Majad jõe ääres. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läheme siis uut kodu vaatama, jah?”

      „Mm-mh…” venitas noorem ja elavnes äkki. „Kas seal kala püüda saab?”

      „Jõgi on, eks siis vist saab,” arvas vanaisa.

      „Kas seesama jõgi? See?” näitas Eerik käega.

      „Seesama.”

      „Siis oleme ju varsti kohal?”

      „Varsti. Nüüd tuleb sild, siis risttee ja siis veel kaks kilomeetrit.”

      „Kust sa tead?”

      „Anna-tädi juhatas, ta oli kunagi siitkandist lehma ostnud.”

      „Kas Mooni?”

      „Ei vist, see oli ammu, enne sõda juba.”

      Mõlemad pöörasid pilgud ettepoole, nagu lootes juba näha paistmas nende uut kodukohta, millel oli küll hoopis võõras nimi – Lepaku. Aga veel enne, kui oodatud sild ja risttee paistma hakkasid, jõudsid nad kohta, kus hiljuti oli lahingut peetud. Otse tee ääres oli mets segamini rasitud, puud juurtega üles kistud, okste vahelt valendas murdunud tüvesid ja langenud puuladvad ulatusid otse maanteeservale. Teepeenar ja jõeäärne heinamaa olid üles küntud, seal mustendasid mullakuhilad ja mürsutrehtrid, milles läikis piimjas, savisegune vesi. Teekraavis, pikk kahuritoru otsapidi pervemättas, losutas tank, selle kõrval ratastelt maha jooksnud roostepunane roomik nagu kevadine ussinahk. Ka sild, mis nüüd nähtavale ilmus, oli ebatavaline – koorimata männipalkidest kiiruga kokku klopsitud, käsipuudeta. Just selline, mis sobis sellesse kaosesse.

      Kõike seda silmitsedes tundis vanamees järjest suurenevat ängistust, poisi silmist aga paistis varjamatu hirm ja ta nihkus vanaisale lähemale. Senini vaid kaudselt tunnetatud mõistele sõda andsid hiljutise lahingu jäljed hoopis vahetu, peaaegu füüsiliselt tajutava sisu.

      „Isa, sõidame siit ära! Ruttu ära…” Poiss kujutles, et kohe ilmub avatuks jäänud tankiluugist keegi, kes kogu selle hävingu on põhjustanud – selleks, et hävitada ka nemad koos vanaisaga. Samamoodi, kui oli hävitanud metsa ja rohelise heinamaa. Vanaisa pingutas ohje, aga ka loom tundis ümbruse ebatavalisust, kikitas kõrvu ja vaatas sinnapoole, kus ristuv maantee sillale suundus. Otse silla juures kasvavatest pajupõõsastest eraldusid kaks kaitsevärvi riietuses inimkogu – need olid sõdurid, laiad telkmantlid õlgadel, automaadid risti rinnal.

      „Isa, venelased! Sõidame ruttu ära, venelased!” hüüdis poiss kabuhirmus ja tegi katset ise ohje haarata. Ja enne, kui vanaisa oleks poisile midagi rahustavat öelda jõudnud, hüüdis üks lähenejatest käskivalt:

      „Stoi!”

      „Isa, mis nad tahavad?” habises poiss.

      „Rumal, ole rahulik, nad ei tee midagi halba!” ütles vanaisa, aga temagi hääl polnud rahulik nagu tavaliselt. Poiss vakatas, aga ta kramplikult tuksuvad suunurgad reetsid paanilist hirmu. Hobune oli peatunud ning nüüd vaatasid kõik kolm lähenejate poole, kes nagu enda väärikust tundes pikkamisi lähemale sammusid, käigul pendeldavad lakitud päradega automaadid rinnal.

      „Dokumendid!”

      Sellest sõnast sai isegi poiss aru ja jälgis pingsalt, kuidas vanaisa põuest rahakotti otsis. Ta märkas, et isa käed värisesid lausa silmnähtavalt ega suutnud kohe vajalikku paberit leida.

      „Ma olen… õpetaja, lähen uut kooli… töökohta vaatama. Tema on minu tütrepoeg,” seletas Aleksander ja tundis võõristusega, kuidas ammu tarvitamata vene keel ta suus konarlikult kõlab. Ometi oli ta omal ajal vene keeles õppinud, valdas seda täielikult, aga nüüd korraga ei suutnud leida õigeid sõnu.

