Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tumedad juuksed olid kergelt laines ning merekarva hallid silmad näisid muutuvat seda ilusamaks, mida kauem sa teda tundsid. Tessa näost võis välja lugeda teravat mõistust ja huumorimeelt, mida Jessamine’il kas polnud või ei vaevunud ta neid omadusi teistele näitama.

      Jem jäi preili Jessamine’i ukse juures seisma ja koputas. Vastust ilmselt ei tulnud, sest ta kehitas õlgu, kummardus ning asetas käes olnud tumeda riidepambu, milles olid lahingurõivad, ukse ette maha.

      „Ta ei ole eluilmaski nõus neid kandma.” Tessa põskedesse ilmusid lohukesed.

      Jem ajas end sirgu. „Ma ei võtnud endale ülesannet neid talle väevõimuga selga toppida – nõustusin need talle üksnes kätte toimetama.”

      Külg külje kõrval hakkasid Jem ja Tessa mööda koridori edasi minema. „Ma ei kujuta ette, kuidas Charlotte suudab Vend Enochiga nii sageli juttu ajada,” ütles neiu. „Minule ajab ta hirmujudinad peale.”

      „Asi pole nii hull. Mulle meeldib mõelda, et isekeskis on Vaikivad Vennad meiega üsna sarnased. Viskavad üksteisele Vaikuselinnas vempe, röstivad endale…”

      „Loodetavasti mängivad nad šaraadi. Poleks ju paha kasutada ära oma loomulikke eeldusi.”

      Jem puhkes naerma. Nad pöörasid ümber nurga ja kadusid silmist. Sophie nõjatus jõuetult vastu uksepiita. Talle ei meenunud, et tal oleks kunagi õnnestunud Jemi niiviisi naerma panna; vaevalt oli see korda läinud ka kellelgi teisel – välja arvatud ehk Will. Et kedagi nõnda naerma ajada, pidid teda väga hästi tundma. Sophie oli armastanud Jemi juba nii kaua, millest siis tuli, et ta ei tundnud noormeest sugugi?

      Leppinult ohates valmistus ta oma peidukohast lahkuma, kui preili Jessamine’i toa uks läks korraga lahti ja neiu astus koridori. Sophie tõmbus kähku tagasi hämarusse. Preili Jessamine kandis pikka sametist reisikeepi, mis kattis teda kaelast kandadeni. Tema juuksed olid seotud tihedalt kuklasse krunni ning ta hoidis ühes käes meestekübarat. Jahmatusest otsekui kivistunud, vaatas Sophie, kuidas Jessamine langetas pilgu ja tegi grimassi, nähes jalge ees lahingurõivaid. Kähku lükkas tüdruk need üle läve tuppa – Sophie märkas, et tal paistis jalas olevat meestesaabas – ja sulges siis käratult ukse. Heitnud pilgu piki koridori kahele poole, pani Jessamine kübara pähe, tõmbas lõua keebi varju, eemaldus käratult ja kadus hämarusse, jättes Sophie endale hämmastunult järele vaatama.

      3

      ÕIGUSTAMATU TAPMINE

      Neid sõprus sidus nooruses,

      kuid tõde väänab kuri keel.

      Eks õiglust leidu küll kõrgemal,

      kuid noorus on kaduv ja elu on karm.

      Kui suur võib olla hullus sel,

      kes raevub seal, kus aitaks arm?

SAMUEL TAYLOR COLERIDGE, „CHRISTABEL”

      Järgmisel päeval pärast hommikusööki käskis Charlotte Tessal ja Sophiel naasta oma tuppa, tõmmata selga vastsed lahingurõivad ja minna Jemi juurde treeningusaali ootama vendi Lightwoode. Jessamine oli kurtnud peavalu ega olnud hommikusöögile ilmunud ning Willi polnud samuti kusagil näha. Tessa kahtlustas, et poiss lihtsalt varjab ennast, et ei peaks manama Gabriel Lightwoodi ja tema vennaga kohtudes ette viisakat nägu. Ta pani seda Willile ainult poolenisti süüks.

      Oma toas varustust võttes tundis Tessa kõhus kerget närvilist võbinat. Need rõivad olid nii erinevad kõigest, mida ta seni oli harjunud kandma. Pealegi polnud seal Sophiet, kes oleks aidanud tal uued riided selga panna. Treeningu üks osa seisnes muidugi selles, et igaüks pidi varustust tundma ja suutma sellega ise toime tulla. Rõivastuse hulka kuulusid madala kontsaga kingad, avarad, paksust mustast materjalist püksid ja rihmaga vöötatav pikk tuunika, mis ulatus talle peaaegu põlvini. Samasugustes oli ta näinud Charlotte’i võitlemas ning neid oli kujutatud ka „Koodeksi” illustratsioonidel; pildil oli need paistnud talle veidrad, kuid neid päriselt kanda oli veel veidram. Kui tädi Harriet teda nüüd näeks, langeks ta tõenäoliselt minestusse, mõtles Tessa.

