Название: Naine Pariisist
Автор: Santa Montefiore
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современные любовные романы
isbn: 9789985329771
isbn:
„Kas ta oma pojatütre eest testamendis hoolitsenud ei olegi? Ja mis saab Framptonite safiiridest? George andis Amberi ristsetel väga selgelt mõista, et ta kavatseb need meile jätta.”
„Ei, kullake. Isa ütles, et ta loodab näha neid Amberi kaelas tema kahekümne esimesel sünnipäeval.”
„See on ju üks ja seesama,” sisistas Roberta.
„Ma just hakkasingi selleni jõudma,” kostis Julius pahandatult. „Lord Frampton jättis Framptonite safiirikomplekti preili Chancellorile.”
Söögituppa sigines hämmastunud vaikus. Roberta silmad läksid suurest nördimusest märjaks. Joshua paistis end ebamugavalt tundvat. David ja Tom kergitasid kulmu ning tundus, et Antoinette vajus oma minia silmanähtava pettumuse taaga all kössi. Rosamunde võttis ühe liivataignast küpsise.
Julius hingas tähtsalt sisse.
„Me mõlemad pidasime õigeks, et kuna testamendi koostamise ajal oli lord Framptonil vaid üks lapselaps, tuleks tal otseselt hoolitseda vaid oma abikaasa ja laste eest, jättes oma laste eest hoolitsemise omakorda teie hooleks.”
„Minu arvates on ta piisavalt helde olnud,” pomises Antoinette.
„Väga helde,” kordas Rosamunde kajana.
„Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et ta jättis safiirid Phaedrale,” halises Roberta. „Need pidid ju meile saama.” Ta pöördus oma mehe poole.
„Joshua, sinu isa ju ütles otse välja, et ta jätab nad sulle.”
Joshual oli silmanähtavalt ebamugav. „Ilmselt muutis isa siis meelt. Me ei saa selles asjas suuremat midagi ette võtta.”
Roberta nõjatus puhisedes vastu tooli seljatuge ja pani käed vaheliti.
„Kas jätkame?” kostis Julius, köhatusega kurku puhastades ja mõtlikult lehekülge pöörates.
„Jah, olge nii lahke, härra Beecher,” vastas Antoinette piinlikkust tundes.
„Niisiis, kuhu ma jäingi …?”
Pool tundi hiljem kihutas Juliuse BMW majast eemale, kuid enne seda oli Bertie jõudnud ühe rattakummi vastu jalga tõsta. Antoinette vaatas, kuidas Julius minema sõitis, ja võttis endal ümbert kinni, kui külm tuulepuhang astmetest üles tuisates teda jahutas. Ta oli sügavalt pettunud selle üle, et Phaedra polnud kohale ilmunud. Ta tahtis talle isiklikult helistada ja teatada, et George oli teda samas summas elatisega meeles pidanud kui oma poegi. Ta sammus mõnda aega trepil edasitagasi ja juurdles, mida ette võtta. Kui Phaedra testamendi lugemiseks kohale polnud tulnud, siis kui tõenäoline on see, et ta võtab vastu kutse nädalavahetuseks neile tulla? Nad polnud ju temasse kuigi sõbralikult suhtunud. Võib-olla ei tahtnud ta neist enam kedagi näha.
Enda järel välisust sulgedes kuulis ta teisi elutoas vestlemas. Selle asemel et nendega liituda, läks ta ülakorrusele, et magamistoas üksi olla. Ta astus vaikselt tuppa ja toetus siis seljaga vastu ust. Roberta käitumine oli talle tõsist meelehärmi valmistanud, kuid poja suutmatus oma naist korrale kutsuda tegi talle veel enam muret. Margareti tihedad külaskäigud ei pakkunud talle samuti mingit lohutust. George oli olnud neid koos hoidvaks jõuks; nüüd, kus ta surnud oli, mis pidi neist siis saama?
Ta ohkas ja sammus akna juurde. Päike paistis läbi klaasi sisse, tema väikese maailma muredest välja tegemata. Taeva suurest kõrgusest vaadatuna olid inimolevuste väiklased rabelemised nii tähtsusetud. Ta mõtles endamisi, kas George on kusagil seal üleval ja peesitab päikese käes, vaba niisugustest probleemidest.