      „Me kontrollime kõiki, tulge vankrist maha!” ütles üks soldatitest, auastmelt arvatavasti vanem või muidu eestvedaja. Teine seisis paar sammu eemal ja jälgis hoolega ümbrust, käsi automaadipäral.

      „Mis… mis nad tahavad?” sosistas poiss.

      „Roni maha, kästi maha minna!”

      „Kas nad võtavad hobuse ära?”

      Soldat, kes oli eemal seisnud, astus ligi, torkas käed vankrisse. Kobas läbi heinad ja istmekoti.

      Relvi otsivad, taipas vanamees ja ütles kergendatult:

      „Seal ei ole mitte midagi!”

      „Ei või teada,” pomises dokumenti uuriv vanem soldat. Noorem soris vankrikasti läbi ja raputas pead.

      „Ei ole midagi.”

      „Ma ju ütlesin!” kinnitas Aleksander. Vanem aga ütles endiselt kiretu häälega:

      „Ei või teada.”

      Ta lasi veel kord silmadel üle vallamajast antud dokumendi käia, kuigi see oli eestikeelne ja selle sisust ei taibanud ta ilmselt midagi. Noorem aga, kes oli oma kohustuse täitnud, astus hobuse juurde ja sügas looma koonu. Ning vana ruun kobas mokkadega leplikult sügaja kätt. Seda nähes vabanes poiss otsekui lummusest. Senisest kõnelusest ei olnud ta midagi aru saanud ja tema kartus võõramaiste soldatite ees oli veelgi kasvanud. Nüüd aga mängis vana Miku omapärase tõlgi osa, hobuse keelt oskasid mõlemad võrdselt, nii poiss kui automaadiga soldat. Ja ruun kobas oma mokkadega soldati kätt samamoodi kui Eeriku oma.

      Vanem mundrimees heitis pilgu ka paberi teisele küljele, andis selle siis tagasi ja ütles kuidagi tülpinult:

      „Hea küll, sõitke edasi!”

      „Meil pole enam kaugele minna, vaid paar kilomeetrit,” hakkas Aleksandri vene keel alles nüüd soravalt jooksma. „Peab minema, kool ootab! Ma juba kartsin, et te ei lasegi meil edasi sõita.”

      „Me peame kõiki kontrollima,” noogutas noorem soldat. Vanem aga tõmbas telkmantli hõlmad koomale ja ütles lõpuni mitu korda alustatud lause:

      „Ei või teada, kes on kes. Näost ei ütle!”

      Paarsada meetrit logises vanker mööda autojälgedest rööplikuks sõidetud suurteed, enne kui poiss söandas äsjase hirmu tõttu ikka veel sosinal küsida:

      „Mis nad rääkisid?”

      „Midagi, kontrollisid, kas me pole sakslased.”

      „Sakslased on ju mundris!” teadis poiss.

      „Eks praegu liigub neid ringi igasuguseid. Sa lõid kartma?”

      „Jah…” tunnistas noorem ja lisas siis õigustavalt: „Aga sinu käed värisesid kah!”

      Vana Sooveer ei vastanud, ta vajus mõttesse. Äsjane kohtumine oli jälle tõestanud, et kuuekümneselt teismelisele isaks olla ei ole kerge, vanusevahe on liiga suur, et osata end lapse ossa kujutleda. Üldse oli selle poisi lapsepõlv sattunud raskesse aega, sõjaaega. Lapsepõlves on aga inimene nii aldis kõike väljastpoolt tulevat omaks võtma… Sakslaste ajal avalikustatud punase terroriaasta hirmuteod olid poisile sõnast venelane teinud peaaegu et inimsööja sünonüümi, mida tuli karta ja vihata… Kuidas selgitada Eerikule, et tegelikkus on palju keerulisem, et tegemist pole hoopiski võõra rahvuse, vaid kuritegeliku riigikorraga, mis oli iseseisva Eesti riigi anastanud? Õpetajana oli Aleksander Sooveer alati tauninud kahepalgelisust, kuid nüüd pidi ta seda õpetama – kõigepealt oma järeltulijale, СКАЧАТЬ