Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased II raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii rasket, et…” alustas Jem, aga tema lause lõpu summutas Benedicti hääl.

      „Et teil kahel on nüüd Mortmaini asukoha kindlakstegemisega käed tööd täis,” lausus Benedict, „pakun teile treeneritena appi oma poegi Gabrieli ja Gideoni – tema jõuab täna tagasi Hispaaniast. Mõlemad on suurepärased sõdalased ning õpetamiskogemus kuluks neile marjaks ära.”

      „Isa!” protestis Gabriel, näol ehmunud ilme. Oli selge, et seda polnud Benedict temaga varem läbi arutanud.

      „Me saame oma teenijate treenimisega ise hakkama,” nähvas Charlotte, aga konsul vaatas tema poole ja raputas pead.

      „Benedict Lightwood pakub teile lahkelt oma abi. Võtke see vastu.”

      Charlotte oli näost tulipunane. Mõnda aega vaikinud, langetas ta pea, andes sellega märku, et allub konsuli manitsusele. Tessa tundis, kuidas maailm tema silme ees ringi käib. Kas teda hakatakse treenima? Ta õpib võitlema – nuge heitma ja mõõka vibutama. Tõsi küll, tema lemmikkangelanna oli alati olnud raamatu „Salakäsi” tegelane Capitola, kes ei jäänud võitluses alla ühelegi mehele ja kandis isegi meesterõivaid, aga Tessa polnud ennast kunagi selle naisega samastanud.

      „Väga hea,” ütles konsul. „Nõukogu istung on seega lõppenud, taas koguneme siia saali kahe nädala pärast. Olete kõik vabad.”

      Muidugi ei tõtanud keegi kohe lahkuma. Ühtäkki täitus suur ruum häältest – inimesed tõusid kohalt ja hakkasid naabritega innukalt mõtteid vahetama. Ainult Charlotte jäi vaikselt ja liikumatult istuma; Henry seisis sealsamas, peas nägu, nagu tahaks ta naise lohutuseks midagi öelda, aga ei suuda leida õigeid sõnu. Mehe käsi oli ebalevalt peatunud Charlotte’i õla kohal. Will sihtis vihase pilguga üle saali Gabriel Lightwoodi, kes omakorda vaatas jäiselt nende poole.

      Pikkamööda ajas Charlotte end jalule. Henry oli nüüd asetanud käe naise seljale ja rääkis talle midagi tasa. Jessamine seisis juba ning keerutas oma uut valget pitspäevavarju, mille Henry oli muretsenud talle Mortmaini masinolenditega peetud võitluses purunenu asemele. Neiu juuksed olid seatud kõrvade juures tihedatesse kimpudesse, mis meenutasid viinamarjakobaraid. Tessagi tõusis kähku püsti ning nende väike rühm hakkas mööda istungiruumi keskel olevat vahekäiku edasi minema. Tessa kõrva puutusid ikka ja jälle sosinal öeldud sõnad „Charlotte”, „Benedict”, „Magistrit ei õnnestu tabada”, „kaks nädalat”, „apellatsioon”, „konsul”, „Mortmain”, „Enklaav”, „alandav”.

      Charlotte kõndis, selg sirge, põsed punased ja pilk pööratud otse ette, nagu ei kuulekski ta, mida ümberringi räägitakse.Will näis olevat iga hetk valmis tormama sosistajatele kallale, aga Jem hoidis oma parabatai’l kindlalt kuuehõlmast kinni. Jemi, mõtiskles Tessa, võis võrrelda tõukoera omanikuga: et tema lemmik külalistele hambaid säärde ei lööks, tuli tollel kogu aeg kaelarihmast kinni hoida. Jessamine’i näole oli taas laskunud tüdimus. Talle ei paistnud korda minevat, mida arvab Enklaav temast või kogu nende väikesest salgast.

      Nõukogu istungisaali ukse juurde jõudsid nad juba peaaegu joostes. Charlotte peatus korraks ja ootas teisi rühma liikmeid järele. Suurem osa rahvast võttis suuna vasakule, kust olid tulnud Tessa, Jem ja Will, aga naine pöördus paremale, marssis mõne sammu mööda koridori edasi, pööras ümber nurga ja jäi järsult seisma.

