Majad jõe ääres. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuletab meelde seda aega, mis praegugi veel põletab, mõtles naine piinatult.

      „Elfy, ma pakun sulle kohta.”

      „Kohta?”

      „Jaa, lastekasvataja ja majapidaja kohta.”

      „Sa oled hull! Ma olen abielus, mul on endal laps!” kohkus naine.

      „Andesta… Unustasin!”

      Ei, ta polnud midagi unustanud, see oli vaid viisakusvale. Põgus vihje möödunule, sest mees jätkas:

      „Tegelikult oleks see palju rohkem. Ma jagaksin sinuga kõik, mis mul on… Ma ei ole vaene, mitte nii vaene, et ei jõuaks sind ja sinu last ülal pidada.”

      „Ei, see on võimatu!” ei lasknud naine mõtet endale ligi.

      „Saad aru, ma ei taha oma lastele võõrasema! Juba see mõte hakkab mulle vastu, seda ma ei saa, et ametlikult…”

      Tõepoolest, see võis olla põhjus. Hoolimata oma tunnetest Ulrichi vastu ei suutnud ka Elfriide kujutleda, et saaks olla tema lastele emaks. Ta oli mehele mõeldes tema lapsed lihtsalt kõrvale jätnud, nagu oleksid nad lõpetanud eksisteerimise koos selle tundmatu naisega, Rosemariega.

      „Aga miks sa arvad, et just mina?” küsis naine ja taipas samas, et sellega oli ta kahtluse alla seadnud kogu nendevahelise siiruse, ning ta ruttas parandama: „Ma mõtlen, et sa võiks leida kellegi sobivama… ühesõnaga, kellegi neutraalse inimese.”

      „Elfy!” ütles mees etteheitvalt ja selles sõnas peitus kõik.

      Richard ajas lahutusasjad vaikselt joonde, ta oli ju ise kohtuametnik, tundis asjamehi ja seaduseparagrahve. Ei süüdistusi, ei etteheiteid, ei midagi. Elfriide oleks tahtnud, et ta märatseks, karjuks, lõhuks mööblit, aga Richard talitas nagu matustel. Sõnatult, nagu kardaks leinajaid häirida. Aastaseks saanud Helga tunnetas vanematevahelist vaenu, muutus sellest virilaks ja jonnakaks, kuni Elfriide otsustas tema ka ööseks ema juurde jätta. Ta tegutses nagu hüpnotiseeritult, iskliku tahteta, juhitud välisest jõust ja teadmisest, et kõik see peab niimoodi minema.

      Aastaid hiljem, sadamakaist kaugenevat „Vaterlandi” jälgides, jõudis temani teadmine – Ulrich polnud teda kunagi kohelnud oma naisena, vaid ainul teenijana nii lastetoas, köögis kui voodis. Ta oli Elfriide armastusest endale vaid tulu lõiganud, ka selles väljendus tema ärimehehing.

      Ulrich võis olla lapselikult leebe ja timukalikult julm. Ta võis trepist alla visata kütja, kes oli pagaritöökojas puid lõhkudes kätt vigastanud ja sidet tuli küsima, ning poetada hoovil mängivatele räämas poisikestele peotäie šokolaadikompvekke. Ta suutis lüüa ja selle sealsamas nuttes andeks paluda, ta oskas meeletult armastada, aga ka tapvalt vihata. Elfriide armastas ja kartis teda. Imetles tema piiritut energiat, ettevõtlikkust ja ärimehevaistu, kartis temas peituvat türanni. Kartis kaotada tema soosingut, sest oli ju vabatahtlikult teinud end temast sõltuvaks.

      Ei, Ulrich oli ka alatu. Sest siis, kui Elfriide väikest teenijatuba Kochide korteris sisse hakkas seadma, tuli ta vargsi, pani käed naise õlgadele ja küsis:

      „Kallis, kas su laps ei võiks jääda ema juurde?” Elfriide jahmunud nägu nähes parandas ta end kiiresti: „Ei-ei, ma ainult mõtlesin, et siis on meil kahekesi parem…”

      Ta sai oma tahtmise, Helga jäi ema juurde. Ja siis, ühel külmal veebruaripäeval…

      „Sina, sina tapsid ta! Siin, minu juures, ei oleks laps ilmaski kopsupõletikku jäänud!” karjus Elfriide ahastuses.

