Naine Pariisist. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kordas Rosamunde. „Heldus, Antoinette, ta tegi Davidile õhtusööki!”

      „Ta on päris hea kokk.”

      „Mida te siis sõite?” uuris Rosamunde.

      „Spagette Napoli moodi.”

      „Üks sinu isa lemmiktoite,” lisas Antoinette vaikselt.

      „See oli väga maitsev.” David naeratas süüdlaslikult seda endamisi meelde tuletades, andes endale sealjuures aru sellest, et tema kasvavad tunded Phaedra vastu on kohatud.

      „Kuidas sul õnnestus teda veenda siia tulema?” küsis Antoinette.

      „Ta igatseb isa järele. Ma ütlesin talle, et siin, meie juures, leiab ta lohutust.”

      „See on väga armas,” ütles Rosamunde.

      „Ma pean Tomile ka seda head uudist rääkima,” kostis Antoinette elavalt. „Huvitav, kas Josh ja Roberta ka tulevad.”

      „Sa ometi ei ütle neile, ega ju?” protesteeris David.

      „Ma arvan, et ma peaksin. Võib-olla nad siis ei tule, kuid ei oleks ju sugugi kena neid mitte kaasata. Pealegi on Phaedra ju Joshi õde niisamuti.”

      „Kui sa tahad, et Phaedra siia veel satuks, siis ma hoiduks sellest. Kui keegi ta siit eemale peletab, siis on see Roberta.”

      Antoinette vaatas abiotsivalt õele otsa ja Rosamunde oli kiire oma truud poolehoidu üles näitama.

      „Antoinette’il on õigus, David. Ei oleks õiglane neid kõrvale jätta. Roberta tunneb juba niigi, et talle on liiga tehtud.”

      „Siis teeme nii, et Phaedra ööbib sinu juures,” pakkus Antoinette välja. „Siis on tal kuhugi põgeneda, kui Roberta taktituks läheb.”

      Rosamunde raputas pead.

      „Ma ei tea, kas nii ikka kõlbab, Antoinette.”

      „Ta on ju minu õde,” tuletas David talle meelde.

      „Sinu maja ei ole ka nii hirmuäratav kui see siin.”

      David pakatas rõõmust. Ta tundis, justkui oleks nende ühine õhtusöök talle Phaedra suhtes mingi eelisõiguse andnud.

      „Kui sa nii soovid, ema.”

      „Ma arvan, et tal oleks niimoodi mugavam. Pealegi ta juba tunneb sind nüüd.”

      Rosamunde oli endiselt kõhklev.

      „Mina ei tea. See ei tundu ikka päris õige. Sinu õde võib ta ju olla, David, aga sa ju alles äsja said temaga tuttavaks.”

      „Me ei ole teismelised, tädi Rosamunde,” vaidles David talle kihistades vastu.

      „Kuid sul pole ju kunagi varem õde olnud.”

      „Noh, nüüd mul ju on ja mul on plaanis teda tundma õppida.” Ta naeratas oma tädile, kes nüüd ärevalt järgmisele röstsaiaviilule võid määris. „Ja Rufus on ju ka, pea meeles. Me ei ole seal kahekesi.”

      Rosamunde võttis suutäie ja mälus isukalt.

      „Ju ma olen lihtsalt vanamoodne inimene.”

      David krabas puuviljakausist ühe õuna.

      „Hästi, sellega on siis korras. Ta tuleb reedel. Ma pakun välja, et sööme siis kõik koos siin õhtust. Mul on nüüd tegemist. Näeme hiljem.” Ta kadus peaaegu keksleval sammul välja päikese kätte, kus Rufus koos Bertie ja Woosteriga muru peal mängis.

      Samal õhtul, kui Joshua töölt koju jõudis, andis ta uudise ka Robertale edasi. Naine võttis teate vastu õudusega.

      „Mida? See plika kavatseb nädalavahetuseks külla tulla? Kas su ema on hulluks läinud?”

      Joshua pani portfelli esikus käest ja sammus kööki, et külmkapist mingit suupistet otsida.

      „Ei, ta lihtsalt leinab, Roberta.”

      „Siis on tema lein ta otsustusvõimele halvasti mõjunud.”

      „Kallis, rahune maha. Ta võib ju väga meeldivaks piigaks osutuda. Kas sa ei arva, et on pisut ebaõiglane hakata teda juba ette hukka mõistma, kui sa temaga veel kokkugi pole saanud?”

      Roberta järgnes talle kööki ja jälgis, kuidas mees külmikust kamaka cheddar’i juustu võttis.

      „Ilmselt on ka meil ilmuda kästud, jah?”

      „Muidugi ema tahab, et meie ka seal viibiksime.”

      „Seda ma arvasin.”

      „Ta on minu õde.”

      „Mina ei ole selles nii kindel. See kõik mõjub kuidagi konstrueeritult. Midagi on siin mäda.”

      Joshua kehitas väsinult õlgu.

      „Sina ja sinu vandenõuteooriad. Sa loed liiga palju neid Patricia Cornwelli romaane.”

      „Kas sa siis ei märganud, millise naudinguga Beecher kuulutas, et Framptonite safiirid läksid testamendis Phaedrale?”

      „Mitte jälle need kuradi safiirid!”

      „See on oluline, Joshua, kui sinu perekonnal praegu nahka üle kõrvade tõmmatakse. Antoinette on praegu äärmiselt kaitsetu. George’i advokaadile ei valmistaks mingit raskust talle praegu puru silma ajada.”

      „Kas me peame sellest kõigest tõesti jälle rääkima?”

      Ta võttis juustu ja purgi maitsestamata krõbeküpsiseid, viis need lauale ja istus maha.

      „Mida me siis sinu arvates tegema peaksime, Roberta?”

      Naine istus tema vastu ja pani käed laua peal vaheliti.

      „Esiteks, minu arust ei peaks Phaedrat selle eest premeerima, et ta George’i matuste päeval tuli lagedale teatega, et ta on tema vallastütar, kui ta perekond leinas oli. Teiseks arvan ma, et sinu isast oli salakaval seda informatsiooni peaaegu kaks aastat varjata. Kolmandaks on täiesti andestamatu, et Framptonite safiirid temale antakse, kui need peaksid meile kuuluma. Neljandaks oleks George pidanud üles tunnistama ja Antoinette’ile kõik ausalt ära rääkima. Ta on heasüdamlik naine ja ta ei oleks hakanud selle pärast mingit lärmi lööma. Sinu isal polnud mingit põhjust temas kahelda.”

      „See on seesama mis number kaks, aga räägi edasi …”

      Roberta ohkas kannatamatult.

      „Unusta need numbrid, Josh. Minu jaoks on üpris selge, et ta püüab end sinu perekonda sisse kavaldada. Tema vanuses on see pisut kummaline. Kas tal endal siis perekonda ei olegi?”

      „Võib-olla elavad nad Kanadas.”

      „Praegu on kahekümne esimene sajand ja selle rahaga, mis talle jäeti, võib ta kas või iga nädal neile külla sõita, kui tahab!”

      „Siis võib-olla tal ei ole perekonda. Võimalik, et tal СКАЧАТЬ