Majad jõe ääres. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli vaene ja tundmatu, ning mis kõige hullem – tema vanemad olid hoopis maainimesed, isegi mitte oma talu, vaid rendikohapidajad. Ainuke, mis väimehel vastuvõetavat, oli nimi, ja üks väheseid jutuajamisi vastsete langude vahel oligi niisugune:

      „Elfriide sai ilusa nimega mehe. Richard, das klingt schön… Kuidas küll teie selle nime peale küll tulite?” küsis ema mitte ilma irooniata.

      „Näh, eks me käind paruni käest küs’mas, tuu ütel’. Et tuu pidi jõumiist tähendama, aga ei üht, kiitsak tull’ tõine!”

      Pruutpaar oli kõrvuni armunud ja köögiga tuba hoovimaja ärklikorrusel oli neile seitsmes taevas, kuhu ei pidanud ulatuma ükski maine mure. Ämm vältis väimehega kokkusaamist ja käis tütre juures vaid siis, kui teadis Richardi tööl olevat. Vinnas oma koguka kere nagisevast keeruga trepist üles, pani lilledega kübara köögikapile ja vajus lõõtsutades istmele.

      „Mein Kind, missuguses urkas sa pead küll elama!”

      „Meile on see paradiis, mamma!”

      „Sa oled loll laps! Ein dummes Kind!” vihastus ema. „Näljaparadiis!”

      Teinekord heldis ta omaenda hoolitsevatest mõtetest.

      „Bedninkaja, sa pead nüüd elulõpuni töötama! Das ganzes Leben!”

      „Sinagi oled ju alati töötanud, sakstele toitu vaaritanud.”

      „Selle mõttega, et sinul paremini läheks!”

      Elfriide ei võtnud ema juttusid südamesse ja üllatus isegi märgates, et oli hakanud mehega suheldes ema väljendeid kasutama. Algul nii romantilisena tundunud keerdtrepi nagin hakkas talle närvidele käima. Veel üsnagi kõbus mööbel levitas kopituselõhna, aknast paistev tulemüür tekitas vanglatunde. Rahulolematuseuss nakitses salamahti ta hinges, kuni Richardki seda tähele pani.

      „Friide, kallis, sind vaevab miski…”

      Naine laua taga oli end jälle mõttesse unustanud, punane tint sulel kuivanud, pilk eksles vastasmaja tulemüüril.

      „Ei, ma niisama… Mõtlesin!”

      „Millest, Friide kallis?”

      „Ära hüüa mind nii! Friide on toatüdruku nimi!” pahvatas istuja ja paiskas samas välja oma rahulolematuse, ise oma rahulolematust toonist kohkudes: „Richard, kas me jäämegi siia elama, kogu eluks?”

      Ei olnud mehelegi teadmata ämma külaskäigud ja jutud, mis siis aeti. Ometi oli ta lootnud, et naine võtab seda kergemalt. Polnud neil seni veel ühtegi tõsisemat tüli olnud, poolteist aastat olid ülekaalus olnud leebed sõnad ja armastavad pilgud. Sellest päevast aga kõik muutus, noorpaari üksmeel hakkas kärisema pea igast õmblusest. Elfriide rahulolematusepurse oli mingisse tõkketammi avause murdnud ning seda ei õnnestunud nii lihtsalt lappida. Mõlemad piinlesid ja otsisid väljapääsu, nääklesid, riidlesid ja leppisid, et jälle otsast alata. Seni, kuni Elfriide kord koju tuli ja hirmuvärinaga hääles teatas:

      „Richard… Ma olen rase!”

      Mees oli nii ettevaatamatu, et ei varjanudki oma rahulolu. Ta surus naise enda vastu ja silitas teda õrnalt.

      „Ometi viimaks, kallis!”

      „Sa… sa tegid seda meelega!” Elfriide purskus nutma, tõukas mehe eemale ja murdus voodisse. Hiljem, juba rahunenult, kuulas ta Richardit talle sõnagi vastamata, punaseksnutetud silmad laekonarustesse haakunud, käsi nutumärga taskurätti muserdamas.

      „Friide, kullake, see muudab kõik! Just sulle on seda vaja, sulle ja minule, laps annab meile tagasi selle hea, mis meil oli… Lapse kaudu me leiame jälle teineteise.”

      „So es geht…” ohkas ema uudisest kuuldes. Aga siis, taibates, et seni vaid teoreetiline vanaemaks saamine on käegakatsutavas läheduses, kuulutas: „Mina teile lapsehoidjaks ei tule!”

