Название: Naine Pariisist
Автор: Santa Montefiore
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современные любовные романы
isbn: 9789985329771
isbn:
„Olgu sellega, kuidas on, aga nad on väga seltsivad. Käivad pidevalt seltskonnaüritustel; pane tähele, oma väikesest Amberist nad veel kellegi kasvatavad. Ja siis Tom.” Tema nägu heldis ja ta naeratas õrnalt. „Tom, nii metsik ja nii eksinud.”
„Ja nüüd on sul veel võõrastütar,” lisas Rosamunde asjade käiku omajagu nautides.
Antoinette sirutas käe pükste järele ja ohkas. „Iroonia on selles, et George ja mina mõlemad tahtsime nii väga tütart saada.”
Samal õhtul sõitsid Joshua ja Roberta tagasi Londonisse. Väikese külma põsesuudlusega jättis Roberta ämmaga hüvasti, ronis nende läikivmusta neljarattaveoga BMW maasturi kõrvalistmele ning pani pahaselt endale turvavöö ümber. Joshua nägi kurnatud välja.
„Ma annan sulle teada, mis ajaks me kohtumise kokku lepime,” ütles Antoinette soojalt poega suudeldes.
„Jah, ema, hästi,” vastas Josh ja soovis endamisi, et kogu see jama Phaedra ja testamendiga lihtsalt haihtuks. Ta teadis, et kogu Londonisse tagasisõidu aja peab ta loengut kuulama.
„Ma palun Phaedra mõnel nädalavahetusel meie juurde. Mulle teeks heameelt, kui sina ja Roberta ka tuleksite.”
Ta kehitas abitult õlgu. „Eks ma annan oma parima, ema.”
„Ma tean, et annad. Sõida ettevaatlikult.” Ta vaatas, kuidas poeg juhiistmele ronis ja mootori mürinal käima pani. Josh lehvitas talle tõsisel ilmel ja nende auto kadus ära videvikku.
„Naeruväärne naine,” sõnas David, kui nad läinud olid.
„Naeruväärne nõrk mees,” lisas Tom ulakalt.
„Mina olen Tomiga nõus,” kostis Rosamunde. „Mina süüdistan Joshi selles, et ta oma naisel karistamatult sellisel rikutud kombel käituda laseb.”
„Josh peaks teda piitsaga õpetama,” ütles Tom lustlikult.
„Nii kaugele ma nüüd küll ei läheks,” vastas Rosamunde naeruturtsatusega. „Kuid seda ütlen ma küll, et see naine on väga õela loomuga. Kui Antoinette on sedavõrd suuremeelne, et ta Phaedra perekonda vastu võtab, siis tuleks Robertal kuulekalt sellega leppida ja oma arvamus endale hoida. Ta ei tohiks unustada, et tema on ikkagi selle perekonna liige abielu kaudu.”
„Ta ei ole kunagi ennast pelgalt miniaks pidanud, Rosamunde,” tuletas Tom talle meelde.
Nad kogunesid kööki õhtusöögile, pärast mida pidi David minema tagasi oma majja teisel pool järve ja Tom jääma ööseks ema juurde ning sõitma järgmisel hommikul tagasi Londonisse. Kuna Rosamunde oli vanatüdruk ja peale nelja taksikoera ei olnud teda kodus keegi ootamas, siis oli ta end määramata ajaks õe juures sisse seadnud. Tema kodulinnas Dorseti maakonnas ei olnud peale piiblirühmade, bridžiõhtute ja naisteklubi, kuhu kohalikud perenaised kogunesid seltsis õmblema, küpsetama ja juttu ajama, suuremat midagi peale hakata. Ja seda kõike oli targem vältida nagu leetreid, arvas Rosamunde resoluutselt. Siin tundis ta end vajaliku ja kasulikuna – miski, mida ta juba väga pikka aega tundnud ei olnud.
„Ma tunnistan, et olen testamendi lugemist peljanud,” ütles Antoinette, võttes suurest malmahjust välja hakkliha-kartulivormi, mille proua Gunice neile õhtusöögiks jätnud oli. „Olen seda edasi lükanud. Aga nüüd, kui matus on läbi, tuleb mul sellega tegemist teha.”
„See on väga lõplik, eks ole tõesti,” oli Rosamunde kaastundlikult nõus. „Kuid sul pole seal midagi peljata. See on ju lihtsalt raha.”
