Naljakas tüdruk. Nick Hornby

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Esimesed paar kuud olid nad üksnes rääkinud, siis aga said viimaks piinlikkusest üle ning alustasid katseid koos kirjutada, kumbki oma märkmikku. Kui nad hiljem pea ees töötuellu sukeldusid, said nad kokku iga päev ühes ja samas kohvibaaris ning jätkasid seda seni, kuni võisid endale kontorit lubada.

      Sellest teisest asjast, mis neil võis, aga ei pruukinud ühist olla, nad ei rääkinud, aga Tony abiellumine šokeeris Billi ikkagi. Tony polnud poole sõnagagi maininud, et käib kellegagi kohtamas. Bill läks pulma ning Tony pruut, armas, vaikne, arukas, BBC-s töötav June’i-nimeline brünett paistis oma abikaasa paarimehest teadvat kõike või vähemalt nii palju, kui ta ise oleks nagunii teada tahtnud. Ja ehk polnudki midagi enamat teada saada. Bill ja Tony kirjutasid üheskoos komöödiastsenaariume; seda saigi nende iseloomustuseks öelda, ja Aldershoti politseijaoskonnal polnud mitte millegagi mingit pistmist.

      Nad olid palju edukamad, kui olid söandanud loota. Nad müüsid peaaegu kohe mõned ühelauselised killud paarile vanemale raadiokoomikule. Nad võeti täiskohaga tööle, varustamaks materjaliga Albert Bridgesit, kelle ainsad allesjäänud kuulajad olid talle ikka veel tänulikud seltskonna ja mõnusa nalja eest Londoni pommitamise ajal. Kui esmalt kogu briti rahvas ja seejärel viimaks ka BBC järeldusele jõudis, et Bridgesi hiilgeaeg on möödas, said Bill ja Tony maha müüdud „Käpardite salga”, komöödiasarja, milleks nad olid inspiratsiooni ammutanud oma väeteenistuse kogemustest – või vähemalt nendest osadest, millest nad midagi võtta tohtisid.

      Ja nüüd oli neid kutsutud kirjutama Komöödiateatrile. Neil oli olnud kange kihk tele kallal kätt proovida, aga kui Dennis neid ühel õhtul Great Portland Streetil klaasikesele napsile kutsus ja ütles, et tahab lõbusat ja kergekaalulist pilguheitu tänapäeva abielule, lõid nad selle kokkuvõtte peale veidi vedelaks. Kui Dennis oli koju läinud, ei kostnud kumbki neist mõnda aega sõnagi.

      „Noh,” ütles Bill, „sina ju oled abielus.”

      „Ei tea, kas mu abielust meile eriti tolku on. See on päris, tead küll. Isemoodi.”

      „Kas ma tohin su abielu kohta midagi küsida?”

      „Mida siis?”

      „Kas June teadis, kui ta sinuga abiellus?”

      „Ma ei saa aru, mida seal teada on.”

      „Sind nabiti kinni meeste WC-s ligitikkumise eest. June’i ehk huvitaks.”

      „Mind vabastati süüdistust esitamata. Ja ma ei tikkunud mitte kellelegi ligi, kui sa mäletada suvatsed.”

      „Nii et sinu arvates ei väärinud see informatsioon edastamist?”

      „Ei.”

      „Ja kuidas on lood selle … noh, praktilise poolega?”

      „Kas see võiks meile mõne idee anda?”

      „Ei. Mind lihtsalt huvitab.”

      „Kahju küll.”

      „Aga sa pead kuidagi kaasa aitama. Mina ei tea, mis tunne on ööst öösse kellegi kõrval magada. Või vaielda temaga, mis saadet vaadata. Või mis see on, kui sul on ämm.”

      „Televisiooni suhtes oleme me alati ühel meelel. Meil on täpselt ühesugune maitse.”

      „Mis sa arvad, kas Dennis teab, et ma lilla olen?” küsis Bill. „Ja mängib mulle mingit keerulist vingerpussi?”

      „Kust ta seda teadma peaks?”

      Bill oli ääretult ettevaatlik. Ta kandis alati hoolt, et ta teaks testkriketi tulemusi ja käiks maitsetult riides, ja vahel tegi ta kaalutletud vihjeid tüdrukutele. Aga teisalt oli ta, nagu paljud tema olukorras mehed, hirmul. Ta oli alati ühe vääratuse kaugusel vanglast.

