Naine Pariisist. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaja, Antoinette?” Ta pöördus doktor Heyworthi poole. „Kas need ei ole talle mitte hirmus kahjulikud?”

      „Need on väga pehmetoimelised,” selgitas arst kannatlikult. „Ja see on vaid mõneks ajaks. Vaadake,” jätkas ta tagasi oma patsiendi poole pöördudes ja kõneldes aeglaselt ning julgustavalt, „kui te väsinud olete, ei saa teie südamehaavad paraneda, sest kogu teie energia kulub lihtsalt igapäevase eluga toimetulemiseks, mitte aga probleemi tuumaga tegelemiseks. Nii et teil tuleb puhata, hästi toituda, teha värskes maaõhus pikki jalutuskäike, ümbritseda end armastatud inimestega ja anda oma muserdatud südamele võimalus taastuda. Kui unetabletid aitavad teil puhata, siis minu hinnangul pole nende lühiajalises tarvitamises midagi halba.”

      Antoinette kuulas tähelepanelikult ja pühkis lakkamata silmi, üritades pisarate voolu peatada. Oli harjumatu, et mõni arst tema emotsionaalsest tervisest rääkides niivõrd suurt arusaamist üles näitas. Hetkeks tundis Antoinette, et doktor Heyworth on pigem nagu vana ja tark sõber, mitte tema arst.

      „Ka nutmine on loomulik, leedi Frampton,” ütles ta. „Pisarad on looduse viis hingehaavu ravida.”

      „Jah, Antoinette,” lisas Rosamunde. „Sa pead selle kõik välja nutma, seda oleks meie mamma öelnud. Sellest hakkab sul palju parem olla.”

      Doktor Heyworth ulatas Antoinette’ile ravimiretsepti.

      „Võib olla, et teie süda ei paranegi kunagi lõplikult, kuid piltlikult öeldes plaasterdab miski siiski teile löödud haava kinni ja tuimastab valu, lubades teil taas jalule tõusta, joone alla tõmmata ja edasi minna. Te olete kohutava šoki läbi elanud, nii et teil tuleb endale anda aega ja võimalust leinata. Ning te ei tohi mitte kuidagi end süüdi tunda või nagu te oleksite oma perele ja sõpradele koormaks, sest kui te seda kõike välja ei ela, kaevub see sügavale teie sisemusse ega jäta teid enam kunagi maha. Hilisemas elus leiab see hetke, millal tagasi tulla ja endast füüsilise valu kujul taas märku anda.” Arsti silmad tõmbusid korraks tumedaks, kuid ta näis ootamatust kurvastuse lainest läbi murdvat ja jätkas kaastundlikult naeratades. „Teil tuleb sellest nii palju rääkida, kui suudate, leedi Frampton. Ühel päeval te märkate, et see ei tee enam pooltki nii palju haiget kui praegu.”

      „Minule pole Antoinette kohe kindlasti mitte mingisuguseks koormaks, doktor Heyworth,” lausus Rosamunde kindlalt.

      „Väga hea. Kas te elate siin lähedal?”

      „Ma elan Dorsetis, umbes tunni kaugusel. Kuid ma jään siia senikauaks, kui ta seda soovib.”

      Arst noogutas nõusolevalt. „Mul on väga hea meel seda kuulda.”

      Nüüdseks oli Wooster õndsas uinakus põrandale pikali libisenud ja tema pea puhkas doktor Heyworthi jalgade peal. Doktor Heyworth kummardus alla ja sügas ta kõrva. Koer tõmbles mõnust.

      „Kuidas poistel läheb?” küsis ta Antoinette’ilt.

      Ta tõmbas sügavalt hinge ja tundis end nüüd rahulikumalt. „David tegeleb sellega omal vaiksel moel. Tomist jääb pealtnäha mulje, nagu ta ei hoolikski eriti, aga ma tean, et ta on tohutult kurb. Te ju ilmselt mõistate, et ta ei oska muredega just kuigi hästi toime tulla. Nii et ta pistab lihtsalt pea liiva alla ja teeskleb, et kõik on korras. Minu arvates on parem, et ta teeb seda, kui midagi muud.”

      „Kas ta väldib alkoholi?”

      Antoinette nokkis oma pöidlaküüne peal narmendavat nahariba. „Matustel ta jõi küll, nagu võib ka arvata. Aga üldiselt on ta väga ettevaatlik. Praegu on tema jaoks keeruline aeg, kuid ta on selle koha pealt väga tubli.”