      Ega ei tulnudki, hoopis laps viidi tema juurde plüüšvaipadesse uppuvasse korterisse, kus ema koos poolkurdi sakslasest vanamutiga elas ja viimasele ühtaegu kokaks, teenijaks ja seltsidaamiks oli. Igal hommikul koolimajja minnes viis Elfriide lapse sinna ja tõi õhtupoolikul jälle ära.

      „Sa pead koju jääma! Vähemalt niikauaks, kuni tüdruk kooliealiseks saab!” oli Richard nõudnud.

      „Loobuda minu palgast praegu? Siis me ei saa kunagi paremat korterit!”

      Lapse sünd oli lahkhelid küll tagaplaanile tõrjunud, kuid sedamööda, kuidas nad muutunud olukorraga harjusid, hakkasid vanad armid veelgi teravamalt tunda andma. Sest nüüd oli Elfriidel õigustus, enam ei võidelnud ta mitte enda, vaid lapse tuleviku pärast. See õigustas tarvitama rängemaid toone ja otsesemaid süüdistusi, ajas naise isegi hüsteerikasse.

      „Sa oled pennikorjaja ja jäädki selleks!” karjus Elfriide, süüdistades meest väheses sissetulekus.

      „Ja mida sina soovitad? Vargile minna?” andis mees vastu.

      Suvi tõotas vähemalt ajutist pääsemist. Ema patroon oli üürinud Võsule väikese suvila, seal leidus toakene ka Elfriide ja lapse jaoks. Kurt vanamutt oli Helgasse omamoodi kiindunud, ta võis tundide viisi istuda siidilehviga kaunistatud pesukorvis magava lapse juures ja korrutada:

      „Oo, du kleine Hildegard…”

      See andis Elfriidele võimaluse juturaamatuga randa põgeneda, seal üksikusse luitelohku peituda ja koos raamatukangelastega võõrasse ja palju kaunimasse maailma sukelduda. Nii unus nagiseva keerdtrepiga pööningukorter ja hall argipäev.

      Ühel päikesepaistelisel pärastlõunal, mil tuul oli mere säbruliseks lõõtsunud ja jahe vesi suplema ei meelitanud, kuulis ta luite tagant veepiirilt laste hädakisa. Tuul oli haaranud nende rannapalli ja kihutas punasekirjut kera mööda plaažiliiva otse sinnapoole, kus liivaküngas Elfriide pelgupaika varjas. Palli järel jooksis supelpükstes mees, tema järel omakorda kaks kisavat põngerjat. Tuul oli tugev ja kerge pall ainult lisas kiirust, kuid Elfriide kargas püsti ja püüdis jooksiku kinni. Mees aeglustas sammu, sörkis inertsi mõjul ootamatu abiliseni ja jäi lõõtsutades seisma.

      „Suur tänu… Ma juba arvasin, et pean Venemaani jooksma!”

      Naeratus tegi mehe ilusaks ning täiendas suurepäraselt seda, mis talle oli juba looduse poolt antud. Ainult Ameerika filmides oli Elfriide selliseid mustermehi näinud, nüüd seisis üks nendest otse tema ees. Naine lõi punastades silmad maha ja pomises midagi, unustades samas, mida oli öelda tahtnud.

      „Tänan teid veel kord,” lausus mees, võttis palli kaenlasse ja sammus tagasi veepiirile, kuhu kaks mudilast olid kükitama jäänud. Juhus viis nad jälle kokku hilisõhtusel jalutuskäigul, kui hämarat mändidealust kaldateed valgustas ainult vee kohal kollendav ehatriip. Elfriide võpatas vastu sammuva mehesilueti tervituse peale ja tundis tervitaja rohkem häälemälu kui nägemise järgi. Mõlemad seisatasid, tundus sobimatuna vaid tervitusega piirduda, veelgi kummalisem aga vestlust alustada – olid nad ju võhivõõrad, vaid korraks kohtunud sel tuulisel päeval. Nii seisatasidki nad kõrvuti ja pöörasid pilgu merele, kus ehatriibu hahkjas peegelduses üksikud rändrahnud salapäraste koopasuudena mustendasid.

      „Suvi hakkab läbi saama…” ütles mees ja tema hääles kõlas kahetsus. See ei olnud vaid otsitud jutualgusfraas, vaid tõesti läbitunnetatud kahetsus, ja see tabas Elfriide hella kohta. Kaunis rannasuvi oli olnud naisele peaaegu paradiis, ärklikorteri СКАЧАТЬ