Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ haarata Benedicti kõri ümbert hõlpsasti kinni isegi ühe käe sõrmedega. Tessa peaaegu sooviski, et ta seda teeks. Ta polnud Benedict Lightwoodiga küll just sageli kokku puutunud, aga piisas vähesestki: see mees ei meeldinud talle. „Milles on siis küsimus?”

      „Arvan, et pikaajaline sõprus Fairchildi perekonnaga ei luba teil objektiivselt hinnata Charlotte’i kui Instituudi juhi puudujääke,” vastas Benedict ja saali läbis kahin. „Viienda juuli öö prohmakad mitte üksnes ei kahjustanud Klaavi mainet ega läinud meile maksma pyxis’t. Rünnates põhjusetult de Quinceyt, rikkusime suhted kõigi Londoni allilmlastega.”

      „Oleme tõesti saanud kaebusi, milles nõutakse kahjude hüvitamist,” kõmistas konsul otsekui tõrrepõhjast. „Neid menetletakse Seaduses ettenähtud korras. Reparatsioonid ei kuulu õigupoolest sinu pädevusse, Benedict.”

      „Ja veel,” jätkas Benedict, nüüd juba veidi valjemalt. „Kõige hullem on see, et ta lubas põgeneda ohtlikul kurjategijal, kes plaanib kahjustada varjukütte, pühkida nad maa pealt, ning meil pole vähimatki aimu, kus too võib viibida. Kurjategija leidmise kohustus ei lasu õigetel isikutel – nendel, kes ta käest lasksid!”

      Benedict oli tõstnud häält. Nüüd täitis kogu saali tohutu lärm; Charlotte näis olevat kohkunud, Henry segaduses ja Will raevus. Konsul, kelle nägu oli tõmbunud pilve, kui mainiti Fairchildi nime – Tessa mõistis, et jutt pidi käima Charlotte’i perekonnast –, vaikis, kuni saal jälle rahunes. Siis lausus ta: „Selline vaenulikkus oma Enklaavi juhi vastu ei tee sulle au, Benedict.”

      „Palun vabandust, konsul, aga ma ei usu, et Klaavi huvides oleks hoida Charlotte Branwelli Instituudi eesotsas, sest kõige järgi otsustades on Henry Branwelli panus üksnes nimeline. Minu arvates ei suuda naine Instituuti juhtida – naised ei lähtu otsuseid langetades loogikast ja kainest kaalutlusest, vaid tegutsevad emotsioonide ja südame tungide ajel. Mul pole kahtlustki, et Charlotte Branwell on tubli ja korralik naine, aga meest poleks Nathaniel Gray taolisel nuhihakatisel õnnestunud õnge võtta…”

      „Mina langesin õnge.” Will oli karanud püsti ja pöördus leegitsevi silmi rahva poole. „Me kõik langesime õnge. Mida te tahate oma jutuga minu, Jemi ja Henry kohta mõista anda, härra Lightwood?”

      „Sina ja Jem olete lapsed,” vastas Benedict salvavalt. „Ning Henry ei tõsta korrakski pilku oma töölaualt.”

      Will hakkas ronima üle tooli seljatoe, aga Jem tõmbas ta jõuga istmele tagasi, sosistades sõbrale midagi tungivalt kõrva. Jessamine’i pruunid silmad lõid särama ning ta plaksutas käsi.

      „Lõpuks ometi läheb põnevaks,” hüüatas ta.

      Tessa heitis talle tülgastust väljendava pilgu. „Kas sa üldse kuulad, millest siin räägitakse? Ta solvab Charlotte’i!” ütles ta tasa, aga Jessamine lõi üksnes käega.

      „Ning keda näeksid sina tema asemel Instituudi eesotsas?” nõudis konsul Benedictilt. Tema hääl nõretas sarkasmist. „Võib-olla iseennast?”

      Benedict laiutas tagasihoidlikkust teeseldes käsi. „Kui te just nii arvate, konsul…”

      Enne kui ta jõudis lause lõpetada, tõusis otsekui käsu peale ühekorraga veel kolm inimest; kahes tundis Tessa ära Londoni Enklaavi liikmed, ehkki nende nime ta ei teadnud, kolmas oli Lilian Highsmith.

      Benedict naeratas. Nüüd olid kõigi pilgud pööratud temale. Noorem poeg Gabriel, kes istus isa kõrval, vaatas tema poole üles, rohelistes silmades läbitungimatu pilk. Noormehe saledad sõrmed olid klammerdunud ees oleva istme seljatoe külge.

