Naljakas tüdruk. Nick Hornby

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles Tony. „Cicely on surnud. Lännu. Aknast välja visatud.”

      „Oh issand,” ütles Clive.

      „Mida?” küsis Bill.

      „Te hakkate midagi spetsiaalselt tema jaoks kirjutama?”

      „Ah, see oli niisama suusoojaks öeldud.”

      „Hakkate jah. Te hakkate midagi spetsiaalselt tema jaoks kirjutama. Kuradi kurat. Minu käest pole te kunagi küsinud, mida ma teha tahan. Te ütlete lihtsalt: „Siin on sulle totaka häälega kõrgklassi ohmoon. Tee nii, et ta naljakas oleks.””

      „Sest sa oled meile väga selgelt näidanud, et sina oled määratud midagi etemat tegema,” ütles Bill.

      „No omaenda sarja vastu poleks mul midagi.”

      „Aa, see vaigistaks mõnevõrra valu, jah?”

      „Jah. Vaigistaks küll.”

      „Näed, me ei saa isegi aru, kas sa teed nalja,” ütles Tony.

      „Ja sellepärast me ei tormagi sulle isiklikku komöödiasarja kirjutama,” ütles Bill.

      „Kust sa pärit oled, Sophie?” küsis Dennis.

      „Ma olen Blackpoolist.”

      „Kuule, see on huvitav,” ütles Dennis.

      „On või?” Sophie oli siiralt üllatunud.

      „Blackpooli päritolu on märksa huvitavam kui kirikuõpetaja tütar olla.”

      „Kas ta ei võiks olla kirikuõpetaja tütar Blackpoolist?” küsis Tony.

      „Pole ta mingi kirikuõpetaja tütar,” ütles Clive.

      „Ma võtan seda solvanguna,” ütles Sophie.

      Dennisele tundus, et siia ruumi oli elu sisse tulnud. Päev oli olnud pikk, sobimatud näitlejatarid olid ette lugenud väga keskpärast stsenaariumi, kuid Sophie oli kõiki kaasa kiskunud ning tema ja Clive’i vahel särises.

      „Ja üldse, mis selles siis huvitavat on, et ta Blackpoolist tuleb?” küsis Bill.

      „Ma ei tea ühtki põhja-lõuna armastuslooga komöödiasarja.”

      „Aga kas keegi usuks seda?” küsis Clive.

      „See ongi ühe veidra paari armastuslugu. See olekski naljakas.”

      „Ära sa märgi, Dennis,” ütles Bill. „Kaks inimest on pärit riigi eri otstest, ja see tähendab, et nad on veider paar?”

      „Tema arvates on kõik veidrad, kes pole Cambridge’is käinud.”

      Dennisel paistis korraks piinlik olevat.

      „Ma mõistan su argumenti. Geograafilised juured moodustaksid nende kokkusobimatusest ainult väikese osa. Millal sa esimest korda mõnd londonlast kohtasid, Sophie?”

      Sophie lõi kõhklema.

      „Mitte enne kui … No üsnagi hiljaaegu.”

      „Kui sa siia kolisid?”

      „Natuke enne seda.”

      Ja kuna Sophie tundis end selles ruumis turvaliselt, otsustas ta seejärel tõtt rääkida. „Ma osalesin Blackpoolis ühel iludusvõistlusel. Üks Londoni tüdruk oli end sinna samuti kirja pannud. Puhkaja. On siin kuskil mingi Gospeli-nimeline koht?”

      „Sa oled iluduskuninganna? No täitsa lõpp,” ütles Clive lõbustatult.

      „Ta ütles, et ta ainult osales,” ütles Bill.

      „Ma tulin võitjaks,” ütles Sophie, enne kui jõudis sõnal sabast kinni saada. „Ma olin Miss Blackpool. Viis minutit.”

      „No see seletab kõik!” ütles Clive.

      „Mida see seletab?” küsis Dennis.

      „No sa vaata teda!”

      „Ma arvan, et Sophie võitis iludusvõistluse tänu sellele, kuidas ta välja näeb,” ütles Dennis. „Ma ei usu, et ta näeb selline välja, kuna ta võitis iludusvõistluse.”

      „Miks ainult viis minutit?” küsis Tony.

      „Sest siis ma taipasin, et ma ei taha iluduskuninganna olla ja et ma ei suuda enam Blackpoolis elada. Ma tahtsin Londonisse tulla ja … No ma tahan Lucille Balliks hakata.”

      „Ahaa,” ütles Bill. „Sel jutul on juba jumet.”

      „On või?” küsis Sophie.

      „Muidugi on,” ütles Bill. „Me kõik armastame Lucyt.”

      „Ausalt?”

      „Me oleme komöödiaõpilased,” ütles Tony. „Meile meeldivad kõik, kes on naljakad.”

      „Lucy on meile omainimene,” ütles Dennis. „Galton ja Simpson on mõistagi meie Shakespeare. Aga tema on meie Jane Austen.”

      „Ja me oleme sõna otseses mõttes õpilased,” ütles Bill. „Me vaatame ja kuulame igasuguseid asju mitu korda üle. Me eelistame kordussaateid, sest siis me saame kõike üksipulgi lahti harutada.”

      Sophie purskas äkki oma tohutuks piinlikkuseks nutma. Ta polnud aimanud, et hakkab kohe nutma, ega mõistnud oma tundetulva ägedust.

      „On sinuga kõik korras?” küsis Dennis.

      „Jah,” ütles Sophie. „Vabandust.”

      „Tahad sa tänaseks lõpetada? Sa võid homme tagasi tulla ja me kõik võime veel veidi rääkida.”

      „Ei,” ütles Sophie. „Kõik on hästi. Selles asi ongi. Mul on siin tore.”

      Kaks tundi hiljem olid nad kõik ikka veel seal.

      „Mis te arvate? Alan on nägus snooblik vihane konservatiiv. Cicely on ilus, kergesti solvuv leiboristide poolt hääletav põhjainglanna,” ütles Bill.

      „Vaevalt et ta nimi siis Cicely oleks, mis?” ütles Clive.

      „Õige jah,” ütles Bill. „Mis me talle nimeks paneme?”

      „Mis Blackpooliga kokku passib?” küsis Tony.

      „Brenda,” ütles Clive. „Beryl.”

      „Kuidas oleks Barbara?” küsis Dennis. „Blackpooli Barbara?”

      Nad kõik vaatasid Sophie’ poole, kes paistis olevat vestluse vastu huvi kaotanud ja vahtis pingsalt lakke.

      „Mulle meeldib,” ütles Tony. „Mitte liiga labane. Parasjagu labane. Alan ja Barbara.”

      „Mulle Alan ei meeldi,” ütles Clive.

      „Tule СКАЧАТЬ