Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda eile ning see on mul millegipärast kogu aeg meeles mõlkunud. Sealt ei ole me veel otsinud.”

      „Mida tähendavad reparatsioonid?” küsis Tessa.

      „Kui mõnel allilmlasel või maapealsel on alust arvata, et üks või teine varjukütt on rikkunud temaga asju ajades Seadust, siis esitab ta kahjutasunõude. Korraldatakse juurdlus ja kui reparatsiooni soovija suudab oma nõude põhjendatust tõendada, makstakse talle mingit hüvitist.”

      „Sealt otsida tundub natuke tobe,” ütles Will. „Pole just eriti tõenäoline, et Mortmain hakkaks esitama varjuküttidele pretensioone ametlikke kanaleid kasutades. „Olen väga nördinud: varjukütid keeldusid massiliselt suremast, kui käskisin neil seda teha. Nõuan kompensatsiooni. Palun saatke tšekk A. Mortmainile aadressil Kensington Road 18…”

      „Aitab pilast,” lausus Jem. „Mortmain ei pruugi alati olla varjukütte vihanud. Oli ehk aeg, kui ta püüdis saada kompensatsiooni ametliku süsteemi kaudu, aga tema taotlust ei rahuldatud. Küsida tasub ju ikka. Halvimal juhul ei saa me lihtsalt midagi uut teada ja oleme samas seisus kui praegu.” Jem tõusis ja lükkas hõbedased juuksed silmilt. „Püüan jõuda Charlotte’i juurde, enne kui Vend Enoch lahkub, ja ütlen, et ta paluks Vaikivatel Vendadel arhiivist järele vaadata.”

      Tessa ajas end samuti jalule. Talle ei meeldinud väljavaade jääda raamatukokku koos Willi ja Jessamine’iga ning kuulata nende nääklemist. Henry oli muidugi samuti seal, aga too näis raamatuvirna najal vaikselt tukastavat ning õigupoolest ei oleks ta erilist tuge pakkunud ka ärkvel olles. Willi läheduses viibimine valmistas Tessale enamasti ebamugavust ning oli talutav üksnes siis, kui kohal oli ka Jem. Tema oli suuteline sõbra teravaid nurki siluma ja muutma tolle vaat et inimlikuks. „Ma tulen sinuga kaasa, Jem,” lausus tüdruk. „Tahtsin… temaga niikuinii üht asja arutada.”

      Jem paistis olevat meeldivalt üllatunud; Willi pilk libises ühelt teisele ning temagi lükkas oma tooli lauast eemale. „Oleme istunud nende vanade hallitanud raamatute keskel terve igaviku,” teatas ta. „Minu ilusad silmad on väsinud ja mu kätel on paberiservadest haavad. Vaadake ise.” Ta ajas sõrmed laiali. „Lähen välja kõndima.”

      Tessa ei suutnud end tagasi hoida. „Võib-olla peaksid tegema iratze, et su ohtlikud haavad paraneksid.”

      Will naelutas pilgu temale. Poisi silmad olid tõepoolest ilusad. „Sa oled ikka ja alati nii abivalmis, Tessa.”

      Tüdruk ei pööranud pilku kõrvale. „Minu ainus soov on olla kasulik.”

      Jem asetas käe neiu õlale. Tema hääl oli murelik. „Tessa, Will. Ei maksa…”

      Aga Will oli juba läinud. Haaranud kuue, tuhises ta raamatukogust välja ja lõi ukse enda järel nii kõvasti kinni, et piidad värisesid.

      Jessamine oli naaldunud toolileenile ja jälgis seda stseeni, pruunid silmad pilukil. „Kui huvitav.”

      Värisevi käsi lükkas Tessa lahtise juuksekihara kõrva taha. Ta oli enda peale vihane, et laskis Willil ennast niiviisi rööpast välja lüüa. See oli nörritav. Ta pidanuks jääma rahulikuks. Eks teadnud Tessa ju väga hästi, mida Will temast arvab: ta oli poisi silmis tühine, väärtusetu olend, ent ometi suutis tolle ainus pilk panna ta vihast ja igatsusest värisema. Will istus tal veres nagu mürk, mille ainus vastumürk oli Jem. Üksnes tema kõrval viibides tundis Tessa jalge all kindlat pinda.

      „Tule.” Jem võttis tal õrnalt käsivarrest kinni. Tavaliselt polnud härrasmeestel kombeks daami avalikus kohas puudutada, aga siin Instituudis käitusid varjukütid üksteisega vabamalt kui maapealsed väljaspool seda. Kui Tessa poisi poole pöördus, naeratas Jem talle. Naeratus näis alati hõlmavat kogu tema olemust – tema silmi ja südant. „Lähme otsime Charlotte’i üles.”

