Majad jõe ääres. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jälle kõrvale keerasid, hakkas põõsastikku üha enam tekkima kadakaid, algul üksikuid, siis aga tõrjusid nad lehtpuud koguni välja. Seejärel ilmusid kadakate vahele pruunikstõmbunud samblikega ääristatud paepaljandikud, sekka oli näha kuluseguseid, sügisrõskusest täis imbunud rohumättaid. See oli vaene ja viljatu maa.

      Linnalapsena oli poiss harjunud majadega, mis moodustavad tänavad ja kvartalid, mis varjavad ja kaitsevad ja millest igaühel on oma, sõbralik või vähemalt tuttav nägu. Selline alasti lagedus masendas teda, niisuguses kohas ei saanud ometi olla kodu…

      Vanamees küünitas üle hobuse ettepoole vaatama. Tõepoolest, üle lageda välja paistsidki mingid hooned, neid oli seal terve kobar. Tihedalt kokkulükitud pikad üürikasarmud luitunud seinte ja kuidagi ebaproportsionaalselt suurte pilpakatustega, mis ühekorruselised hooned veelgi madalamaks vajutasid. Korstnarida jaotas piiritulpadena iga maja korteriteks, iga korstna kohta jäi üks kuueruuduline aken.

      „Näe, see vist ongi,” näitas vana käega ja nüüd tõusis ka poiss ettepoole vaatama.

      „Kas see ongi Lepaku?” küsis ta, nagu ei usuks oma silmi.

      „Jaa, see ongi,” kinnitas vanaisa juba kindlamalt.

      Ei, need ei olnud tuttavad, ammugi mitte sõbralikud linnamajad. Siin, keset lagedat, oli kõik võõras, tõrjuv ja vaenulik. Need majad vihkasid puid, nad olid tõrjunud metsa kaugele silmapiirile ja seisid ise ligistikku nagu ohtu aimav loomakari kokku hoides, valmis igat lähenejat jalahoopidega eemale peletama. Poiss suutis suurivaevu end tagasi hoida, et mitte pettumusest nutma puhkeda, niivõrd erinev oli tegelikkus sellest kujutluspildist, mille ta vanaisa jutu põhjal oli endale loonud. Lepaku pidi ju olema ilus koht suure jõe kaldal…

      „Kas me tõesti hakkame siin elama? Nendes majades?” päris Eerik ja ta hääles oli lootus, et see on eksitus, Lepaku on veel kaugel.

      „Noh, mis siin viga?” imestas Aleksander ja tema hääles ei olnud pettumusnooti, pigem rahulolu sellega, et tüütu teekond hakkab lõppema. Elukogenud inimesena oli ta valmistunud hullemaks, sest need, kes on teadlikud eelseisvas pettumuses, pettuvad tegelikult õige harva. Poiss aga pööras pilgu ära ja tõrjus pisaraid tagasi. Temalt oli võetud ta ilus linnakodu ja nüüd taheti anda asemele mingisugust teist nendes lobudikes, pakkuda talle osa selles kaugele paistvas viletsuses. See oli teenimatu ülekohus.

      Ootamatult hobune seisatas. Vanamees ja poiss vaatasid korraga ettepoole – üks heldinud, pisut nõutute silmadega, teine läbi pisarateloori. Otse hobuse jalgade ees voolas vesi, nad olid jälle jõe äärde jõudnud. Hoopiski kitsaks jäänud teekene laskus vette ja ilmus jälle vastaskaldal, teisel pool laia ja kiirevoolulist jõge. Tundmatu asula oli end võõraste vastu kaitsnud ka veetõkkega ning seda nähes pidi poiss jällegi peaaegu töinama hakkama.

      „Ei lähe vette! Ei lähe, upume ära!” hädaldas ta pooleks pisaratega. Ka vanamees oli nõutu, teejuhatuses polnud talle räägitud, et tuleb sõita läbi jõe. Ta vaatas ringi, samas tõi tuulehoog nendeni sagara uduvihma ja Aleksander taipas, millest tuleb see lakkamatu kohin, mis vankrilõgina lõppedes kõrvu kostis.

      „Vaata, Eri! Vaata sinna!” näitas ta käega vasakule.

      Valmis uueks vaenuavalduseks selle võõra asula poolt, mis otse jõe vastaskaldal losutas, vaatas poiss näidatud suunas ja märkas midagi imelikku, niivõrd ebatavalist, et ta suugi lahti unustas – suur jõgi lõppes siinsamas, vaid mõnikümmend meetrit neist vasakul katkes voolav veelint nagu noaga lõigatult.

      „Mis see? Ja mis see niiviisi müriseb?”