„Ma mõtlesin, et kui ma seda väldin, siis ma saan selle kõige toimumist kuidagimoodi takistada. Ma võin teeselda, et George on ikka veel olemas.” Ta asetas virna taldrikuid malmahju peale ja lasi kõigil end ise teenindada.
„Kas sa kutsud Phaedra meiega kaasa, kui testamendi lugemiseks läheb?” küsis David lusikat läbi aurava kartulipudrukuhja vajutades. Isegi Phaedra nime mainimine kutsus temas esile keelatud elamusvärina.
Antoinette vaatas õele otsa.
„Ilmselt mul tuleb ta meiega kaasa kutsuda jah, eks ole?”
„Sa ei pea teda kutsuma,” vastas Rosamunde laua taha istudes. „Kuid minu arvates sa võiksid küll. Kui ta on George’i tütar, siis see oleks korrektne. Ma usun, et härra Beecher nõuab tema kohalolekut.”
„Aa, see meie libe Julius Beecher, kõigi isa saladuste vardjas,” kostis Tom.
„Kui ma ei eksi, Tom, siis on ainult see üks saladus,” ütles Antoinette teda naeratusega kostitades. Tomil oli alati kombeks olnud liialdada.
„Ma ei saa aru, miks isa just tema valis oma asju korraldama,” jätkas Tom. „See mees ajab mul kananaha ihule. Miski tema väikestes ahnetes silmades.”
„Jah, kuid ta lausa jumaldas isa,” ütles David. „Ta oleks isa eest kõike teinud. Kui sa palju kaugel reisimas käid, siis tahad ju kindel olla, et see, kes kodus sinu asjade eest hoolt kannab, on ustav nagu koer. Beecher ongi see koer.”
„Ta on hea jurist,” kaitses teda Antoinette. „Sinu isa usaldas teda kõiges ja Julius ei vedanud teda mitte kunagi alt. Ja pidage meeles, et sinu isa alluvuses ei olnud just kuigi lihtne töötada. Ta oli niivõrd impulsiivne. Ühel hetkel tegeles ta sigaritega, siis vaipadega, siis juba Argentiina ürditeega ja jumal teab veel millega. Kui sinu isale hakkas miski meeldima, siis ta viskas selle Juliuse ette, teades, et see teeb kogu raske töö ära, samal ajal kui George kuhugi järgmist mäetippu vallutama sõitis. Enamik juriste oleks meeleheites käed püsti ajanud, aga mitte Julius. Tema haaras väljakutsel sarvist. Ta oli rohkem kui advokaat, ta oli nagu George’i parem käsi.”
„Ja ma kujutan ette, et ta päris imetles George’i silmapaistvat maneeri,” lisas Rosamunde.
„Oo jaa, seda tõesti,” nõustus Antoinette. „Ta oli George’ist väga heal arvamusel.”
Nad hakkasid sööma ja tajusid kõik teravalt, et koht laua otsas on tühi.
„Ema, ma tahan mingiks ajaks Murenburgi minna,” alustas David ettevaatlikult.
Antoinette’i näole ilmus vari, kui talle oma abikaasa õnnetu surma karune reaalsus meelde tuli.
„Ma tahan minna sinna, kus see juhtus. Ma arvan, et ma ei leia enne rahu, kui olen selle ära teinud.”
„Ma tulen sinuga kaasa,” pakkus Tom.
Antoinette vaatas maha. „Ma arvan, et mina ei suuda sinna küll kunagi tagasi minna,” sõnas ta vaikselt.
„Muidugi sa ei suuda,” oli Rosamunde nõus. „See pole ju kunagi sulle meeldinudki. George on nüüd kodus. Pole absoluutselt mitte mingit põhjust, miks sa peaksid sinna kunagi tagasi minema.”
„Ma ei tahtnud kunagi olla olukorras, kus ma võiksin öelda, et „ma ju rääkisin sulle”,” lisas Antoinette.
Tom märkas ema kalkvel silmi ja sirutus üle laua, et tal käest kinni võtta.
„Ema, sa ei pea tegema mitte midagi, mida sa teha ei taha,” ütles ta.
Suusatamine oli olnud üks George’i kirgi, millest Antoinette kunagi aru ei olnud saanud. Üks asi oli rahulikult СКАЧАТЬ