Tapmisnimekiri. Frederick Forsyth

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „lihtsateks” kohtadeks. Rawalpindis, Lahore’is või Karachis on „kerge” teenistuskoht „koos perekonnaga”. Rasketeks kohtadeks, kuhu saadetakse vaid perekonnata ohvitsere, on näiteks Multan, Kharian, Afganistani viivas Khyberi kurus asuv Peshawar või taliibe täis Swat Valley. Ohvitseripoeg Zulfiqar sai kõigis isa teenistuskohtades koolis käia.

      Kõigis Pakistani sõjaväelinnakutes on ohvitseride laste jaoks koolid, kuid need on kolme astmesse jaotatud. Madalaimad on riiklikud koolid, keskmised sõjaväekoolid ja nende jaoks, kelle rahakott seda lubab, eliiterakoolid. Ali Shahi perel polnud muud sissetulekut peale väga niru ohvitseripalga ja Zulfiqaril tuli käia sõjaväekoolides. Neil koolidel oli hea maine, sest neid juhiti hästi ja õppimine oli tasuta, lisaks pakkusid need koolid õpetajatööd paljude ohvitseride naistele.

      Poiss lõpetas viieteistkümneaastasena kooli ja läks edasi õppima sõjaväekolledžisse, valides seal isa käsul inseneri eriala. See oskus tähendas automaatset sõjaväkke töölevõtmist ja ohvitserikohta. See juhtus aastal 1996. Kolmandal õppeaastal hakkasid vanemad märkama oma poja muutumist.

      Nüüdseks majori auastmesse jõudnud Ali Shah oli loomulikult moslem. Ta täitis usukombeid, kuid mitte väga innukalt. Polnud mõeldav, et sa ei käi reedeti mošees või kohalviibimist nõudvatel ühispalvustel. Kuid see oli ka kõik, mida ta tegi. Tavaliselt kandis mees puhtalt prestiiži pärast ohvitserimundrit, kuid kui oli vaja tsiviilrõivastesse riietuda, pani ta selga meeste rahvusliku salwar kameez’i – kitsad püksid ja pika eest nööbitava kuue.

      Isa märkas, et poeg kasvatab endale pulstis habet ja kannab usufanaatiku kufi-mütsi. Noormees palvetas viis korda päevas, nagu ette nähtud, ja tormas põlglikult toast välja, kui nägi isa viskiklaasiga. Vanemad arvasid, et küll see usuhullus mööda läheb.

      Poeg süvenes Kashmir’i-teemalistesse kirjutistesse. See vaidlusalune piiriala oli Pakistani ja India suhteid juba 1947. aastast peale rikkunud. Teda hakkas ahvatlema Laskhar-e-Taiba vägivaldne äärmuslus. See terroristide grupp korraldas hiljem Mumbais veresauna.

      Isa püüdis end rahustada mõttega, et aasta pärast lõpetab poeg kooli ning kas astub sõjaväkke või leiab insenerina tasuva töökoha, sest selle eriala inimeste järgi oli Pakistanis nõudlust. Kuid 2000. aasta suvel kukkus noormees eksamitel läbi ning jättis oma isa sügavaks meelehärmiks kooli lõpetamata, asudes araabia keelt õppima ning Koraani veerima. Koraani õppimine oli lubatud vaid araabia keeles.

      See tekitas isa ja poja vahele esimesed tulised tülid. Major Ali Shah pani kõik rattad käima, et ta pojale antaks võimalus lõpueksamid uuesti teha, sest tema poeg olnud eksamite ajal haige. Siis tuli 9/11.

      Nii nagu kogu maailm oli televiisoriekraanide ette tardunud, vaatas ka see perekond õudusega, kuidas reisilennukid Kaksiktorne rammisid. Poeg Zulfiqar oli erand, sest tema juubeldas häälekalt, kui telejaam videolõiku üha uuesti ja uuesti kordas. Siis vanemad taipasidki, et koos äärmusliku usklikkuse, džihaadi propageeriva Sayyid Qutbi ja tolle õpilase Azzami teoste pideva lugemise ning India põlgamisega on nende poeg hakanud ka Ameerikat ja kogu läänemaailma vihkama.

      Sellel talvel tungisid USA väed Afganistani ja kuue nädalaga kukutas Põhja Allianss Ühendriikide eriüksuste toel Talibani valitsuse. Talibani külaline Osama bin Laden pages ühes suunas üle Pakistani piiri, kuid Talibani veider ühesilmne juht mulla Omar taandus teises suunas Pakistani provintsi Belutšistani ning jäi koos oma nõukogu ehk šuuraga Quetta linna pidama.

      Pakistani jaoks polnud see probleem kaugeltki teoreetiline. Kõiki relvajõude valitses tegelikult luureteenistus ehk ISI. Iga mundrit kandev pakistanlane hoiab ISI-d kõrge au sees. Ja just ISI oli omal ajal Talibani loonud.