      Nad otsustasid Jumala kombel, et kui nad mehega täppi panevad, saab naise kuidagi tema põhjal valmis klopsida. Ja sellel „Abieluõndsuse?” mehel polnud nende arvates häda midagi. Ta oli natuke veider ja veidralt sümpaatne ning tal käisid peal jaburad raevuhood, mida vallandas kõik see Inglismaal, mis Tonyt ja Billi marru ajas – omamoodi koomiline Jimmy Porter näidendist „Vaata raevus tagasi”. Aga Cicely, selle naise koha pealt oli Sophie’l õigus. Cicely ei kõlvanud mitte kuhugi, ta oli täielik koomiksivisand. Seal polnudki midagi imestada, arvestades, et nad olid ta puhtalt koomiksist üle võtnud, Expressis ilmuvast „Perekond Gamboli” koomiksiribast. Cicely tegelaskuju oli Gaye Gambolile nii ligilähedane, kui stsenaariumi kujul oli võimalik saavutada. Aga Gaye Gamboli moodi ta küll välja ei näinud: nende ettekujutust mööda pidi Cicely olema pigem malbe moega kui rinnakas arvatavasti seetõttu, et kõik näitlejatarid, keda Dennis oli välja pakkunud, paistsid väga BBC-likud, ja kõigil BBC näitlejataridel olid suured silmad, malbe iseloom ja lame rind. Seksikust polnud neis grammivõrdki. Kuid Bill ja Tony pigistasid Gaye’st kõik tema naiselikud idiootsused välja ning puistasid neid heldel käel üle kogu stsenaariumi. Cicely himustas naaritsakasukaid, kõrvetas õhtusöögi põhja, ajas majapidamiseelarve lõhki ning tõi sellele keerulisi lapsikuid põhjendusi, jäi kokkulepitud kohtumistele ilmumata, ei jaganud lihtsamaidki mehaanilisi tööriistu. Ega Tony ja Bill polnud ju uskunudki, et Gaye Gambol võiks päriselt olemas ja elutruu olla, ning seda nad ka ei uskunud, et temasuguseid koduperenaisi (või naisi või üldse inimesi) ülepea olemas on. Aga nad teadsid, et ta on populaarne. Kuna neil polnud julgust mõnd originaalset ja värsket kuju luua, tahtsid nad vähemalt kindla peale minna.

      Sel hetkel marssis sisse Sophie. Tal oli Gaye Gamboli sipelgapiht, suur büst, blondid juuksed ja pikad võbelevad ripsmed, ning Tony ja Bill purskasid naerma.

      Lõpuks juhtus nii, et Sophie ja Clive kandsidki stsenaariumi algusest lõpuni ette, enamjaolt seetõttu, et Tony ja Bill ei tahtnud Sophie’t minema lasta. Ta meeldis neile hullupööra. Sophie esitas oma repliigid sundimatult ja sellise ajastusega, milleni polnud küündinud ükski teine näitlejatar, keda nad sel nädalal olid üle vaadanud, ning ta oli Clive’i pahameeleks stsenaariumist isegi mõned naeruturtsatused välja meelitanud, ehkki mõne naeruturtsatuse kutsus esile Sophie’ otsus lugeda Cicely osa Jean Metcalfe’i häälega. Paari Clive’i repliigi peale naeratas Sophie viisakalt, aga see oli ka kõik.

      „See pole aus,” ütles Clive.

      „Mis pole aus?”

      „Te oleksite vähemalt võinud naermist teeselda. Kurat, ma olen seda kuramuse jura päev otsa lugenud.”

      „Häda on selles,” ütles Bill, „et sa vihkad komöödiat.”

      „Vihkab jah,” ütles Tony Sophie’le. „Ta muudkui soiub selle pärast. Tema tahab ikka vana head Shakespeare’i ja Araabia Lawrence’it mängida.”

      „Ega see, et komöödia mu lemmik pole, ei tähenda, et ma naeru kuulda ei taha,” ütles Clive. „Ma vihkan hambaarsti, aga see ei tähenda, et ma plomme ei taha.”

      „Keegi ei taha plomme,” ütles Tony.

      „Ei, aga … kui vaja on.”

      „Nii et naer on sinu jaoks nagu hambaplomm?” küsis Bill. „Valus ja ebameeldiv, aga vajalik? Oled sina alles rõõmurull.”

      „Aga sul on komöödia peale annet,” ütles Sophie. „Sa oled kapten Smythe’ina väga naljakas.”

      „Ta vihkab kapten Smythe’i,” ütles Tony.

      „No ma palun väga vabandust, et ma mängiksin pigem Hamletit kui mingit napakat kõrgklassi СКАЧАТЬ