Naine Pariisist. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

      „Phaedra keeldus meie juurde külla tulemast,” tegi Rosamunde talle tähtsal ilmel teatavaks. „Sinu ema on täiesti arusaadavalt üpris endast väljas.” Ta patsutas õde põlvele. „Sinuga saab kõik korda, kallis tüdruk. See kõik jääb seljataha, ma luban sulle.”

      Antoinette raputas pead.

      „Ei, ei jää. Ma ei saa puhata teadmisega, et osa George’ist kõnnib mööda Londoni tänavaid ringi ja mina ei saa temaga isegi rääkida mitte.”

      „Küll ta meelt muudab,” ütles Tom. „Jäta ta lihtsalt mõneks ajaks rahule. Meid ei seo temaga tegelikult ju mingi sõprus, eks ole?”

      „Ei, seda mitte,” nõustus Antoinette. „See oli arvatavasti ka tema jaoks väga raske.”

      „Mida ta siis ootas? Ei saa ju eeldada, et kui sa kuhugi granaadi viskad, siis puhkeb seal õide lilleaas,” lisas Rosamunde.

      „Ema, kas ma võin isa Aston Martini võtta Londonisse tagasisõiduks?” küsis Tom.

      „See on nüüd sinu oma, kullake. Sa võid teha sellega, mida iganes tahad.”

      Tom naeratas.

      „Võimas!”

      „Kas sa hakkad nüüd minema?”

      „Mul tuleb kahjuks jah tagasi minna. Josh ja Roberta sõitsid just ära. Nad ei tahtnud sind segama tulla. Kus võtmed on?”

      „Hallis, lauasahtlis.”

      Tom kummardus ja suudles ema põsele.

      „Saad sa ilusti hakkama?”

      „Muidugi saab,” vastas Rosamunde nobedalt. „Mina olen siin ja hoolitsen tema eest ning David on kohe teisel pool aeda.”

      „Hästi. Ma tulen nädalavahetusel siia.”

      „Sõida ettevaatlikult.”

      „Kindla peale.” Ta naeratas veel kord, kujutades vaimusilmas end läikiva Aston Martini roolis mootori möirgamise saatel mööda kiirteed vuramas.

      Kui David kuulis sellest, et Phaedra küllakutsest keeldunud oli, tundis ta meeleheitlikku pettumust. Ta sõitis oma Land Roveriga mööda talumaid ringi, Rufus kõrvalistme ees põrandal kükitamas, ja juurdles võimaluste üle. Phaedra võib meelt muuta. Tal oli ju ikkagi jätkunud julgust matustele tulla ja ta oli ilmselgelt huvitatud olnud nendega kohtumisest. Isa oli Phaedra eest oma testamendis heldekäeliselt hoolitsenud; võib-olla nüüd tunneks Phaedra end kogu tema perekonna suhtes ka veidi soojemalt. Kuid mida enam ta sellest kõigest mõtles, seda enam jõudis ta veendumusele, et Phaedra tõenäoliselt ei muuda oma meelt. Tänu neile oli ta tundnud end ebamugavalt ja mitte teretulnult. Miks peakski ta tahtma tagasi tulla sinna, kus teda nii ebameeldivalt koheldi?

      Davidil oli halb tunne selle pärast, et ema nii endast väljas oli. Abikaasa kaotamine oli olnud talle kolossaalseks löögiks, kuid avastada, et ta kadunud mehel oli vallastütar – see oleks suurema osa leinavaid leski päris maatasa teinud, kuid mitte Antoinette’i. Tema pidas Phaedrat oma surnud mehe elavaks osaks. Võib-olla lootis ta koguni, et mingil maagilisel kombel toob see tüdruk osakese ta mehest tagasi. David teadis, et ema ei leia enne rahu, kui on oma kasutütrega sõbraks saanud.

      Jäi üle vaid üks asi, mida ette võtta. David peab sõitma Londonisse ja veenma Phaedrat nende juurde maale tulema. Ainuüksi mõte tema jällenägemisest täitis Davidi närvilise erutusega. Ta tuletas meelde esimest korda, kui ta Phaedrat kirikus nägi: tema blondide lokkide nimbus, poolläbipaistvana mõjuv nahk, ta silmade süütu kahvatus ja kaastundlik naeratus. Ta sundis end mõttes maha rahunema, kordas endale, et see neiu on tema õde, tema enda liha ja veri, et ta ei või teda endale saada. Kuid ta pühkis rõõmsa peaheitega oma kahtlused eemale. Selle kõige pärast jõuab ta ka hiljem muretseda.