      „Ja mida mina pean tegema, kui teie ära lähete?” küsis Jessamine tõredalt, kui nad sammud ukse poole seadsid.

      Jem vaatas üle õla tagasi. „Võiksid Henry üles ajada. Tundub, nagu sööks ta magades jälle paberit ja sa ju tead, et Charlotte ei salli seda silmaotsaski.”

      „No muidugi,” ohkas Jessamine südamepõhjast. „Mispärast mulle alati need kõige tobedamad ülesanded antakse?”

      „Sellepärast et raskeid ülesandeid sa ei taha,” vastas Jem ning Tessa oleks peaaegu võinud öelda, et poisi häälest kostis kerget ärritust. Kumbki ei märganud jäist pilku, millega Jessamine neid saatis, kui nad raamatukogu uksest välja astusid ja mööda koridori edasi minema hakkasid.

      „Härra Bane ootab teid juba, söör,” lausus kammerteener ning astus kõrvale, et lasta Will sisse. Teenrit nimetati Archeriks või siis äkki hoopis Walkeriks – Will ei mäletanud täpselt – ning ta kuulus Camille’i inimsubjugaatide hulka. Nagu kõik teised, kes olid allutanud end vampiiri tahtele, nägi ka Archer välja haiglane. Mehe nahk oli kahvatu kui pärgament ja õhukesed juuksed rippusid elutute nööridena. Willi nägemisest paistis ta tundvat umbes sama palju rõõmu kui pidulikule õhtusöögile kutsutu nälkjast, kes tema taldrikul salati alt välja roomab.

      Samal hetkel kui Will majja astus, lõi talle otsekui nuiaga pähe musta maagia lõhn. See meenutas väävliauranguid, millesse segunes kuumal suvepäeval Thamesist kerkivat lehka. Will kirtsutas nina ning teener vaatas teda veel suurema põlastusega. „Härra Bane on salongis.” Tema häälest võis ilmeksimatult järeldada, et Willi saatmisest ei saa juttugi olla. „Kas võtan teie mantli?”

      „Pole vaja.” Mantel ikka seljas, kõndis Will musta maagia lõhna jälil mööda koridori edasi. Mida lähemale ta salongi uksele jõudis, seda vängemaks see muutus. Uks oli suletud, ent selle all olevast praost immitses kombitsatena välja suitsu. Hinganud sissse sügava sõõmu hapukat õhku, lükkas Will ukse lahti.

      Salong tundus iseäralikult lage. Hetke pärast taipas Will, milles peitus põhjus: Magnus oli lükanud kogu raske tiikpuust mööbli ning isegi klaveri seinaäärtesse. Ehkki laest rippus alla ohtrate kaunistustega gaasilamp, valgustasid tuba hoopis kümned jämedad mustad küünlad, mis olid paigutatud ringikujuliselt keset põrandat. Ringi kõrval seisis Magnus, käes avatud raamat. Tema vanamoeline kaelarätt oli lõdvaks lastud ja mustad juuksed seisid näo ümber turris, nagu oleksid need elektrit täis. Ta tervitas sisseastuvat Willi laia naeratusega. „Täpipealt õigel ajal!” hüüatas sorts. „Mul on tunne, et sel korral on ta meil peos. Will saa tuttavaks, see on Thammuz, kaheksanda dimensiooni väikedeemon. Thammuz, see on Will, väike varjukütt – Walesist, kui ma ei eksi.”

      „Ma kisun sul silmad peast,” sisistas põlevas ringis istuv olend. Polnud kahtlustki, et too on deemon. Pikkust oli tal ehk meetrijagu; tema nahk oli kahvatusinine, näos hõõgus kolm süsimusta silma ning mõlema käe kaheksa sõrme lõppesid pikkade veripunaste küünistega. „Käristan sul naha näolt.”

      „Thammuz, ära ole nii ebaviisakas,” noomis Magnus ja kuigi tema toon oli mänglev, lahvatas küünlaringist korraks üles hele leek, mis sundis deemonit röögatades kägarasse tõmbuma. „Willil on küsimusi. Sina vastad neile.”

      Will raputas pead. „Ma ei tea, Magnus,” lausus ta. „Minu meelest pole ta ikkagi õige.”

      „Sa ju ütlesid, et ta oli sinine. See siin on sinine.”

      „Sinine on ta küll,” nõustus Will ja astus leegitsevale ringile lähemale. „Ainult et deemon, keda mina vajan, oli õigupoolest koobaltsinine, aga see siin näeb pigem välja nagu… kannike.”

      „Kelleks sa mind nimetasid?” Deemon möirgas raevust. „Tule СКАЧАТЬ