Laetud ootamatust ja tugevast soovist oma meest tagasi tuua, helistas ta Juliuse kontorisse ja küsis sekretärilt Phaedra telefoninumbrit. Noor neiu tahtis väga abiks olla ja leidis kiiresti kaks numbrit: mobiili ja lauatelefoni. Antoinette valis mobiilinumbri ja ootas. Näis, et number kutsub väljakannatamatult kaua. Ta peaaegu kuulis, kuidas ta süda tagus, oodates ärevalt, et tüdruk kõne vastu võtaks. Viimaks kuulis ta telefonis oma kasutütre malbet häält.
„Tere, Phaedra, siin Antoinette Frampton …” Ta tahtis just seletama hakata, kui Phaedra vahele segas.
„Oo, leedi Frampton. Milline üllatus. Ma ei oodanud teie kõnet.”
„Noh, ma tahtsin selle pärast vabandust paluda, mis matusepäeval juhtus.”
„Kuulge, sellest pole midagi. Ma mõistan, et see pidi teie jaoks olema paras šokk. Palun ärge vabandage. Hoopis mina peaksin teie käest vabandust paluma.”
„See on teist äärmiselt kena. Mul on kahju, et te täna siia testamendi lugemisele ei saanud tulla. Ma lihtsalt tahtsin teile teatada, et George on teile …”
„Palun,” katkestas Phaedra teda kiiresti. „Ma tõesti ei soovi teada. See kõik on väga piinlik.”
„Kas te siis ei soovi teada, et ta on teie eest hoolitsenud?”
„Ma üritan tema peale üldse mitte mõelda. See kõik on lihtsalt liiga valus.”
Antoinette kuulis liini teisest otsast nuuksatust ja tema süda täitus kaastundest.
„Ma tean, mida te tunnete, mu kullake. Mina upun samuti mälestustesse, need on igal pool minu ümber, kogu aeg; saan vaevalt hingata. Mul oleks ääretult hea meel, kui te tuleksite veidikeseks meie juurde. Palun ärge keelduge. Ma tean, et George oleks seda soovinud. Te olete ju ikkagi Frampton.” Järgnes pikk paus. Antoinette hakkas oma pöialt närima samast kohast, kust nahk oli juba marraskil.
„Võib-olla soovite veidi järele mõelda?”
„Ei, mul pole tarvis mõtlemisaega,” vastas Phaedra vaikselt. „Ma ei saa. Mul on kahju. Ma tõesti ei saa. Tänan, et te helistasite, leedi Frampton, ma hindan seda väga.” Ja ta pani toru ära.
Antoinette oli vapustatud. Ta jäi voodile lamama ja hoidis telefonitoru ikka veel kõrva ääres, suutmata tunnistada, et tüdruk oli tema kutsest keeldunud. Kui enne oli Antoinette lihtsalt soovinud teda näha, siis nüüd igatses ta seda kogu hingest. Phaedra oli nagu ühenduslüli George’iga, ja kui ta suudaks temani jõuda, suudaks ta tagasi võita osakese oma kadunud mehest. Kuid ta ei suutnud Phaedrani jõuda; mida kaugemale ta sirutas, seda enam tõmbus tüdruk eemale. Ta asetas toru hargile tagasi ja pani pea käte vahele. Mida ta nüüd ometi peale hakkab?
Viies peatükk
Rosamunde leidis Antoinette’i voodilt nukralt tühjusse põrnitsemas.
„Ta ei tule,” hõikas Antoinette kohe, kui teda nägi.
„Kes ei tule?”
„Phaedra. Ma helistasin talle ja kutsusin teda meie juurde külla, kuid ta ei tule.”
„Kui tänamatu.” Rosamunde pani käed oma lopsaka rinna ees vaheliti.
„Ma arvan, et me hirmutasime ta ära.”
„Ta peaks tänulik olema, et sa tema vastu nii lahke oled, Antoinette. Keegi teine ei oleks nii helde.” Antoinette tõstis pilgu ja Rosamunde nägi neis peegelduvat piina.
„Oh, Antoinette, see kõik on nii hirmus!” Ta istus õe kõrvale ja tema suur süda läks raevu täis. „Tänamatu СКАЧАТЬ