Majad jõe ääres. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

      II

      KIBESTUMINE

      Elfriide Eimann istus elutoas raamaturiiuli juures tugitoolis ja tegi järjekordselt oma elukäigust bilanssi. Viimasel ajal oli ta seda teinud lugematuid kordi ja iga kord jõudnud ahistava järelduseni – elu oli tühja jooksnud. Tõeline elu oli temast mööda läinud, pillutanud teda küll siia-sinna nagu tulvavesi laastukest, ometi kuskile haljale aasale kandmata. Nüüd oli laastuke vettinud, põhja vajunud ja seisis paigal. Juba viis aastat oli ta paigal seisnud, siinsamas Lepakul, täiesti silmapaistmatul kooliõpetajakohal. Ometi oleks võinud kõik olla teisiti, kui see neetud sõda poleks elu segamini paisanud. Just siis, kui ta oli juba toibunud oma esimese abielu nurjaminekust ja uus, paljutõotav abielu oli käega katsuda, purunes kõik…

      Et pealetükkivatest ahastusmõtetest vabaneda, tuli jälle välja kraamida oma vanad albumid. See tegevus oli talle saanud perioodiliselt korduvaks eneserahuldamisaktiks, mis tema üksinduspõlve veidi vaheldust tõi. Kunagi oli ta kuskilt lugenud, et liiga sagedane mineviku meenutamine tähendab vanaduse saabumist; nüüd see teda enam ei heidutanud, sest viiekümnele läheneval inimesel on ikkagi juba rohkem seljataga kui ees. Vanade fotode toel oma senist elu veel kord läbi elada oli aga Elfriide Eimannile traditsiooniks saanud. Varem tuli see vaid nostalgiast, aga hiljem avastas ta hoopiski köitvama mängu – ta hakkas albumeid sirvides looma kujutluspilte sellest, milliseks oleks tema elu võinud kujuneda. Pildid olid seejuures headeks partneriteks – nendega sai rääkida, neile naeratada, nendega oli võimalik isegi tõreleda, kui mõni neist kangekaelselt keeldus mängureeglitele allumast. Selles mängus sai nii mõnegi järsu ja kurapoole kiskunud elukäänaku sirgeks mõelda ning kujutleda ennast edasi astumas just sellel teel, mis näis kõige ahvatlevam ja paljutõotavam.

      Lootus saadab inimest läbi kogu elu; isegi siis, kui kõik ümberringi näib pime ja pilvine, säilib hingepõhjas mingi lootusekiir. Aga iga lootusekiireke vajab toitu ja õpetaja Eimanni üsnagi tillukeseks kulunud lootust turgutasidki needsamad albumid. Sest inimesed nendel piltidel olid ikka veel elavad, nad naeratasid ja olid täis optimismi. Nad lihtsalt pidid elus olema ja ellu jääma, et mis tahes hetkel ilmuda siia maakolkasse ankurdatud üksildase õpetaja elu jälle elamisväärseks muutma.

      Muidugi ei olnud albumites ainult need pildid, mis meeldisid ja edasi mõtlema ahvatlesid – seal oli ka selliseid, mis Elfriide Eimanni kulmude vahele sügava püstkortsu tekitasid ning albumi lehekülgi kiiremini pöörama sundisid. Need olid eluseigad, mida naine oleks soovinud unustada ja elust maha kustutada. Kunagi oli ta tahtnud need lehed albumist välja katkuda ja hävitada, aga siis ümber mõelnud ja nüüd tundis ta neile pilku heites mingit sadomasohhistlikku valunaudingut. Kunagi loetust oli talle meelde jäänud üsnagi kahepalgeline sentents, et inimene võib paremaks saada vaid läbi kannatuste, ning mingi alateadvushääleke temas sundis kunagi armistunud haavu jälle verele kratsima – selleks et kannatuste läbi paremaks saada ja saatusele tõestada, et ta oleks paremat väärt olnud.

      Albumis oli teiste hulgaks ka pruunikaks tõmbunud perekonnapilt – noor pikajuukseline naine hoidis süles valges kleidis lokkispäist last. Kõrval seisev mees oli pannud oma käe naise õlale ja vaatas otse objektiivi, vaatas pildilt praegugi Elfriidele otse silma. See oli üks pilte, mille vaatamist oli ta varem üritanud vältida, sest mehe silmadest vastu vaatav küsimus oli liiga tungiv ja õigustatud. Isegi siis, kui naine oli lehte pööranud, vaatasid mehe silmad teda läbi paksu paberi ja küsisid: miks? Miks sa tegid nii, Elfriide?

