Название: Naine Pariisist
Автор: Santa Montefiore
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современные любовные романы
isbn: 9789985329771
isbn:
„Tähendab siis sõda,” ütles Rosamunde, suutes vaevu oma hääles rõõmsat ootusärevust varjata. Tema kodune elu oli niivõrd igav, kuid siin, Fairfield Parkis toimus kogu aeg midagi.
Antoinette ohkas ja ei paistnud asjade käiguga samavõrd rahul olevat.
„Jah, ilmselt võib öelda küll, et asi on selleni jõudnud. Kuid kui aus olla, siis külm sõda on meil käinud juba aastaid!”
Järgmisel päeval peatus Julius Beecheri auto maja ees kruusal täpselt keskpäeval. Ta oli mees, kes tundis uhkust selle üle, et jõuab igale poole täpipealt õigel ajal. Samuti tundis ta uhkust oma välimuse üle: tumesinine Savile Row’ ülikond, Churchilli kingameistri mustad paeltega kingad, pruun nahast portfell Swaine Adeney Briggi firmakauplusest St Jamesi tänaval ja Montblanci pastapliiatsite komplekt, mida ta ikka veel nende sametist voodriga karbi sees hoidis. Tema must BMW oli niisama hoolikalt läikima löödud nagu ka tema Franck Mulleri käekell, mis lõdvalt ta randme ümber rippus. Ta põlastas inimesi, kes oma asjade eest ei hoolitsenud. Kõik, mis Julius Beecherit puudutas, oli uus, puhas ja läikiv. Lord Framptoni jaoks töötamine oli talle võimaldanud paljutki luksuslikku omandada. Kuid üks, mida tal polnud, oli abikaasa; ta ei olnud veel päriselt valmis seda raske tööga teenitud luksust jagama, kui tema tulevasel naisel just endal varandust kaasas polnud.
Leedi Frampton ootas teda söögitoas. Ta istus pika pähklipuust laua taga koos oma kolme poja, minia ja õe Rosamundega. Nad jõid teed ja kohvi, kuid keegi neist polnud puutunudki liivataignast küpsiseid, mis olid serveeritud laua keskele asetatud kandikul spiraalikujuliselt.
Rikkalikud sametkardinad olid lahti ja paeltega akende kõrvale kinnitatud, et valgus tuppa pääseks, kuid ruum oli ikkagi hämar tänu vanaaegsele sisekujundusele ja raskepärasele pehmele mööblile. Jäi mulje, et see ruum on püsinud muutumatuna juba mitusada aastat. Seinu kattis karmiinpunane, kuldse mustriga tapeet, mis kujutas eksootilisi linde, marmorist kamina kohal rippus suur, kullatud raamiga peegel, mille klaasile oli aja jooksul kogunenud tumedaid, niiskusest tingitud plekke, ning seintel rippuvatelt õlimaalidelt vaatasid mornide nägudega alla mitmed Framptonite suguvõsa esivanemad. Lagi oli kõrge ja seda ääristas raskepärane, rikkalikult kaunistatud karniis ning keskel troonis briljantidena sädelev kristallist lühter. Julius Beecher tajus, et atmosfäär söögitoas on niisama raske kui paksu riidega polsterdatud toolid ja tihked vaibad.
„Tere hommikust, leedi Frampton,” ütles ta. Advokaat märkas, et Antoinette’i nägu varjutas ärevuseloor, kui ta nägi, et mees oli tulnud üksi, ning tõttas selgitusi andma.
„Ma pean kahjuks teatama, et preili Chancellor ei saa täna meiega koos olla. Mina esindan teda.”
Antoinette’i ennastki üllatas, kui sügav oli tema pettumus.
„Kas ta ütles, mispärast?”
Julius istus tema jaoks mõeldud toolile laua otsas; toolile, kus harilikult oli istunud George.
„Ta oli teie kutse üle väga tänulik, kuid ta ei pidanud vajalikuks isiklikult kohal olla.” Ta avas portfelli. „Kui aus olla, leedi Frampton, siis minu arvates on tal piinlik.”