      „Charlotte.” Henry oli silmapilk kohal, tema hääl kõlas murelikult. „Kallis…”

      Ette hoiatamata tõmbas Charlotte jala tagasi ja virutas sellega siis nii kõvasti kui suutis vastu seina. Sein oli muidugi kivist ja sellele midagi halba ei sündinud, aga naine ise karjatas vaikselt.

      „Heldene aeg,” ütles Jessamine päevavarju keerutades.

      „Mul on üks ettepanek,” lausus Will. „Paarikümne sammu kaugusel nõukogu saalis on Benedict. Kui tahaksid ehk minna tagasi ja virutada talle, soovitan sihtida ülespoole ja natuke vasakule…”

      „Charlotte.” Seda sügavat karedat häält polnud võimalik kellegi teise omaga segi ajada. Naine pöördus ägedalt, tema pruunid silmad läksid suureks.

      See oli konsul. Hõbeniidiga rüüserva ja varrukatesse kootud ruunide helkides lähenes ta Instituudi väikesele salkkonnale, pilk Charlotte’il. Too seisis liikumatult, toetudes ühe käega vastu seina.

      „Charlotte,” ütles konsul Wayland uuesti. „Tead ju küll, mida su isa ütles enesevalitsuse kaotamise kohta.”

      „Isa rääkis sellest tõesti. Ta ütles sedagi, et tal oleks pidanud olema poeg,” vastas Charlotte kibedalt. „Kui tal oleks olnud poeg… Kui oleksin mees, kas oleksid ka siis kohelnud mind nõnda, nagu tegid praegu?”

      Henry lausus midagi vaikselt ja asetas käe Charlotte’i õlale, aga naine raputas selle maha. Tema suurte pruunide silmade haavunud pilk püsis konsulil.

      „Ja kuidas ma sind siis praegu kohtlesin?” küsis too.

      „Nii, nagu oleksin laps – plikatirts, keda on tarvis noomida.”

      „Charlotte, kas polnud mina see, kes nimetas sind Instituudi ja kogu

      Enklaavi juhiks?” Konsuli häälest aimus kärsitust. „Ma ei teinud seda ainuüksi põhjusel, et Granville Fairchild oli mu sõber ning teadsin, et ta tahab mantlipärijana näha oma tütart. Ei – põhjus oli selles, et arvasin sind sellesse ametisse hästi sobivat.”

      „Sina nimetasid ametisse ka Henry,” ütles Charlotte. „Seejuures tunnistasid meile, et Enklaav on nõus nägema oma juhina abielupaari, aga mitte üksikut naist.”

      „Sellisel juhul pean sind õnnitlema, Charlotte. Ühelgi Londoni Enklaavi liikmel pole vist tunnet, nagu juhiks teda üheski asjas Henry.”

      „See on tõsi,” tunnistas Henry. „Nad kõik teavad, et minust pole suurt kasu. Kõiges, mis juhtus, olen süüdi mina, konsul…”

      „Ei ole,” vastas konsul Wayland. „Juhtunus on oma osa Klaavi üleüldises mugandumises, ebasoodsate asjaolude kokkulangemises, halvas ajastuses ja mõnes vaieldavas otsuses, Charlotte. Jah, seda viimast ei saa salata…”

      „Sa oled siis Benedictiga nõus!” hüüatas Charlotte.

      „Benedict Lightwood on kaabakas ja silmakirjateener,” vastas konsul väsinult. „See pole kellelegi saladus, aga tal on poliitilist võimu ning on parem korraldada tema rahustamiseks see näitemäng kui teda veelgi rohkem enda vastu üles keerata, ignoreerides tema ettepanekuid.”

      „Näitemäng! Kas sa nimetad seda nõnda?” nõudis Charlotte. „Sa andsid mulle ülesande, mida on võimatu täita.”

      „Andsin sulle ülesande uurida välja, kus asub Magister,” vastas konsul Wayland. „See mees tungis Instituuti, tappis teie teenijad, röövis pyxis’e ning kavatseb luua mehaaniliste koletiste armee, et hävitada meid kõiki. On ilmselge, et ta tuleb tabada. See ülesanne lasub sinul kui Enklaavi juhil. Kui pead seda võimatuks, Charlotte, tuleks sul ehk endalt küsida, miks sa seda ametit üldse pidada soovid.”

      2

      REPARATSIOONID

      Kurb kergendus on valu jagada.

      Tee enamat – kõik mulle anna ta.

ALEXANDER POPE, „ELOISA ABELARD’ILE”

      Suures СКАЧАТЬ