasta mulle!”

      „Hea küll, hea küll. Ei, ma pole teda varem elu seeski näinud. Mul oleks meeles. Poiss näeb välja, nagu maitseks ta hästi.” Deemon irvitas, paljastades habemenoana teravad hambad. „Selles maailmas pole ma käinud nüüd juba… oh, sada aastat kindlasti, võib-olla koguni rohkem. Mul on alati olnud raske vahet teha sajal ja tuhandel. Kui viimati siin käisin, elati igatahes savionnides ja söödi putukaid. Kahtlen küll, kas tema oli siis juba ilmavalgust näinud.” Deemon sirutas Willi poole rohkete lülidega sõrme. „Kui ei ole just nõnda, et Maa-asukad elavad palju kauem sellest, mida mulle on räägitud.”

      Magnus tõstis silmad taeva poole. „Oled niisiis otsustanud igasugusest abist keelduda või mis?”

      Deemon kehitas veidralt inimliku liigutusega õlgu. „Sa sundisid mind rääkima tõtt. Ma siis rääkisin.”

      „Aga ütle vähemalt seda, kas oled eales kuulnud niisugusest deemonist, keda ma kirjeldasin?” sekkus Will ja tema häälest võis aimata meeleheidet. „Tumesinine, liivapaberina käheda häälega; saba pikk ja ogadega.”

      Deemon silmitses teda tülpinud ilmel. „On sul vähimatki aimu, kui palju eri liike deemoneid eksisteerib maailmadevahelises Tühjuses, nefilim? Sadu ja sadu miljoneid. Juba ainuüksi deemonite hiigellinn Pandemonium on nii suur, et London pole selle kõrval midagi enamat kui külake. Deemoneid leidub igas suuruses ja igat karva. Mõni suudab välimust omatahtsi muuta…”

      „Ah jää juba vait, kui sinust midagi kasu pole,” lausus Magnus ja lõi raamatu plaksuga kinni. Samal silmapilgul kustusid küünlad ning deemon haihtus ehmunud karjatusega, jättes endast maha üksnes lehkava suitsuvine.

      Sorts pöördus Willi poole. „Olin täiesti kindel, et seekord sain kätte õige.”

      „See pole sinu süü.” Will viskus ühele seina äärde lükatud diivanile. Poisil oli ühtaegu palav ja külm ning tema närvid surisesid pettumusest, mida ta püüdis asjatult maha suruda. Ta tõmbas kärsitult kindad käest ja üritas toppida neid ikka veel kinninööbitud mantli taskusse. „Sa teed, mida suudad. Thammuzil oli õigus: ma ei ole andnud sulle just eriti palju pidepunkte.”

      „Oletatavasti,” sõnas Magnus vaikselt, „rääkisid mulle kõigest, mida suutsid meenutada. Sa avasid pyxis’e ja lasksid välja deemoni. Too pani sulle needuse. Soovid, et leiaksin ta ja sunniksin teda needust tagasi võtma. Rohkem pole sul mulle midagi öelda?”

      „See on kõik, mida ma öelda oskan,” vastas Will. „Mis kasu oleks mul varjamisest, kui tahan, et aitaksid mind? Palun sul ju niigi otsida nõela heinakuhjast. Taevas halasta – isegi mitte nõelakuhjast, vaid terve tornitäie teiste nõelte seast.”

      „Kes pistab käe nõelatorni, saab kindlasti rängalt torkida. Kas oled ikka kindel, et soovid seda?”

      „Olen kindel, et teine võimalus on hullem,” ütles Will, silmitsedes põrandale jäänud tumedat laiku, kus oli kükitanud deemon. Ta oli surmani väsinud. Hommikul enne nõukogu istungiruumi siirdumist oli ta teinud endale energiaruuni, aga selle mõju oli õhtupoolikuks haihtunud ja pea tuikas valutada. „Olen pidanud oma koormat kandma tervelt viis aastat. Mõte, et peaksin taluma seda olukorda veel kas või ühe, kohutab mind rohkem kui surm.”