Roberta muigas ja vaatas oma mehele otsa. David tundis niisama suurt pettumust kui emagi. Ta vaatas Tomi poole, kes tegi lihtsalt korraks grimassi ja kehitas õlgu. Tema nooremal vennal polnud sellest sooja ega külma. Davidile seevastu läks see vägagi korda. Ta võis siit järeldada, et Phaedra ei võta vastu ka kutset neile nädalavahetuseks külla tulla. Rusutult arutles ta endamisi, kas tal üldse veel õnnestub kunagi seda naist näha.
„Kas asume siis asja kallale?” küsis Julius, võttis portfellist välja kausta ja asetas selle sirgelt enda ette lauale.
„Kas soovite tassi kohvi?” pakkus Antoinette.
„Jah, olge nii lahke, must, ilma suhkruta.” Ta avas sametist voodriga karbikese ja võttis Montblanci pastapliiatsite paarist ühe välja ning, sulgenud ettevaatlikult jälle karbi, asetas selle kausta kõrvale nii, et see oli kaustaga täpipealt paralleelne. Julius Beecherile meeldis, kui kõik oli ideaalses korras.
Kui Antoinette kohvitassi üle laua tema poole lükkas, asus ta dokumendi esimese lehekülje juurde.
„Kuupäev 5. märts 2012. aastal,” luges ta. „Käesolev on lord Framptoni viimne tahe ja testament, mille tunnistajaks on härra Richard Headley, aadress Chesteri väljak 8, London.”
Julius tõstis pilgu ja lasi sellel üle ootavate nägude käia.
„Ta märgib, et tal on abikaasa Antoinette ja kolm last: David, Joshua ja Thomas.”
Antoinette noogutas, Roberta kortsutas kulmu. Miks ta oma tütart ei olnud nimetanud?
„Ja üks lapselaps, Amber Rose Elizabeth,” jätkas Julius. Ta hingas läbi laienenud sõõrmete sisse ja pidas hetkeks pausi, libistades silmadega üle sõnade, mis talle juba tuttavad olid.
„Palun jätkake, härra Beecher,” ütles Antoinette, kes tahtis, et kogu see asjaajamine nii ruttu kui võimalik ühele poole saaks.
„Juhul, kui tema abikaasa elab temast kauem, jätab ta Fairfieldi maja ja mõisa teile, leedi Frampton, ning seda hakaku juhtima teie poeg David, kellest saab teie surma puhul maja ja mõisa pärija.” Selles polnud midagi üllatavat. Kõik noogutasid nõusolevalt.
„Maja aadressil Eaton Place 5 jääb teile, leedi Frampton, mille pärijaks teie surma puhul saab Joshua. Marmot’ mägimajakese Murenburgis jätab ta Thomasele.”
Tom pani tähele Roberta rahulolematust ja naeratas talle üle laua.
„Miks sa Marmot’ majakest endale tahaksid, Roberta, kui sina ja Josh seal kunagi ei käi?”
Roberta punastas.
„Nüüd sa küll eksid, Tom. Muidugi peaks see sulle jääma,” vastas ta surutud häälel, püüdes kadedust varjata. „Joshil ja minul on Gstaadis nii palju sõpru, oleks lausa raiskamine mägimajakest meile jätta.”
Julius köhatas kõri puhtaks ja jätkas.
„Oma aktsiaportfelli jättis lord Frampton teile, leedi Frampton, sooviga, et teie surma puhul jaotatakse see võrdselt tema kolme lapse vahel.”
„Aga kuidas siis Phaedraga jääb?” Roberta ahmis õhku. „Mina arvasin, et ta on George’i tütar? Kas tema ei saagi osa?”
Julius ei teinud Robertast välja, tema ärritust reetis vaid see, et ta kergitas õige pisut üht kulmu.
„Kuni selleni määras ta oma kolmest lapsest igaühele märkimisväärse elatise, mida makstakse kord aastas.”
„Kolmest lapsest igaühele!” kordas Roberta kajana. „Aga tal oli ju ometi neli last?” Ta pöördus Joshua poole. „Kui ta võttis juba kord ette testamendi muutmise, siis miks ei märkinud ta oma tütart poegadega võrdsena ära?”
Joshua tasandas häält. „Ma ei tea, kullake. Kuulame nüüd ülejäänud testamendi ära, eks ole.”
Julius СКАЧАТЬ