Majad jõe ääres. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on veel jäänud,” lohutas mees.

      „Minul kaks nädalat. Kooli alguseni – ma olen õpetaja.”

      „Siis jah,” nõustus mees. „Kas te alati puhkate siin?”

      „Ei, esimest korda. Juhuslikult!”

      „Üksinda?”

      „Ei. Ema ja… lapsega.”

      „On ta suur?”

      „Viiekuune alles…”

      „Minu omasid te vist tookord nägite. Poiss ja tüdruk, saavad kuueseks.”

      „Kaksikud?”

      „Kaksikud.”

      Ehatriip oli veelgi kitsamaks vajunud ja punasemaks muutunud. Taevas tumenes, seal süttisid tähed.

      „Te olete õpetaja, teil on vähemalt pikk puhkus. Terve suvi, nii nagu koolilastelgi!” teadis mees.

      „Praegu see ei lohuta,” raputas naine pead. „Aga teil?”

      „Minul polegi puhkust ette nähtud,” naeratas mees kuuldavalt.

      „Kuidas?”

      „Ma ei ole palgaline. Mul on väike tööstus, pagaritööstus.”

      „Noh, siis võite ju alati oma perega puhkust veeta,” arvas Elfriide.

      „Mitte kogu perega…” Mehe häälde sigines vari ja kui naine midagi ei küsinud, selgitas ta ise: „Mu abikaasa on haige. Praegu Saksamaal, Karlsbadis. Juba kolm kuud…”

      „Kahju…” Midagi oli nende vahele tulnud, nähtamatu sideme katkestanud. „Jahedaks läheb, on juba hilja…”

      „Kas te homme randa tulete?”

      „Eks ikka, kui ilm lubab. Viimased päevad!”

      „Abikaasaga?”

      „Ei, tema on linnas, puhkus ammu möödas. Ta ei olnudki siin…” ütles Elfriide ja hammustas keelde, tundes, et on end liiga palju avanud.

      „Võibolla me siis homme juhuslikult kohtume? Aga te ei tunnegi mind – minu nimi on Ulrich Koch.”

      Elfriide käsi kadus tervenisti mehe sooja pihku.

      Lepaku kooli naisõpetaja ei suutnud kuidagi pidada endale sadamakail antud lubadust – vihata elu lõpuni Ulrichit ja neid aastaid, mis ta oma elust oli mehele ohverdanud. Ikka ja jälle astus Ulrich albumist välja samamoodi armastusväärsena kui tookord Võsu mändide all ja ta pidi end lausa jõuga temast eemale rebima, süüdistama Helga, Richardi ja iseenda nimel. Sest Ulrichita ja tema kõikevõitva lähenemiseta oleks läinud kõik teisiti, liikunud vaid ettemääratud rada mööda.

      Siis aga olid päike, suviselt tumesinine meri ja tintmustad augustiööd, mil pimedus kõik enda alla mattis. Polnud isegi käeulatuses olevat suvitusasulat, rääkimata Tallinnast või sootuks kaugest Karlsbadist. Ulrichi ja Elfriide äkki lahvatanud kirg ühendas endas nende igatsused ja pettumused keelatud vilja igipõlise ahvatlusega. Nad peaaegu ei rääkinud, tundes, et sõnad võivad ainult haiget teha ja nende üürikest õnne rikkuda. Nad olid teineteisega lihtsalt selleks, et kõik unustada, ja unustasid kõik selleks, et teineteisega olla.

      – Ei, see pidi olema lihtsalt saatus, mis nii oli määranud, mõtles Elfriide Eimann veel nüüdki oma tugitoolis istudes ja fotosid silmitsedes. Sest kui ei oleks olnud seda telegrammi, mis kõigele uue suuna andis, oleks kohtumine Ulrichiga jäänud ainult põgusaks suveromaaniks. Aga see varane suvehommik muutis kõik. Ulrich tuli otse tema juurde väikesesse majakesse, tuli kartmata ja kedagi häbenemata ning naine kohkus tema võõrast häälekõlast.

