Tapmisnimekiri. Frederick Forsyth

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaid need inimesed, kellega ta ise kõnelda soovis. Ta teadis, et kolleegid olid hakanud tema ebaharilikele töömeetoditele natuke viltu vaatama, kuid talle meeldis inimestega maanteeäärsetes söögikohtades kokku saada. Võõrad teenindajad, võõrad kliendid, täielik anonüümsus. Ta kohtus Fort Meade’i küberässaga Baltimore’i maantee äärses kohvikus.

      Mõlemad mehed istusid ning segasid oma jäledat kohvi. Nad olid juba varasematest juurdlustest tuttavad. Mees, kellega Jälitaja laua taga istus, oli kuulu järgi NSA parim uurija ning see polnud just kehv maine.

      „Miks sa siis teda leida ei suuda?” küsis Jälitaja.

      NSA mees vaatas kortsus kulmul oma kohvitassi ja saatis siis parajasti kohvikannuga nende lauani jõudnud ettekandja pearaputusega minema. Ettekandja jätkas teekonda. Kõrvaline isik nägi laua taga lihtsalt kahte keskealist meest, üks neist heas vormis ja muskliline, teine kahvatu, ülekaalulisusele kalduv kontoritöötaja.

      „Sest ta on kuradima kaval,” ütles NSA mees viimaks. Talle ei meeldinud kedagi käest minema lasta.

      „Seleta mulle,” nõudis Jälitaja. „Võimalikult lihtsas keeles.”

      „Ilmselt lindistab ta oma jutlused kas digitaalse kaameraga või sülearvuti veebikaamera abil. Selles pole midagi ebatavalist. Veebileht, millel ta oma jutlused avaldab, kannab nime Hejira. Niiviisi nimetatakse Muhammadi pagemist Mekast Mediinasse.”

      Jälitaja hoidis oma näo ilmetuna. Ta ei vajanud islami kohta selgitusi.

      „Kas sa Hejirat suudad jälitada?”

      „Pole mõtet. See on lihtsalt videote hoiustamispaik. Ta ostis lehe mingilt Delhi väikefirmalt, mis äsja pankrotti läks. Uut jutlust üles laadides saadab ta selle Hejirasse, kuid seda tehes põrgatab ja loob ühendusi üle terve maailma, läbi sadade eri arvutite, mille omanikel pole ilmselt aimugi, milleks nende tööjaamu kasutatakse. Need jutlused võivad pärineda ükskõik kust.”

      „Ja kuidas ta jälitustegevust blokeerib?”

      „Ta loob proksiserveri, millega loob omakorda vale internetiprotokolli. IP on nagu sinu kodune aadress koos suunakoodiga. Sinna proksiserverisse paneb ta pahavara või siis kasutab robotvõrgustikku, et oma jutlust üle kogu maailma põrgatada.”

      „Tõlgi ära.”

      NSA mees ohkas. Ta oli kogu elu pidanud suhtlema vaid kolleegidega, kes kübersõnavarast aru said.

      „Pahavara on paha tarkvara. Viirus. Robot on aga miski, mis täidab küsimusi esitamata käske ning pole võimeline ütlema, kes teda käsutab.”

      Jälitaja juurdles kuuldu üle.

      „Ühesõnaga, ta trumpas võimsa NSA üle?”

      Valitsuse arvutigeenius kirtsutas nina, kuid noogutas.

      „Muidugi me jätkame otsinguid.”

      „Kell tiksub. Võimalik, et pean mujalt abi otsima.”

      „Minugipoolest.”

      „Küsin sinult nüüd ühte asja. Proovi see väike solvang alla neelata. Oletame, et sa oled Jutlustaja. Kes oleks inimene, keda sa mitte mingi hinna eest enda sabasse ei tahaks? Kes sul püksid püüli sõeluma paneks?”

      „Keegi, kes on minust osavam.”

      „Ja kas selliseid on olemas?”

      NSA mees ohkas.

      „Ilmselt on. Kusagil võrguavarustes. Tõenäoliselt keegi uuest põlvkonnast. Varem või hiljem tuleb mõni piimahabemest nolk, kes teeb kõikidele veteranidele tuule alla. See on igal elualal nii.”

      „Ja tunned sa mõnda piimahabet? Pead sa kedagi kindlat silmas?”