      Veel enamgi, ülimalt suur osa ISI ohvitseridest olid radikaalsed islamiusulised, kes ei suutnud leppida võimalusega, et nende loodud Taliban või Al-Qaeda külalised võiksid olla USA-le lojaalsed. Nii tekkiski USA ja Pakistani vahel hõõrumine, mis kestab tänaseni. ISI juhtivad ohvitserid mitte üksnes ei teadnud, et bin Laden peidab end Abbotabadi kindluses, vaid lausa ehitasid talle selle.

      2002. aasta varakevadel läks kõrge ISI delegatsioon Quettasse mulla Omari ja tema Quetta šuuraga kohtuma. Muidu poleks nad tagasihoidlikku major Ali Shahi endaga kaasa võtnud, kuid tekkis probleem: mitte keegi ISI ladvikust ei rääkinud puštu keelt. Mulla ja tema puštu järgijad ei rääkinud aga urdu keelt. Major Ali Shah ei osanud samuti puštut, kuid tema poeg oskas.

      Majori naine oli puštulanna metsikutest põhja mägedest. Puštu oli ta emakeel. Tema poeg rääkis vabalt mõlemat keelt ning läks delegatsiooniga kaasa, ise temale langenud aust lausa joobunud. Islamabadi tagasi jõudes pidas noormees isaga maha viimase ägeda sõnasõja. Major seisis akna juures sirge seljaga, kui tema poeg kodust minema tormas. Vanemad ei näinud oma poega enam kunagi.

*

      Inimene, kellele härra Kendrick seenior ukse avas, kandis vormiriietust. Mitte küll paraadvormi, kuid värskelt triigitud laigulist koos eraldusmärkide, pagunite ja aurahadega. Härra Kendrick sai aru, et külaline on merejalaväe kolonelleitnant, ning nähtu avaldas talle muljet.

      Mulje avaldamine oligi asja mõte. TOSA heaks töötades ei kandnud Jälitaja pea mitte kunagi vormiriietust, sest see oleks tähelepanu tõmmanud. Ja tähelepanu pidi ta iga hinna eest vältima. Kuid härra Jimmy Kendrick oli kohaliku kooli majahoidja. Ta hooldas kooli keskkütet ning pühkis põrandaid. Merejalaväe kolonelid ei sattunud just iga päev tema ukselävele. Koristaja pidi olema aukartusest tummaks löödud.

      „Härra Kendrick?”

      „Jah.”

      „Mina olen kolonel Jackson. Kas Roger on kodus?” James Jackson oli üks Carsoni sagedamini kasutatud valenimesid.

      Muidugi oli Roger kodus. Ta ei käinud iialgi väljas. Jimmy Kendricki ainus poeg oli isale pettumuse valmistanud. Ägeda agorafoobia all kannatav nooruk tundis oma pööningukorruselt ja ema lähedusest lahkudes lausa surmahirmu.

      „Ikka. Ta on ülakorrusel.”

      „Kas ma võiksin temaga paar sõna rääkida? Palun.”

      Härra Kendrick juhatas vormiriietuses merejalaväelase ülakorrusele. Maja polnud just suur. Kaks tuba esimesel ja kaks teisel korrusel. Üles viis alumiiniumist redel. Isa hõikas laes haigutavasse tühimikku: „Roger, sulle on külaline. Tule alla.”

      Oli kuulda kohmitsemist ning redeli kohal olevasse avausse ilmus kaame, justkui öise eluviisiga kohastunud nägu – noor, haavatav ja kartlik. Umbes kaheksateistkümne- või üheksateistkümneaastane nooruk oli närviline, hoidus silma vaatamast ning põrnitses vaibariba kahe all seisva mehe vahel.

      „Tere, Roger. Mina olen Jamie Jackson. Mul on sinu nõuannet vaja. Kas me saame rääkida?”

      Poiss tundus ettepanekut kaaluvat. Ta ei tundunud üldse uudishimulik ning võttis veidra külalise ja selle kummalise ettepaneku lihtsalt teadmiseks.

      „Okei,” ütles nooruk. „Tuled sa üles?”

      „Seal üleval ei ole ruumi,” ütles isa mokaotsast ja käskis siis valjemalt: „Tule alla, poeg.” Siis pöördus ta Jälitaja poole. „Parem rääkige tema magamistoas. Talle ei meeldi alumisele korrusele tulla, kui ema kodus ei ole. Ja ta ema on hetkel toidupoe kassas tööl.”

      Roger Kendrick tuli redelist alla ning loivas magamistuppa. Seal istus ta voodiservale ning jäi põrandat silmitsema. Jälitaja istus tugitooli. Toas olid veel tilluke kapp ja sahtlitega kummut, rohkem ei midagi. Poisi tõeline elukoht oli pööningul. Jälitaja kiikas isa poole, aga too kehitas vaid õlgu.

      „Aspergeri СКАЧАТЬ