      Sophie ootas teda Instituudi treeninguruumi viiva trepi jalamil. Tüdrukud ei vahetanud sõnagi ning heitsid teineteisele üksnes julgustava naeratuse. Hetke oodanud, hakkas Tessa esimesena üles minema. Astmed olid kitsukesed ja käsipuud nii vanad, et puidusse olid tekkinud praod. Tundus naljakas kõndida trepist üles, tarvitsemata kergitada seelikut ja karta, et astud selle palistusele. Ehkki tema keha oli täies ulatuses kaetud, ei vabanenud ta treeninguvarustust kandes kummalisest tundest, et on päris alasti.

      Sophiega koos tundis ta ennast natuke rahulikumalt, ehkki ka tollele näis varjukütivarustus ebamugavust valmistavat. Kui nad üles jõudsid, lükkas Sophie ukse lahti ning nad astusid üheskoos vaikides treeningusaali.

      See peab olema Instituudi ülakorrus, ruum, mis külgneb pööninguga, mõtles Tessa. Siinne saal oli peaaegu poole suurem. Siia-sinna olid poleeritud puidust põrandale tumeda tindiga joonistatud mitmesugused kujundid – ringid ja ruudud, millest mõned olid nummerdatud. Seintel põlesid nõiavalguslambid ja nende vahel rippusid relvad – sõjanuiad ja – kirved ning kõikvõimalikud muud surmatoova välimusega esemed.

      „Uhh,” sõnas Sophie ja väristas tapariistu vaadates õlgu. „Kas ei näe need jubedad välja?”

      „Mõnda neist olen ma „Koodeksi” lehekülgedel näinud,” ütles Tessa. „See on pikkmõõk, seda seal nimetatakse rapiiriks, see peaks olema florett ja see on nähtavasti kahekäemõõk.”

      „Peaaegu täpne.” Tessa üllatuseks kostis hääl kusagilt ülevalt. „Viimati nimetatu on timuka mõõk, mida kasutatakse enamasti pea maharaiumiseks. Seda on kerge teistest eristada, sest sellel pole teravikku.”

      Sophie karjatas vaikselt ja taganes, kui üks laest allarippuv nöör hakkas õõtsuma ning nende pea kohale ilmus tume kuju. See oli Jem; nõtkelt ja nobedalt nagu lind laskus ta mööda köit alla, maandus pehmelt nende jalge ees ja naeratas. „Palun vabandust. Ma ei tahtnud teid ehmatada.”

      Noormees kandis samuti treeninguvarustust, kuid tuunika asemel oli tal seljas ainult vööni ulatuv särk. Üle tema rinna jooksis nahkrihm ja ühe õla tagant ulatus välja mõõga käepide. Tumeda lahinguvarustuse taustal tundus Jemi nahk veel heledam ning juuksed ja silmad särasid eriti hõbedaselt.

      „Muidugi ehmatasid sa meid,” vastas Tessa kergelt naeratades, „aga sellest pole midagi. Mul tekkis juba mõte, et meil Sophiega tuleb hakata vastastikku teineteist treenima.”

      „Oh, küllap on Lightwoodid varsti kohal,” vastas Jem. „Nad jäävad meelega hiljaks, et näidata, kui kõvad poisid nad on. Nemad ei pea täitma kellegi käsku – ei isa ega meie oma.”

      „Miks ei võiks sina meid treenida?” pahvatas Tessa pikemalt mõtlemata.

      Jem näis olevat imestunud. „Ma ei saaks seda teha… Ma pole veel endagi treeninguid lõpetanud.” Aga nende pilgud kohtusid ja Tessa luges poisi silmist välja midagi muud. Ma ei ole alati nii terve, et võiksid treeningutel minu peale kindel olla, ütlesid need. Tessa tundis äkki kurgus valusat pitsitust ja vaatas Jemile silma, lootes, et poiss märkab tema pilgus vaikset kaastunnet. Ta ei tahtnud pöörata silmi kõrvale. Ühtäkki leidis ta end arutlevat, kas kuklasse kõvasti krunnikeeratud juuksed, millest ei tohtinud pääseda ripnema ainsatki salku, muudavad teda inetumaks. Sellest polnud mõistagi suurt lugu: Jem oli ju lõppude lõpuks ainult Jem.

      „Me ei pea ometi läbi tegema kogu treeningukursust, ega?” katkestas Tessa mõtisklused Sophie murelik hääl. „Nõukogu ütles, et meil tuleb СКАЧАТЬ