Naine Pariisist. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Aga tule siis parem juba sisse.”

      Ta tõmbas ukse pärani lahti ja David astus väiksesse esikusse, mille keskel laiutas vanast pritsimajast alles jäetud liugtoru ümber ehitatud keerdtrepp.

      „See on väga tore maja,” kostis ta kõike silmitsedes.

      „Eks ole? See on nii omapärane. Mulle väga meeldib.” Ta pani ukse kinni ja juhatas külalise üllatavalt avarasse köök-elutuppa, millest avanes uks väiksesse aeda, kus kaks vinti puu küljes rippuva lindude söögimajakese otsas nobedalt midagi nokkisid. David märkas põrandal suurt kohvrit ja diivani seljatoele heidetud mantlit.

      „Kas sa hakkad kuhugi minema?” küsis ta.

      „Pariisi. Ma elan seal. Olen Londonis olnud ainult kuu aega, et siin sõbra maja valvata.”

      „Oh, ma arvasin, et sa elad siin.”

      „Ei, Pariis on minu kodu. Ma lahkun homme.”

      David võitles pettumusega.

      „Siis ma hoopis segan…”

      Phaedral hakkas kahju. David oli tulnud ikkagi terve tee Hampshire’ist siia.„Kas ma võin sulle tassi teed pakkuda?” käis ta välja. „Ma tean, et teile, brittidele, meeldib tee.”

      David naeratas.

      „Meeldib küll, aga mina eelistaksin kohvi.”

      „Okei, võin ka seda pakkuda. Cappucinot, espressot …”

      „Musta, palun.”

      „Aga muidugi: see masinake on lausa geenius.” Ta hakkas askeldama väikese kohvipaki ja suure sinise tassiga. „Soovid ehk istuda?”

      David tõmbas laua alt välja pulkadest seljatoega, erepunaseks lakitud tooli. Teised kolm tooli olid vastavalt sinist, rohelist ja lillat värvi. Fotosid täis kuhjatud laua keskel põles roosilõhnaline küünal. „Vabandan segaduse pärast, ma vaatasin siin ennist oma pilte läbi.” Samal ajal, kui kohv tassi nirises, võttis naine põrandalt karbi ja hakkas kiiruga fotosid sinna sisse pilduma.

      „Ära minu pärast küll koristama hakka, sa peaksid nägema, milline minu elamine on.”

      „Oh, tore, sa oled siis ka lohakas?”

      „Väga. Lohakus peab meil vist perekonnaviga olema,” sõnas David, tuletades meelde, et nad on ju sugulased, ja püüdes seeläbi oma palavat indu taltsutada.

      Phaedra pani fotode karbile kaane peale ja asetas aurava kohvitassi Davidi ette.

      „Ma tean, miks sa tulid,” ütles naine lillat tooli laua alt välja tõmmates ja tema vastas istet võttes.

      „Ema on väga endast väljas. Ta arvab, et kohtles sind halvasti, kui sa isa matustele tulid. Ta tahab uuesti alustada.”

      „Tead, ma ei olekski pidanud end üldse teile tutvustama. Ma oleksin pidanud kohe pärast teenistust ära minema.”

      „Võib-olla ei olnud see kõige parem aeg meiega tuttavaks saada, kuid on, nagu on. Katsume siit parem edasi minna.”

      Phaedra naeratas tema pragmaatilisuse peale.

      „See on hea mõte.”

      „Rõõm kuulda, et sa minuga nõus oled.”

      „Olen jah. Aga räägi nüüd, kuidas sulle mu kohv meeldib?”

      David võttis lonksu.

      „Väga hea. Kas sa ise ei tahagi?”

      „Ma juba jõin tassikese. Kui ma teise veel joon, siis ma jään pilve. Näe, võta küpsist. Küpsised on minu nõrkus.”

      „Sinu ja tädi Rosamunde.” Ta pistis käe purki, millel Phaedra oli kaane pealt võtnud ja tema poole sirutas ning koukis sealt välja ümmarguse musta küpsise. „Oreod.”

      „Väike purgitäis Ameerikat minu Londoni köögis.” Ta vaatas, kuidas David küpsise võttis ja koukis siis endale ka ühe. „Kas nad pole imehead?” Nad hammustasid kumbki oma küpsist ja naeratasid teineteisele.

      David üritas kogu jõust vaadata Phaedrat kui oma õde, kuid sellest polnud mingit kasu. Naine istus ta vastas ja tema kaunis naeratus tõi talle liblikad kõhtu. Õhk nende vahel oli elektrit täis. David oli kindel, et Phaedra peab seda samuti tundma, sest see väreles üle lauaplaadi nagu kuumus kõrbeliiva kohal. Nad naersid kooris ja ükski teravmeelsus ega mõistukõne ei vajanud lahtiseletamist. Oli tunne, nagu oleksid nad kaks vana sõpra, kes üle hulga aja kokku on saanud, ja Davidi pingutustest hoolimata ihkas iga tema keharakk Phaedra järele viisil, mis ühelegi vennale kohane ei ole.

      Talle ei meeldinud mõte, et tal tuleb lahkuda ja tagasi Hampshire’i sõita. Phaedra köögis oli tal nii mugav, tema seltsis viibimise ahvatlus nii tugev, et ta soovis siia jääda.

      „Tule minuga koos õhtusöögile,” pakkus ta ootamatult, ilma seda läbi mõtlemata.

      „Õhtusöögile?”

      „Jah, kuhu sa iganes soovid.”

      „Sa oled täpselt nagu su isa, alati näljane.” Phaedra naeratas talle veidi kurvalt. „Ta ootas alati oma järgmist söögikorda, isegi siis, kui tal parasjagu söömine pooleli oli.”

      „Kas sa ei arva, et kõik mehed ongi sellised?”

      „Võib-olla. Lihtsalt see, kuidas sa seda ütlesid. Selline spontaanne entusiasmihoog. George oli täpselt sama impulsiivne.” Nad mõlemad tundsid, kuidas külm tuulehoog nende südamete tühjadest tasandikest üle vilises.

      Davidi pilk langes lauale.

      „Võib-olla peaksin ma lihtsalt koju sõitma.”

      „Ei, ära sõida. Ma valmistan meile siinsamas midagi, siis meil ei tulegi kuhugi välja minna. Kas sulle pasta meeldib? George’ile meeldisid minu spagetid Napoli moodi.”

      „Ära minu pärast hakka küll vaeva nägema.”

      „Spagetid Napoli moodi ei ole mingi vaev. Mulle meeldib süüa teha. Minu arust on see lõõgastav.”

      Phaedra tõusis püsti ja David vaatas, kuidas ta sirutas köögileti kohalt kapist spagette võtma. Tal oli seljas avara lõikega lillemustriline pluus ning jalas teksased ja botased, kuid David nägi sellest hoolimata, et riiete all oli naise keha kaunis ja kurvikas.

      „Kui sa juba õhtusöögile jääd, siis me võiksime pudeli veini lahti võtta. Külmkapis peaks olema üks Chardonnay. Äkki oled nii kena?” David leidis veinipudeli. Phaedra ulatas talle avaja ning asetas lauale kaks veiniklaasi.

      „Kas sina kutsusid mu isa kunagi isaks?” küsis David klaase täites.

      Phaedra jäi hetkeks kõhklema.

      „Ei. See ei tundunud õige. Ma ei ole enam väike tüdruk. Ma kutsusin teda George’iks. See sobis talle.”

      „Mind paneb tõesti imestama, et ta suutis sind nii kaua ainult enda teada hoida.”

      „Mehed on mihklid asju lahterdama, СКАЧАТЬ