      „Kuule, ma pole teda isegi kohanud. Aga ma kuulsin hiljuti ühe kaubandusmessi seminaril, et üks selline nolk on siinsamas Virginias. Mu allikas ütles, et ta ei tulnud messile kohale, kuna elab koos vanematega ega käi kunagi kodust väljas. Sõna otseses mõttes mitte kunagi. Ta on imelik. Välismaailmas on ta närviline ega räägi praktiliselt midagi, aga omas maailmas on ta nagu lennuäss.”

      „Mis omas maailmas?”

      „Küberruumis.”

      „Sul nime on anda? Või isegi aadressi?”

      „Ma juba arvasin, et sa küsid.” Mees võttis taskust paberilipiku ning libistas selle üle laua. Siis tõusis ta püsti. „Ära mind süüdista, kui temast kasu pole. Tema oskused on lihtsalt üks friikide omavaheline kuulujutt.”

      Kui mees oli läinud, maksis Jälitaja kohvi ja muffinite eest ning lahkus. Ta luges parklas lipikut. Roger Kendrick. Elas ta Virginias Centreville’is, ühes neist lugematutest satelliitlinnadest, mis pärast 9/11 igale poole tekkisid. Inimesed eelistasid nüüd suurlinnadesse kaugemalt tööle sõita.

*

      Kõik jälitajad ja kõik uurijad, ükskõik kus ja keda nad ka kütivad, vajavad ühte läbimurret. Vaid ühte. Kit Carson oli aga õnnega koos. Tema leidis kaks.

      Esimeseks neist sai veider teismeline Centreville’i poiss, kes oma vanemate maja pööningukorruselt lahkuda ei julgenud, teiseks aga vana afgaani talumees, kes oli reuma tõttu sunnitud automaadi maha panema ning mägedest lahkuma.

      Kolmas peatükk

      ENAM-VÄHEM AINUS EBATAVALINE JA HULLJULGE tegu, millega Pakistani regulaararmee kolonelleitnant Musharraf Ali Shah oma elus hakkama sai, oli abiellumine. Tegelikult ei saanud hulljulguseks pidada abiellumist ennast, vaid tütarlast, kelle ta naiseks võttis.

      Kahekümne viie aastase vallalise mehena oli ta 1979. aastal viibinud lühikest aega teenistuses Siacheni liustikul. See oli kõle ja metsik paik kaugel tema kodumaa põhjaosas, seal, kus piir puutus kokku Pakistani surmavaenlase Indiaga. Hiljem, 1984–1999 peeti Siachenis mitte eriti verist, kuid pikale veninud sõda. Sel ajal aga oli see lihtsalt külm, igav ja raske teenistuskoht.

      Tollal veel leitnandi auastmes Ali Shah oli rahvuselt pandžab nagu enamus pakistanlasi ning pidi, just nagu ta vanemad kunagi olid teinud, sõlmima „hea” abielu, võttes karjääriredelil tõusmise huvides naiseks mõne kõrgema ohvitseri tütre või siis pangaarve kasvatamiseks mõne rikka kaupmehe tütre.

      Mees oleks mõlema variandiga väga rahul olnud, sest ta polnud üldsegi pilkupüüdev isik. Tema oli kuulekas käsutäitja, kes korraldused sõna-sõnalt ja kõiki õigeid protseduurireegleid järgides täide viis. Kujutlusvõimet oli tal sama palju kui lapikleival. Kuid neis karmides mägedes kohtas ta imekaunist kohalikku neidu Sorayat, armus kõrvuni ja abiellus perekonna loa ja õnnistuseta.

      Tüdruku perekond seevastu oli abieluga rahul, uskudes, et perekondlik side regulaararmee ohvitseriga toob karjäärivõimaluse mõnes tasandiku suuremas linnas. Nad lootsid saada suurt maja Rawalpindis või lausa Islamabadis. Kahjuks polnud Musharraf Ali Shah saatuse lemmik ning tal kulus kolonelleitnandi auastmeni jõudmiseks kolmkümmend aastat. Oli selge, et see jääbki tema karjääri laeks. Tal sündis 1980. aastal poeg, kes sai nimeks Zulfiqar.

      Leitnant Ali Shah teenis soomustatud jalaväes ja sai ohvitseriks 1976. aastal, kahekümne ühe aastasena. Pärast esimest teenistusaega Siachenis sai ta kapteni auastme ning naasis koju viimaseid kuid raseda naisega. Abielupaari käsutusse anti väga tagasihoidlik maja Rawalpindi ohvitseride СКАЧАТЬ