Naine Pariisist. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ järel Pumori nõlva mööda üles!”

      „Jumal hoia, sa oled ikka tõesti tema tütar.”

      „Armastus seikluse ja välisõhu järele oli meil tõesti ühine.”

      David ulatas talle veiniklaasi ja vaatas, kuidas ta lonksu võttis.

      „Mida sinu ema sellest arvas, kui sa teda otsima läksid?”

      „Ma ei tea. Ma ei saa omavahel läbi.” Phaedra pöördus eemale, et sibulat lõikuda.

      „Said nad veel kunagi kokku, isa ja sinu ema?”

      „Ei. Ema ei tahtnud ja ka George ei tahtnud. See kõik oli minevik. Nad olid mõlemad otsustanud asjad nii jätta, nagu oli.”

      „Väga mõistlik. Kas sinu ema on uuesti abiellunud?”

      „Ei.” Naine pöördus taas ja naeratas talle. „Sa oled üks väga uudishimulik mees, David Frampton. Võib-olla sa nüüd aitad mind natuke ja katad laua. Taldrikud on seal,” ütles ta kummutile osutades. „Noadkahvlid on sahtlis. Klaasid on nende kohal ja külmkapis on vett – ma eeldan, et sa tahad oma veini enne kojusõitu veidi lahjendada.”

      „Ma võiksin ööseks Eaton Square’i korterisse jääda, aga Rufus ootab mind.”

      „Rufus on koer, nagu ma aru saan.”

      „Just. Suur kollane koer, kes saab väga pahaseks, kui ma täna õhtul koju ei tule.”

      „Jätsid sa ta siis päris üksi koju?”

      „Töödejuhataja hoolitseb tema eest, kui ma ära olen. Aga kella kuueks on ta Rufuse tagasi toonud ja kööki kinni pannud.”

      „Siis tuleb sul koju sõita.” Phaedra vaatas käekella. See näitas seitse ja nelikümmend viis minutit. „Pool kümme viskan ma su välja.”

      Kui spagetid valmis said, istusid nad laua taha neid nautima. Phaedra oli valmistanud paksu ja kleepuva kastme tomati ja basiilikuga ning spagette viimased paar minutit selle sees keetnud.

      „Sa oled suurepärane kokk,” kiitis David teda.

      „Tänan sind.” Ta märkas, et naise klaas oli tühjaks saanud, ja valas selle uuesti täis.

      „Näed, kas see pole tore niimoodi oma vennaga õhtust süüa.”

      „Ma ei arvanud küll kunagi, et ma midagi sellist tegema hakkan.”

      „Kas sa lapsena kunagi tahtsid endale õde?”

      „Tegelikult mitte. Aga ema tahtis küll tütart. Ma arvan, et iga naine tahab endale tütart ja minu ema on väga naiselik. Ta oleks jumaldanud väikest tütrekest, kellega armsaid tüdrukute asju jagada. Selle asemel sai ta aga kolm lärmakat poissi. Terves majas polnud roosast värvist lõhnagi.”

      „Mulle meeldib roosa.” Phaedra naeris kibedalt. „Kui ma olin väike, siis minu magamistuba oli sinine, sest emale meeldis sinine. Mina tahtsin roosat nagu kõik väikesed tüdrukud, aga tema väitis järeleandmatult, et sinine on minu jaoks kõige parem värv. Tegelikult oli see siiski kõige parem värv tema jaoks. Kuid ta täitis minu toa pehmete mänguasjadega ja hankis mulle naeruväärselt täiskasvanuliku nukumaja, mis oli liiga habras, et sellega mängida.”

      „Paistab, et ta üritas nii hästi, kui oskas.”

      „Sugugi mitte. Ta andis mulle kõik, mida mul materiaalselt vaja oli, kuid mitte seda, mida ma oleksin vajanud emotsionaalses mõttes.”

      „Miks?”

      „Sest tal polnud kunagi minu jaoks aega. Ta ei olnud emalik. Ma isegi ütleksin, et ta huvitus vaid iseendast ja järgmisest mehest, kes tema eest hoolitseks. Ta oli meeleheitlikult ebakindel ja mina olin tal jalus. Võimalike kavaleride arv kahaneb märgatavalt, kui sul tütar sabas tolkneb. Nii et ta jättis mind järgemööda oma sõprade juurde hoida ja andis mulle raha – mida vaid, et minust ainult lahti saada.” Ta kehitas õlgu, nagu ei läheks see suuremat midagi korda.

      „See on kurb, Phaedra.”

      „Oh, ma ei arva, et ma end just haletseks. Paljude inimeste mõõdupuu järgi oli mul lausa elitaarne lapsepõlv. Igatahes läksin ma oma teed niipea, kui olin selleks piisavalt vana. Kohe, kui ma ise oma asjade üle hakkasin otsustama, hakkas ka elu paremaks minema. Nüüd on ema minu jaoks ainult mälestus.”

      David tühjendas oma klaasi.

      „On sinu elus keegi eriline inimene?”

      Phaedra naeratas.

      „Sellega sa tahad küsida, et kas ma elan kellegagi?”

      „Mul oleks kurb mõelda, et sa oled üksildane.”

      Naine silmitses hetke oma klaasi põhja.

      „Ma olen selleks kaugelt liiga iseseisev, et end üksikuna tunda,” vastas ta julgelt, kuid miski selles liigutuses, millega ta õlad lõdvaks lasi, pani Davidi tema sõnades kahtlema.

      „Aga kas sul on siis keegi?” uuris ta järjekindlalt.

      „Ei, ma ei ole kellegagi seotud.”

      „See üllatab mind,” ütles ta, kuid tundis oma tuju paranevat.

      „Miks?”

      „Sest sa oled väga kaunis. Ma oleksin arvanud, et keegi on su ometi juba endale napsanud.”

      „Oh, keegi juba napsas. Lühikest aega olin ma meeleheitlikult, hullunult ja hingematvalt armunud.”

      Davidi paisuv hea tuju sai paraja armukadedustorke.

      „Tõesti?”

      „Jah. Kuid ma jäin temast ilma.” Phaedra silmad läikisid ja ta näis hingevalu all kössi vajuvat.

      „Palun vabandust. Ma poleks pidanud küsima.”

      „Sa ei saanud ju ette teada.”

      „Mis siis juhtus?”

      Naine naeratas talle, püüdes eemale peletada okast, mis teda pidevalt nõelas.

      „Ma ei taha sellest rääkida. Kuid ma ei ole kindel, kas ma enam kunagi suudan niimoodi armastada. Ma panin sellesse kõik: oma südame, hinge ja tuleviku. Kuid tulevikku seal polnud. Ma ei lase mitte kunagi mitte kellelgi enam endale niimoodi haiget teha.” Ta ohkas sügavalt ja võttis lonksu veini. „Aga kuidas sinuga lood on? On sul kunagi mõni tõsine suhe olnud?”

      „Ma pole kunagi armunud olnud, mitte nii, nagu sina seda kirjeldasid – meeleheitlikult, hullunult ja hingematvalt armunud. Ma ikka veel ootan seda.”

      „Aga tüdrukuid sul on ju ometi olnud?”

      „Muidugi. Kuid need on nagu ookeani kaks kallast, lihtsalt tüdruksõber või siis keegi, ilma kelleta sa lihtsalt ei suuda elada.”

      Phaedra silmad läikisid jälle.

      „Ma tean, mis tunne see on.” Ta hammustas oma alahuult. „Mul on nii tühi tunne, David.”

      „Meil СКАЧАТЬ