Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kaaslaste nägudelt luges ta välja samasugust kurnatust. Nad olid kõik kogunenud ühe pika laua ümber. Selle otsas oli end sisse seadnud Charlotte, Henry istus Tessa paremal käel. Siis tulid Will ja Jem külg külje kõrval, ainult Jessamine oli võtnud istet teistest eraldi, laua kaugemas otsas. Nende ees seisis virnades kõikvõimalikke pabereid, sealhulgas vanu ajaleheartikleid, raamatuid ning peente keerukate tähtedega kaetud pärgamendilehti. Vaikivad Vennad olid oma arhiivist välja tuhninud kogu kirjanduse, mis puudutas Mortmaini suguvõsa ajalugu ja seni loodud automaate; lõpututes teostes leidus loitse ja energia sidumise õpetusi; ei puudunud ükski dokument, milles oli käsitletud Pandemoniumi klubi.

      Tessale oli antud ülesanne lugeda läbi viimne kui ajaleheartikkel, milles oli juttu Mortmainist ja tolle laevakompaniist. Tekst oli hakanud tema silme ees ühte sulama ja tähed näisid lehekülgedel hüplevat, seepärast tundis ta kergendust, kui Jessamine viimaks vaikuse katkestas. Lükanud eemale raamatu „Nõiakunsti abil töötavad masinad”, mida ta oli uurinud, lausus neiu: „Charlotte, mul on tunne, et me raiskame lihtsalt aega.”

      Näol valulik ilme, vaatas Charlotte tema poole. „Jessamine, sa ei pea end vaevama, kui ei viitsi. Tõenäoliselt ei oodanudki keegi, et sa meid selles asjas aitaksid, ning olles märganud, kui pealiskaudselt sa seda raamatut uurisid, pean paratamatult kahtlema, kas sa üldse tead, millest seal juttu on. Kui paneksin sinu ette esilemanamis- ja sidumisloitsu, kas oskaksid nende vahel vahet teha?”

      Tessa oli sunnitud tahes-tahtmata imestama. Üksnes haruharva ütles Charlotte kellelegi nii teravalt. „Ma tahan aidata,” vastas Jessamine pahuralt. „Nood Mortmaini masinolendid oleksid mu äärepealt tapnud. Soovin, et ta tabataks ja saaks karistuse.”

      „See pole tõsi,” lausus Will, pöörates enda ees lahti vanadusest krabiseva pärgamendirulli ja heites pilgu seda katvatele mustadele sümbolitele. „Sa tahad, et kinni nabitud ja karistatud saaks Tessa vend, kes pani su arvama, et armastab sind, ehkki see polnud tõsi.”

      Jessamine lahvatas näost punaseks. „Ei taha. See tähendab, et ma ei arvanud… Ah! Charlotte, Will õiendab jälle minu kallal.”

      „Ja päike tõuseb idast,” ütles Jem otsekui iseendale.

      „Ma ei taha, et mind Instituudist minema aetakse, kui meil ei õnnestu Magistrit leida,” jätkas Jessamine. „Kas seda on siis tõesti nii raske mõista?”

      „Sind ei aja keegi Instituudist minema. Välja visatakse üksnes Charlotte. Olen kindel, et Lightwoodid lubavad sul siia jääda. Pealegi on Benedictil kaks naisevõtuealist poega – peaksid olema lausa seitsmendas taevas,” lausus Will.

      Jessamine manas näole grimassi. „Nad on varjukütid. Just nagu tahaksin ma kummagagi abielluda.”

      „Jessamine, sinagi kuulud varjuküttide hulka.”

      Enne kui neiu oleks jõudnud vastata, avanes raamatukogu uks ja sisse astus Sophie, valget tanu kandev pea langetatud. Ta ütles midagi vaikselt Charlotte’ile ning too tõusis. „Vend Enoch on siin,” lausus ta laua taga istujatele. „Pean temaga rääkima. Will ja Jessamine, võtke ennast kokku ja ärge teineteist vahepeal ära tapke. Henry, kas oled nii kena…”

      Tema hääl vaibus. Henry oli ninapidi Al-Jazari teoses „Teadmisi nutikatest mehaanilistest seadmetest” ega pööranud vähimatki tähelepanu sellele, mis toimub tema ümber. Charlotte heitis korraks käed taeva poole ja lahkus Sophie saatel toast.