      „Palun, tule välja!”

      „Mis on?”

      „Tule välja, tule kohe!”

      Nad läksid kiirustades läbi männiku, üle augustikuu hommikusest kastest nõretava aasa ja kiviklibuse adrujoone. Mees vaikis ja Elfriide ei söandanud midagi küsida. Alles nende tavalise kohtumispaiga, suure rändrahnu juurde jõudes ütles Ulrich võõra ja rabeda häälega:

      „Rosemarie on surnud!”

      „Sinu naine…” kordas Elfriide tobedalt, oskamata sõnumit äkki omaks võtta.

      Mees istus kivile ja peitis näo kätesse. Ta nuttis nagu laps, häbenemata nuuksudes ja luksudes.

      „Meie… sinuga olime nii… ja tema… Miks siis teda… selle eest… karistati?”

      „Ulrich, kallis…”

      „Ära ütle nii! Ei, ära mine ära, anna andeks…” Ta oli täiesti endast väljas ega olnud enam sugugi suur, tugev, alati naeratav mees. Ometi oli see tema juures midagi uut ja inimlikku, midagi sellist, mille olemasolu naise poolehoidu veelgi kannustas.

      „Ulrich… Kui sa tahad, ma jään sinuga!” ütles Elfriide ja kohkus ka ise enda sõnadest – need tulid kuidagi iseenesest, ilma mõistuse kontrollita.

      Mees kangestus, raputas siis pikkamisi pead, tõusis ja läks tagasi vaatamata. See pidi olema lõpp, suveromaani viimne lehekülg.

      Tegelikult oli see alles algus, proloog pikki aastaid kestnud perioodile Elfriide Eimanni elus. Ta nägi Ulrichit jälle jõulukuu esimesel nädalal. Pärast tundide lõppu seisis mees koolimaja ukse juures ja ootas.

      „Tere, Elfy…”

      „Sina!” Naise süda hakkas lausa kuuldavalt taguma, portfellisanga hoidvad sõrmedki kangestusid. Kogu maailm kõikus.

      „Lähme, istume kuskil… Räägime! Muidugi, kui sul on aega…”

      Elfriide ei vastanud, aga kõndis kuulekana mehega kaasa.

      „Feischnerisse?”

      „E-ei, mitte sinna!”

      Nad leidsid tillukese nurgataguse kohviku, veidi räpase, aga selle eest vaikse, kus polnud karta juhuslike tuttavate pilke. Kohvi oodates sai naine meest salamisi silmitseda. Ulrich oli kõhnunud, suvist päevitust asendas haiglane kahvatus. Silmadki ei püsinud kindlana paigal, vaid ekslesid nõutult ringi, hüpates vaid korraks Elfriidele otsa vaatama ja samas jälle põgenedes. Mehe häälgi näis olevat tooni võrra madalam kui suvel Võsu rannal.

      „Nüüd on siis kõik möödas…” Ulrich vaikis jälle, ilmselt oli ta tahtnud teisiti alustada ja naisele jäi mulje, et ta ei olegi rohkem öelda kui need viis sõna. Jälle kangastus talle pilt sellest, kuidas mees tookord rannal minema läks, jäigalt ja tagasi vaatamata.

      „Vanatädi jääb järjest haiglasemaks, ta ei jaksa enam laste järele vaadata. Lapsed vajavad rohkem hoolt ja kasvatust!”

      „Sa pead uuesti abielluma, juba laste pärast!”

      „Ei!” Mehe hääl oli resoluutne, otsus kindel. Maailm Elfriide ümber lakkas korraga keerlemast, ta sai juba rahulikult mõelda ja imestust tunda, miks mees seda talle räägib. Tahab ta lapsed tema juurde kooli saata?

      „Elfy, СКАЧАТЬ