      „Mind toetab kolm liiget,” ütles Benedict. „Seaduse järgi piisab sellest, et kandideerida Charlotte Branwelli vastu Londoni Enklaavi juhi kohale.”

      Charlotte ahmis vaikselt õhku, aga ei pööranud peadki, vaid jäi endist viisi liikumatult istuma. Jem hoidis Willil ikka veel randmest kinni ning Jessamine vaatas toimuvat nagu mõnd põnevat näitemängu.

      „Ei,” sõnas konsul.

      „Te ei saa takistada mind kandideerimast…”

      „Benedict, sa seadsid mu otsuse kahtluse alla juba siis, kui ma Charlotte’i sellele ametikohale esitasin. Oled Instituuti alati endale tahtnud. Nüüd kui Enklaav vajab rohkem kui eales varem ühtsust, muudad sa nõukogu võimuvõitluse areeniks ja lööd selle liikmete vahele kiilu.”

      „Muudatusi ei ole alati võimalik läbi suruda rahumeelselt, aga see ei tähenda veel, nagu poleks neid vaja. Olen otsustanud kandideerida.” Benedict pigistas käed kramplikult kokku.

      Konsul trummeldas sõrmedega kõnepuldi servale. Tema kõrval seisis inkvisiitor, pilk jäine. Lõpuks ütles konsul: „Tegid ettepaneku, Benedict, et Mortmaini otsimise kohustus pandaks nendele, kes ta sinu sõnutsi käest lasksid. Usutavasti oled minuga nõus, et meie kõige tähtsam ülesanne on praegu leida Mortmain.”

      Benedict noogutas lühidalt.

      „Sellisel juhul on minu ettepanek järgmine. Jäägu Charlotte ja Henry Branwelli ülesandeks selgitada välja Mortmaini asukoht. Kui neil pole kahe nädala pärast õnnestunud seda kindlaks teha või ei ole neil vähemalt veenvaid tõendeid, mis viitaksid sellele, kust teda leida, astub su apellatsioon jõusse.”

      Charlotte viskus istmel ettepoole. „Teha kindlaks Mortmaini asukoht,” ütles ta. „Kas sellega peame hakkama saama üksnes mina ja Henry – ootamata vähimatki abi Enklaavilt?”

      Pilk, mille konsul talle nüüd heitis, polnud just otse ebasõbralik, aga erilist leplikkust ei võinud sellest samuti välja lugeda. „Kui sul on mingeid erisoove, võid pöörduda teiste Klaavi liikmete poole ning muidugi on sinu käsutuses ka Vaikivad Vennad ja Raudsed Õed,” vastas ta. „Aga mis puutub uurimisse, siis jah – sellega peate toime tulema ise.”

      „Mulle see ei meeldi,” nurises Lilian Highsmith. „Meil on tarvis tabada hullumeelne, aga teie muudate selle mingiks võimuvõitluseks.”

      „Sellisel juhul soovid ehk loobuda Benedicti toetamast?” küsis konsul. „Siis on tema apellatsioon tagasi lükatud ning Branwellidel pole tarvis end tõestada.”

      Lilian avas suu, vaatas korraks Benedicti poole ja pani selle jälle kinni. Ta raputas pead.

      „Jäime just äsja ilma oma teenijatest,” ütles Charlotte ja tema häälest aimus pinget. „Nende abita…”

      „Teile saadetakse, nagu neil puhkudel kombeks, uued abilised,” lausus konsul. „Hukkunud teenija Thomase vend Cyril on juba teel Brightonist siia, et asuda ametisse teie majapidamises, ning Dublini Instituut on loovutanud teile oma teise koka. Mõlemad on hästi treenitud võitlejad, mida – olgu öeldud, Charlotte – oleks oodanud ka teie omadest.”

      „Nii Thomas kui Agatha olid treenitud,” õiendas Henry.

      „Aga teie majas leidub ka selliseid, kelle kohta seda öelda ei saa,” sekkus taas Benedict. „Ma ei räägi siinkohal preili Lovelace’ist, ehkki temagi on kahjuks treeningud unarusse jätnud, vaid teie toatüdrukust Sophiest ja sellest allilmlasest seal…” Ta osutas Tessa poole. „Kui näite niikuinii olevat otsustanud võtta ta enda sekka, ei teeks kindlasti paha, kui tema – ja teenijatüdruk samuti – omandaksid elementaarsed enesekaitsevõtted.”

      Tessa vaatas jahmunult Jemi poole. „Kas ta räägib minust?”

      Jem СКАЧАТЬ