      „Sa oled varjukütt ega karda surma.”

      „Muidugi kardan,” vastas Will. „Kõik kardavad surma. Me võime küll põlvneda inglitest, aga sellest, mis tuleb pärast surma, ei tea me rohkem kui sina.”

      Magnus astus lähemale ja võttis istet diivani teises nurgas. Tema rohekaskuldsed silmad helkisid hämaruses nagu kassil. „Sa ei või teada, kas surmale järgneb tõesti üksnes olematus.”

      „Ja sina ei või teada, et see pole nõnda, eks? Jem usub, et me sünnime kõik uuesti – et elu on ratas. Me sureme, teeme pöörde ja sünnime jälle.

      Kelleks, sõltub sellest, mida me oma tegudega siin maailmas ära oleme teeninud.” Will langetas pilgu näritud küüntele. „Mina sünnin arvatavasti nälkjaks, kelle hävitamiseks aeda soola puistatakse.”

      „Taassünniratas,” lausus Magnus ja tema suunurgis võbeles kerge naeratus. „Selles mõttes on lohutav iva. Küllap tegid eelmises elus midagi head, et sündida selliseks, nagu oled, nefilim.”

      „Oh muidugi,” vastas Will kõlatult. „Muidugi on mul hullupööra vedanud.” Väsinult laskis ta peal vajuda diivani seljatoele. „Nagu ma aru saan, läheb sul vaja uut… materjali. Arvan, et Vanal Molil Cross Bonesi surnuaial on minust juba kõrini.”

      „Mul on ka teisi tutvusi,” ütes Magnus, kellel paistis olevat temast kahju, „aga ennekõike pean asja veidi lähemalt uurima. Kui võiksid vähemalt öelda, milles needus seisnes…”

      „Ei.” Will ajas end sirgu. „Seda ei saa ma teha. Isegi selle olemasolust rääkida oli väga ohtlik. Kui ütleksin veel midagi…”

      „Mis siis juhtuks? Las ma oletan. Sa ei tea, aga oled kindel, et tagajärjed oleksid kohutavad.”

      „Ära sunni mind arvama, et sinu juurde tulek oli viga…”

      „Sellel on midagi pistmist Tessaga, eks?”

      Aastate vältel oli Will treeninud end hoidma tundeid vaka all, et keegi ei näeks tema üllatust, kiindumust, lootusrikkust, rõõmu. Poiss oli ka nüüd üsna kindel, et tema ilme ei muutunud, aga ometi kuulis ta oma hääles pinget, kui lausus: „Mis puutub siia Tessa?”

      „Möödas on viis aastat,” ütles Magnus. „Kogu selle aja oled saanud hakkama, ilma et oleksid needusest kellelegi rääkinud. Missugune meeleheide sundis sind keset ööd läbi vihma ja tormi minu juurde tulema? Mis siis vahepeal Instituudis muutunud on? Mulle meenub ainult üks asi… päris kenake, suurte hallide silmadega…”

      Will tõusis nii järsult, et oleks äärepealt diivani ümber lükanud. „On teisigi asju,” ütles ta, püüdes hoiduda häält kõrgendamast. „Jem sureb.”

      Magnus ei pööranud temalt rahulikku uurivat pilku. „Jemi suremine on kestnud aastaid,” vastas ta. „Sinule pandud needus ei paranda ega halvenda tema seisundit.”

      Will märkas, et tema käed värisevad, ja surus need rusikasse. „Sa ei saa aru…”

      „Tean, et teie kaks olete parabatai’d,” katkestas Magnus teda. „Tean, et tema surm oleks sulle ränk kaotus. Mida ma aga ei tea, on see…”

      „Tead kõike, mida sul on tarvis teada.” Willi oli vallanud jäine külmus, ehkki toas oli palav ning tal oli ikka veel mantel seljas. „Ma võin maksta sulle rohkem, ära ainult esita mulle küsimusi.”

      Magnus tõstis СКАЧАТЬ