      Ulrich tegi parima, mis oskas – ta nuttis koos Elfriidega, ajas matuseasjad, oli õrnem ja hoolitsevam kui kunagi varem. Ta oli kurat ja pühak ühes isikus. Ning oma lahkumisega oskas ta naise elu sedavõrd segamini lüüa, et Elfriide lausa põgenes Tallinnast ja võttis vastu tagasihoidliku maakooliõpetaja koha Lepakul. Pärast seda, kui ta ka ema oli Helga kõrvale matnud, ei sidunud teda pealinnaga enam miski.

      Kaks meest olid Elfriide Eimanni elukäiku mõjutanud. Kaks niivõrd erinevat inimest, et neil oli ühist vaid ühe nimesilbi jagu. Ja see ühissilp laskiski naisel end hõlpsasti ühest nimest teise mõelda: Ul-Rich-ard. Mõte, mis algas Ulrichiga, lõppes Richardi juures ja eksles sealt jälle esimese juurde tagasi. Kogu üleelatud alanduse, kahetsuse ja kaine mõistuse kiuste igatses Elfriide Eimann taga meest, kes oli ta hüljanud.

      III

      KESET LAGEDAT

      Nüüd lähenesid vankrilistujad võõrale asulale teisest küljest ja Eerikul oli palju uudistamist ja küsimist.

      „Vaata, jälle jõgi! Ja nii sirge!” imestas ta.

      „See ei ole jõgi, see on kanal.”

      „Kanal… Mis see on? Misjaoks?”

      Vana Sooveer silmitses ümbrust ja seletas:

      „Eks seda mööda läheb vesi vabrikusse ja paneb masinad käima. Jõel on tamm ees, seal juhitakse vesi kanalisse.”

      „Aa…” tegi Eerik, kuid tema ilme reetis, et ta räägitust palju ei taibanud. „Mis vabrik see on?”

      „Tselluloosivabrik oli, tselluloosist tehakse paberit. Aga praegu ei olegi enam vabrikut, see on õhku lastud.”

      „Kes laskis?”

      „Sõda…”

      Poiss mühatas, sõda oli tal liiga värskelt meeles ja ta ei tahtnud sel teemal pikemalt rääkida.

      „Vaata, isa – väike raudtee!”

      „Kitsarööpmeline,” noogutas Sooveer. „Eks seda mööda toodi palke ja viidi tselluloos minema.”

      „Ahah,” noogutas poiss. Isaga oli hea, tema teadis kõik ja oskas seletada. Aga praegu polnud enam aega küsida, sest tee pööras juba majade vahele. Tänaval jalutasid porised kanad ja sabasulgedeta valge kukk. Tuul tõi ninna suitsulõhna.

      „Tea, kus see koolimaja siin…” pomises Aleksander rohkem iseendale ja samas märkaski silti: Lepaku algkool. Ta sikutas ohjaharu ning vana ruun tõmbas vankri pärani aiaväravast sisse. Tegelikult ei olekski silti vaja olnud, et koolimaja ära tunda – otse värava kõrvale raagus põlispuu alla olid läbisegi kuhjatud koolipingid.

      „Mis pagan…” pomises Aleksander Sooveer omaette, ronis vankrist maha ja uuris pingihunnikut, nagu ei usuks oma silmi. Sügisvihmast märgadele pingiplaatidele oli kleepunud koltunud vahtralehti, hunnikust tungis esile murdunud jaluspuu, terav nagu äsjaihutud mõõk. Siis pöördus ta koolimaja poole ja sealtki polnud esimesel pilgul midagi head leida. Uks oli lukus, linkki tagurpidi murtud ja kohe ukse kõrval seinal ilutses ilmatu suur tindilärakas – keegi oli nähtavasti tindipotiga oma viskeosavust proovinud. Tulemus kujutas endast suurt ämblikku, kes hüppevalmina uksest väljujaid varitseb, kollane tige silm lillas näos pilukil. Purunenud aknaruudu asemele oli torgatud inimese siseelundeid kujutav õppetabel ja seal, kus avatud kõhukoobas lõppes, oli keegi pilti üsnagi ühemõtteliselt täiendanud.

      Eerik istus endiselt vankril ja uudistas ümbrust. Pikad puumajad olid tänava poolt piiratud kollaseks värvitud aiakestega, mille taga oli üksikuid öökülmadest mustaks tõmbunud daaliapuhmaid, närtsinud õienutid nagu suve leinates norgu vajunud. Vastasmaja uksepakul magas suur hallikirju kassivolask. Avatud õhuaknast kostis imiku nuttu, kuskil СКАЧАТЬ