      Emale ei rääkinud ta oma plaanidest midagi. Ta teadis, et Antoinette soovitaks tal seda mitte teha. Selle asemel usaldas ta oma mõtte hoopis Juliusele. Advokaat tundis heameelt, et David oli teda oma plaanidesse pühendanud ja andis talle kõhklemata Phaedra telefoninumbrid ja aadressi ning võttis siis nõuks ise Phaedrale helistada ja teda ette hoiatada.

      Phaedra oli uudisest kohkunud.

      „Ta tuleb siia?” hüüatas ta.

      „Ma andsin talle sinu aadressi,” vastas Julius rahulikult.

      „Miks? Ma ei taha neist mitte kedagi enam näha. Mitte kunagi. Ma kolin kiiremas korras Pariisi tagasi, Julius. Ma ei taha end sellesse segadusse mässida.”

      „Ära räägi rumalusi. Me leppisime selles ju kokku, Phaedra. Sa ju ometi tahtsid seda, George’i pärast.”

      „Enam ei taha. Ma tundsin end nagu mingi elajas, niimoodi matuste ajal nende juurde sisse tungida. See oli väga piinlik. Ma ei suuda neile enam otsa vaadata. Ütle, et ta ei tuleks.”

      „Nüüd on liiga hilja. Ta on ilmselt juba teel.”

      „Siis ma lahkun otsekohe. Mul on niigi asjad juba pakitud.”

      „Phaedra, rahune maha,” vaigistas ta. Julius hindas väga kõrgelt oma oskust inimestega ümber käia. „Kuula nüüd mind, George armastas sind – selle tõestuseks võta kas või see, et ta jättis need väga väärtuslikud juveelid oma testamendis sinule. Ta tahtis sinu eest kogu elu hea seista. Pealegi ütlesid sa ise, et sul ei ole perekonda. Noh, nüüd sul ju on.”

      „Ma tahan perekonda, kes ka mind tahab, Julius.”

      „Miks sa siis arvad, et David võttis ette Londonisse sõita? Kas sa arvad, et ta peaks tarvilikuks seda teha, kui nad sind ei taha? Sa rääkisid mulle, et leedi Frampton helistas sulle isiklikult, et sind nädalavahetuseks külla kutsuda. Arvad sa, et ta oleks seda teinud, kui ta ei tahaks sinuga uuesti kohtuda? Nad püüavad sinuga suhelda, Phaedra, mis kõiki asjaolusid arvesse võttes on, tõesõna, üpris hämmastav. Minu arvates vähim, mida sina teha saad, on nende küllakutse lahkelt vastu võtta.”

      „Ütle neile, et ma lõin vedelaks.”

      „Siis võta söetabletti.”

      „Tõesti, sa oled võimatu!” Kõigest hoolimata ei suutnud Phaedra naermata jätta.

      „Nii on juba parem. Nüüd tõmba sügavalt hinge ja mõtle järele, mida sul talle öelda on. Vähim, mida sa teha saad, on nende lahkusele tänuga vastata.”

      Kell oli kuus õhtul, kui David Cheyne Row’l maja number 19 ukse taga kella andis. Kitsas tänav oli ära peidetud nagu saladus ühesuunaliste teekeste ja ilusti värvitud vanade korrusmajade keskele King’s Roadi ja Chelsea kaldapealse vahel. Maja vastas kõrguva katoliku kiriku varjust hoolimata leidsid loojuva päikese kiired endale tee niiskele sillutisele, kus viis innukat hagijat ühte koerajalutajat oma sabas üle asfaldi lohistasid.

      Phaedra elukoht oli väike ja ekstsentriline, kuna hoone oli enne elumajaks ümberehitamist olnud vana pritsimaja. Ukseava oli lõigatud suure puust kaarvärava sisse, millest vanasti tuletõrjemasin sisse ja välja sõitis ning selle kohal võttis kogu teise korruse seina enda alla üksainus lai aken. Toas põles tuli, kuid keegi ei vastanud. David vajutas uuesti kellanupule.

      Viimaks avanes uks ettevaatlikult ja selle tagant piilus välja Phaedra kahvatu nägu. Ta teeskles üllatust.

СКАЧАТЬ