      „Noh, see ongi juga, ma rääkisin sulle,” noogutas vanaisa.

      „Juga?” kordas poiss aru saamata.

      „Jaa! Kosk, noh… Roni maha, läheme vaatama!” seletas vanem ja otsis silmadega kohta, kuhu hobust köita. Asjata, siia paepealsele polnud loodus ühtegi puud kasvatanud ning ta astus hobuse juurde ning keeras ohjaharu lihtsalt ümber aisaotsa.

      „Juga…” kordas poiss endamisi ja laskus ettevaatlikult vankrist, nagu tahtes kontrollida, kas see võõras ja vaenulik maapind teda kannab. Juga – selle võõra sõnaga ei seostunud temas midagi. Aga siiski… Pärisema köögikraanist Tallinnas oli ühel ennesõjaaegsel külaskäigul veejuga välja purskunud ja ilusa punatäpilise kohvitassi poisi käest kildudeks löönud.

      „Kuradi jõmpsikas, lõhkus tassi ära,” oli onu Ludvig teda seepeale vaenulikult silmitsedes öelnud, Eerik aga esikusse oma mantli juurde jooksnud ja karjunud – koju, koju, ma tahan koju… Jah, ka juga ei saanud midagi head olla!

      Ettevaatlikult lähenesid nad salapärasele kohale, mis suure jõe neelas, ja siis avanes neile pilt, mis poisi hetkega reaalsuse ja fantastika piirimaile paiskas. Lai veelint langes kuristikku, tasandikul voolanud jõgi kaotas korraga põhja, püüdis veel liikuda endises suunas, kuid raskusjõud kallutas ta allapoole. Alustanud langemist mustjaspruunina ja majesteetliku aeglusega, jõudis lõputu veekangas alla juba kollakasvalge vahuga segatuna, pihustus lugematuteks niredeks ja piiskadeks, mida tuul udupilvedena üles tõstis. See oli kaos, aga see kaos moodustas ometi hämmastavalt korrapärase mustri, mis pidevalt liikus ning oma värvi ja kuju muutis. Tuhanded veejoakesed tekkisid, ühinesid ja lagunesid taas, et lõpuks peadpööritava kiirusega vastu all katlas ringlevat tumedat vett pihustuda. Langeva vee poolt tekitatav õhukeeris haaras endaga kaasa veetolmu ja vahutorte, mis pärast lõbusat ringilendlemist jälle veega ühinesid, ja kõike seda saatis lausa kõrvulukustav mürin.

      „Kui päike paistaks, peaks siin vikerkaart nägema!” karjus vanaisa, aga poiss ei kuulanud teda. Ta tundis, kuidas vaimustussipelgad mööda selgroogu üles-alla traavisid ning nimetu tung tahtis teda ühtaegu nii naerma kui nutma panna. Eerik nihkus tahtmatult kuristiku servale lähemale ja neelas endasse seninägematut pilti, kuni vanaisa talle käe õlale pani.

      „Lähme nüüd, aeg jookseb! Kui siia elama tuleme, saad koske vahtida, nii palju kui tahad.”

      Eerik kõndis vaikides vankrini, heites veel pilke üle õla sinnapoole, kus õhus hõljuvad udupilved suurt koske tähistasid. Alles siis, kui vanaisa oli hobuse ümber pööranud, sai ta kõnevõime tagasi.

      „Kes selle tegi?”

      „Misasja?”

      „Noh, selle joa. Kose!”

      „Aa…” hakkas vanem naerma. „Eks ikka loodus, kes muu.”

      „Loodus? Ise tegi?” imestas poiss.

      „Nojah, see on looduslik kosk.”

      Eerik jäi mõttesse. Nad olid sageli looduses jalutamas käinud, vanaisa oli talle paljutki selgitanud ja seletanud ning kõigest sellest oli tekkinud arusaam, et looduses on kõik tehtud hästi ja praktiliselt. Siin oli aga loodus saanud hakkama millegi sellisega, suursuguse ehitusega, mil polnud praktiliselt mingit otstarvet.

      „Miks ta selle tegi?” päris poiss.

      „Noh, ega ta seda just meelega teinud, aga…” muigas vanaisa ja seletas talle midagi kõvadest kivimitest ja vee uuristavast toimest. Seekord aga läksid need sõnad Eerikust mööda, äsja nähtu oli teda haaranud sügavalt ja sellest tundest ei saanud nii lihtsalt lahti. Alles siis, kui vanaisa oli hobuse ümber pööranud ja tuldud teed tagasi astuma nõõtas, küsis poiss:

      „Kuhu me nüüd sõidame?”

      „Eks katsume silla kaudu ringi sõita, mis muud.”

      „Ahah…” СКАЧАТЬ