      Samal silmapilgul kui uks tema järel sulgus, heitis Jessamine Willile mürgise pilgu. „Kui mina ei ole sinu arvates piisavalt pädev teid aitama, mispärast siis tema siin viibib?” Ta osutas Tessa poole. „Ma ei taha küll kedagi solvata, aga kas usud, et tema oskab vahet teha esilemanamisja sidumisloitsul?” Jessamine vaatas Tessale silma. „Noh, kas oskad? Ja mis puutub sinusse, Will, siis sina pöörad tunnis räägitavale nii vähe tähelepanu, et ei suuda tõenäoliselt eristada sidumisloitsu suflee valmistamise õpetusest.”

      Will nõjatus toolileenile ning lausus laisalt: „Ma olen hull ainult põhja-loode tuulega; kui tuul on lõunast, siis oskan vahet teha hauka ja haigru vahel.”1

      „Jessamine, Tessa on lahkesti pakkunud oma abi ning praegu on meile iga silmapaar teretulnud,” ütles Jem rangelt. „Will, ei maksa siin „Hamletit” tsiteerida. Henry…” Ta köhatas kurgu puhtaks. „HENRY.”

      Henry vaatas raamatult üles ja pilgutas silmi. „Jah, kallis.” Uuesti silmi pilgutades vaatas ta jahmunult ringi. „Kus Charlotte on?”

      „Ta läks rääkima Vaikivate Vendadega,” vastas Jem, keda ei paistnud häirivat, et Henry oli teda eksikombel oma naiseks pidanud. „Üldiselt, kahju küll, hakkab mulle tunduma, et Jessamine’il on õigus.”

      „Siis tõuseb päike igatahes läänest,” kostis Will, kes oli ilmselt kuulnud Jemi varasemat repliiki.

      „Aga miks?” nõudis Tessa. „Me ei saa otsinguid nüüd pooleli jätta. See tähendaks sama mis mängida Instituut kätte tollele hirmsale Benedict Lightwoodile.”

      „Ma ei tahagi öelda, nagu peaksime istuma, käed rüpes, mõistate? Asi on selles, et praegu katsume ära arvata, mis on Mortmaini järgmine samm. Me proovime ennustada tulevikku, selle asemel et süüvida tema minevikku.”

      „Me ju teame nii Mortmaini minevikku kui tema tulevikuplaane.” Will viipas käega ajalehtede poole. „Sündinud Devonis, teeninud laevaarstina, saanud jõukaks kaupmeheks, hakanud tegelema musta maagiaga ning haub nüüd plaani allutada mehaaniliste sõdalaste armee toel endale kogu maailm. Üsna tavaline tahtejõulise noore mehe edulugu…”

      „Ma ei mäleta, et ta oleks rääkinud maailmavalitsemisest,” katkestas Tessa teda. „Juttu oli ainult Briti impeeriumist.”

      „Imetlusväärne pedantsus,” ütles Will. „Tahtsin öelda seda, et Mortmaini minevik on meile tuttav ning – meie ei saa sinna küll midagi parata – liiga igav, et…” Ta jättis lause lõpetamata. „Aa.”

      „Mida tähendab „aa”?” nõudis Jessamine tülpinult, vaadates kord Willi, kord Jemi poole. „Ausõna, mõnikord ajab mulle lausa judinad ihule, kuidas teie kaks teineteise mõtteid loete.”

      „Aa,” kordas Will. „Jem tahtis öelda lihtsalt seda – ja mina kipun temaga nõustuma –, et kogu Mortmaini elulugu on puhas jama. Valede seas võib leiduda ka tõeraasukesi, aga vaevalt leiame sealt midagi, millest meil võiks abi olla. Need lood mõtles ta ise välja, et ajalehtedel oleks tema kohta midagi kirjutada. Pealegi ei lähe meile kõige vähematki korda, mitu laeva tal on. Meid huvitab, kus ja kellelt ta õppis musta maagiat.”

      „Ja miks ta vihkab varjukütte,” lisas Tessa.

      Willi sinised silmad pöördusid laisalt tema poole. „Kas seda ikka saab nimetada vihkamiseks?” küsis ta. „Ütleksin, et see on lihtsalt allutamiskihk. Olles meid jalust koristanud, saaks ta oma mehaanilise sõjaväe abil takistamatult võimu haarata.”

      Tessa raputas pead. „Ei seal peitub midagi enamat. Mul on seda raske seletada, aga olen kindel, et ta vihkab nefilime. Selles on midagi väga isiklikku ning mingil moel on see seotud kellaga, millest ma rääkisin. Tundus… Tundus, nagu ihkaks ta varjuküttidele kätte maksta kunagise ülekohtu või solvangu eest.”

      „Reparatsioonid,” lausus Jem äkki ja pani sulepea käest lauale.

      Will vaatas teda jahmunult. „Kas see on mingi mäng? Igaüks pahvatab välja esimese sõna, СКАЧАТЬ