      „Ja Joshua?”

      „Ta ei talu tunnetega kokkupuutumist ning eelistab võimalikult kiiresti asjadega edasi minna ja oma elu normaalselt jätkata.”

      „Kogu see elamus on teie kõigi jaoks väga raske olnud. Kui surm tabab niivõrd ootamatult, ei ole aega, et selleks valmistuda. See tuleb suure šokina. Ja selline õnnetus, nagu lord Framptoniga juhtus, näib niivõrd mõttetu. Ka viha tunda on loomulik, leedi Frampton.”

      Antoinette’i ilme elavnes, kui doktor nimetas seda, mida ta ise oli häbenenud tunnistada: ta oli oma kadunud mehe peale vihane, et see ei olnud piisavalt ettevaatlik, kui ta isekalt omaenda seiklusjanu rahuldas ega paistnud hoolivat nende tunnetest, kes teda armastasid.

      Doktor Heyworth tajus, et ta oli hella kohta puudutanud. Ta tõusis püsti.

      „Te võite igal ajal minu juurde tulla,” ütles ta Antoinette’ile. „Vahetevahel on sellest abi, kui rääkida kellegagi, kes ei ole teie pereliige. Ma olen alati teie jaoks olemas, leedi Frampton.”

      Antoinette nägi kaastunnet tema silmades ja teadis, et ta mõtleb seda tõsiselt. Tõtt-öelda näis arst mõistvat, miks Antoinette’il kogu aeg külm oli ja kui kangesti ta püüdis normaalselt käituda, samas kui tegelikult oleks ta tahtnud end lihtsalt kerra tõmmata ja nutta. Doktor Heyworth polnud just palju kõnelnud, kuid tema ilmest luges Antoinette välja selle, mis ta ütlemata jättis, ja oli selle üle tänulik. „See meeldiks mulle väga,” vastas ta.

      „Mul ei ole enam oma vastuvõttu, aga te olete teretulnud minu juures kodus. Ma võtan vahetevahel kodus patsiente vastu ja see toimib päris hästi. Ma olen rohkem kui kolmkümmend aastat teie pere tervise eest hoolitsenud. Ma loodan, et peate mind ka oma sõbraks niisama palju kui arstiks. Te võite mulle alati helistada.”

      Ta jättis Rosamundega hüvasti ja Antoinette saatis teda läbi halli. Harris aitas arstile mantli selga ja avas välisukse.

      „Tänan väga, et te tulite,” ütles Antoinette külma tõttu käsi risti pannes, kuigi päike paistis soojalt ja heledalt. Doktor Heyworth lehvitas ja ronis oma Volvosse.

      Just siis, kui arsti auto majast eemaldus, märkas Antoinette oma ämma hirmuäratavat kogu sihikindlalt üle sõiduteest teisele poole jääva välja sammumas koos oma jorkširi terjeri Basiliga, kes vudis rohu sees ringi nagu hiir. Margaretil oli seljas pikk, oliiviroheline mantel, peas sall ning jalas saapad ja käes kandis ta keppi, kuid tema liikumistempot arvestades ei olnud tal seda sugugi toeks tarvis. Antoinette sööstis tagasi majja, et nägu pühkida ja end kokku võtta, kuid ta teadis, et peitu joosta ei ole mingit mõtet. Margaret teadis alati, kust teda kätte leida.

      Neljas peatükk

      „Lööge plangud luukide ette, peanõid on meie poole teel!” kuulutas Antoinette elutuppa tagasi rutates. „Kui keegi vaid tema tee sisse pisut hiirevõlujooki tilgutaks!”

      „Ja mõni kass ta kinni püüaks!” lisas Rosamunde. „Roald Dahl oli geenius!”

      „Kahju, et see kõik on vaid väljamõeldis.”

      „Sa võid ju alati tema šerri sisse paar unetabletti poetada.”

      „Oled sina alles riukaid täis, Rosamunde!”

      „Unetabletid pole ju mingi väljamõeldis.”

      „Kuid tema on nagu prussakas, temast on võimatu lahti saada,” vastas Antoinette. „Ilmselt ei teeks ta ka terve paki unetablettide peale teist nägugi.”

      „Kuidas küll vaene doktor Heyworth teda patsiendina suudab välja kannatada?”

      „Ta on üks neid väheseid inimesi, kes ei jää mitte kunagi haigeks. Minu arust ei ole ta pärast poja sünnitamist arsti juures käinud, ehk siis viimati millalgi СКАЧАТЬ