      Naine sulges albumi ja jälle läks ta mõte rändama mööda sissekulutatud rada. Kus tuli pööre? Millal haaras tulvavesi laastu ja hakkas seda kaasas kandma? Või kus, millal ta maha jäi? mõtles ta jälle ängistusega ja raputas tahtmatult pead. Ei, Ulrich poleks teda nagunii Saksamaale kaasa võtnud, polnud ju Elfriide ta seaduslik naine. Ja siis poleks ta ka enam abielluda jõudnud… või oleks ta seda enam tahtnudki? Kas ta seda kunagi üldse tahtis, isegi pärast leseksjäämist?

      „Sa ei ole ju sakslane, miks peaksid sina minema?” oli Elfriide hirmuga küsinud.

      „Ma olen sakslane, sest minu isa oli seda.”

      „Aga sinu lapsed?”

      „Ka nemad on sakslased!” raius mees. „Nad tulevad minuga!”

      „Aga… mina?” julges naine vaid sosistada ja koges, et vaikimine ei ole alati nõusolek, Ulrichi ilme oli selleks liiga tõrjuv ja rääkis selget keelt.

      Kui „Vaterland” sadamakai äärest eemaldus, otsis Elfriide pilkasjatultUlrichit–meesoliendteistetahapeitnudvõihoopis laeva siseruumidesse kadunud. Reelingu ääres seisid aga lapsed, Eva ja Otto, nad olid oma uue kodumaa keele omaks võtnud ja naine kuulis läbi sadade lahkumishüüete ka neid:

      „Tante Elfy, auf Wiedersehen! Auf Wiedersehen!”

      Ulrich oli hüljanud tema ja nende aastaid kestnud kooselu nagu tühja sigaretipaki. Ja nüüd, kui ta istus, kinnine album põlvedel, sosistas mingi sisehääl tüütult ja järjekindlalt:

      „See oli kättemaks sulle – Richardi eest!”

      „Lahutust nõudis Richard, mitte mina…” püüdis naine vastu vaielda.

      „Pärast seda, mis sa talle teinud olid!”

      „Igaüks võib eksida ja komistada…”

      „Mitu korda?”

      „Ma armastasin Ulrichit, muu oli mulle ükskõik!”

      „Ka sinu tütar oli sulle ükskõik?” süüdistas hääl aina tüütumalt.

      „Jäta, ta on surnud!”

      „Siis ta veel elas.”

      „Jäta!”

      Pärast niisugust kohtumist võis juhtuda, et album jäi mitmeks nädalaks riiulile tolmuma, kuid siis võttis ta selle jälle kätte. Pilte oli seal palju. Isast oli noorpõlvepilt – uljas Peterburi kardavoi ratsapiitsa ja kikkis vurrudega nõjatumas lakitud postamendile. Tuhande üheksasaja viiendal aastal tõmmati ta laip Moikast välja, koos sadulaga, saapadki veel jalaraudades. Elfriide oli siis seitsmeaastane, pärast isa surma muutus seni nii armas Peterburi emale aga vastumeelseks. Mässuliste kartuses istus ta vaid lukustatud uksega korteris ja korrutas:

      „Elfriide, laps, me sinuga oleme eestlased, eestlased…”

      Aga Tallinnas ei suutnud ta kaua kohaneda, teda vaevas igatsus suurlinna järele ja mõne võõraga jutule saades küsis ta tingimata:

      „Kas te olete elanud Peterburis? Mein Gott, ma elasin seal viisteist aastat! Pjatnadsat let, verstehen Sie?”

      Surmani ei õppinud ema rääkima eesti keelt nii, et selle juures vene- ja saksakeelseid sõnu poleks tarvis läinud. Sama oli ka teiste keeltega, kõik need olid tal segatud ühte patta, ja kui ta siis sealt lusikaga riisudes püüdis õiget välja õngitseda, lipsas alati mõni vale pala hulka. Peterburist oli ema pärinud igatsuse kõrgemasse seltskonda pürgida ja kinnismõtte, et tema luhtunud unistuse peab teoks tegema Elfriide. Kõigepealt pidi see olema üks parem Töchterschule ja siis Universität ja siis abielu mõne silmapaistva perekonna järeltulijaga. Töchterschule sai läbi, aga siis tegid maailmasõda ja revolutsioon ema plaanidesse oma korrektiivid. Elfriide lõpetas pedagoogilised kursused ja temast sai vastloodud vabariigis kooliõpetaja. Ning siis tuli ta ellu Richard Eimann.

      Ema ei tahtnud kuuldagi abielust vaese kohtuametnikuga, ähvardas tütrel juuksed peast katkuda, СКАЧАТЬ