Tapmisnimekiri. Frederick Forsyth

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tolle sõnum oli karm. Nüüdsest käis sõda ning merejalaväelased pidid kaitsma rahvast igal ajal, igal pool ja igal viisil, kui seda vähegi vaja oli.

      Major Kit Carson meenutas mõrult raisku lastud aastaid, mil Aafrikas ja Lähis-Idas pandi tihedalt toime USA-vastaseid rünnakuid, millele poliitikud vastasid nädala vältel vihaste kõnede ja ei millegi rohkemaga, sest nad ei suutnud ette kujutada Afganistani koobastes ette valmistatava tapatalgu ulatust.

      9/11 tekitatud traumat USA-le ja selle kodanikele polnud lihtsalt võimalik üle hinnata. Kogu elu muutus ega pidanud enam kunagi endiseks saama. Need kakskümmend neli tundi äratasid hiiglase viimaks üles.

      Carson teadis, et nüüd tuleb kättemaks, ja tahtis olla üheks selle täideviijatest. Kuid teenistuskohustused hoidsid teda veel mitu aastat Jaapani saarel kinni.

      Ameerikat muutnud sündmus muutis ka Kit Carsoni elu. Tal polnud aimugi, et Washingtonis loeb üks külma sõja veteran, Hank Cramptoni nimeline CIA väga kõrge ametipostiga ohvitser maa-, mere-, õhu- ja merejalaväe toimikuid, lootes leida üht haruldaste oskustega inimest. Operatsiooni koodnimi oli Scrub7 ning otsiti tegevteenistuse ohvitsere, kes oskavad araabia keelt.

      Virginia osariigis Langleys, CIA kontorihoone teises korpuses töötlesid Cramptoni arvutid toimikuid hoopis kiiremini, kui inimsilm lugeda või aju loetust aru saada jõudis. Üksteise järel sõeluti läbi nimed ja teenistuskäigud. Enamik toimikuid pandi kõrvale, vähesed jäid sõelale.

      Kuvariekraani ülemisse nurka ilmus koos vilkuva tähekesega üks nimi. Merejalaväe major, Olmstedi stipendium, Monterey Keeleõppeinstituut, kaks aastat Kairos, räägib araabia keelt. Kus ta asub, küsis Crampton. Okinawal, vastas arvuti. Meil on teda siin vaja, sõnas Crampton.

      Protsess võttis aega ja sõnelemist oli palju. Merejalavägi punnis küll vastu, kuid luureagentuuril olid tugevamad kaardid. CIA direktor kannab ette üksnes presidendile ning Luure Keskagentuuri juht George Tenet oli mees, keda George W. Bush kuulas. Ovaalkabinetist tulnud korraldus vaigistas kõik merejalaväe protestid. Major Carson võeti CIA ridadesse. Talle ei meeldinud küll teenistust vahetada, kuid vähemalt päästis see korraldus ta Okinawalt ning ta vandus võimaluse korral merejalaväkke naasta.

      20. septembril 2001 tõusis Okinawalt õhku Starlifter-tüüpi sõjaväelennuk, mis suundus Californiasse. Lennuki tagaosas istus merejalaväe major. Ta teadis, et merejalavägi hoolitseb Susani eest ning toob ta mõne aja pärast Quantico merejalaväebaasi üle, et mehel oleks teda Langleyst hea külastada.

      Californiast lennutati major Carson Washingtoni lähistel asuvasse Andrewsi õhuväebaasi, kust ta läks end CIA peakorterisse esitlema, nagu käsud ette nägid.

      Seal ootasid teda mitmed vestlused, araabia keele testid, kohustuslikus korras tsiviilrõivaste kandmine ning lõpuks ka kontorihoone teises korpuses asuv pisike kontor, mis asus agentuuri juhtkonda majutavast esimesest korpusest miilide kaugusel.

      Talle anti läbivaatamiseks terve hunnik raadiosaadete katkeid, mida tuli kommenteerida. Carson kiristas hambaid. See töö oli pigem Marylandi osariigis Baltimore’i maantee lähistel Fort Meade’is asuvale Riiklikule Julgeolekuteenistusele. Nemad olid raadiokuulajad, pealtkuulajad, koodimurdjad. Ta polnud merejalaväkke astunud selleks, et Kairo Raadio uudislõike analüüsida.

      Siis hakkas majas levima kuulujutt, et Afganistani valitseva Talibani kummaline juht mulla Omar keeldub 9/11 süüdlasi välja andmast. Osama bin Laden ja kogu tema Al-Qaeda liikumine võisid end Afganistanis turvaliselt tunda. Liikus kuuldus, et USA valitsus plaanib sissetungi.

      Infot liikus küll napilt, kuid mitmed olulised punktid kõmust osutusid tõeks. Merevägi pidi minema terve laevastikuga Pärsia lahte, tuues sinna piirkonda massiivse õhujõutoe. Pakistan pidi operatsiooni toetama, ehkki tegi seda vastumeelselt ja seadis kümneid tingimusi. USA jalaväelastest pidid maale astuma vaid eriüksused. Koos nendega pidid minema ka Briti eriväed.

      CIA-l oli lisaks spioonidele, agentidele ja analüütikutele ka osakond, mis tegeles niinimetatud aktiivsete abinõudega. See tähendas ümber nurga öelduna inimeste tapmist.

      Kit Carson läks sinna osakonda jutule ning tema argumendid olid tugevad. Ta ütles SAD-i8 juhile selge sõnaga: teil on mind vaja.

      „Söör, minust pole mingit kasu, kui istun siin kontoris nagu hauduv kana. Ma ei räägi küll puštu ega dari keelt, kuid meie päris vaenlased, bin Ladeni terroristid, on kõik araablased. Ma võin neid pealt kuulata, vange üle kuulata, nende märkmeid ja kirja pandud juhiseid lugeda. Teil on mind Afganistanis vaja, siin ei vaja mind keegi.”

      Ta võitis endale liitlase ja saavutas üleviimise. Kui president Bush 7. oktoobril vägede sissetungist teatas, olid esimesed SAD-i üksused juba teel, et kohtuda Talibani-vastase Põhja Alliansi relvajõududega. Kit Carson läks nendega kaasa.

      Teine peatükk

      SHAH-I-KOTI LAHING ALGAS HALVASTI ning edasi läks vaid hullemaks. SAD-i üksuse koosseisu määratud USA merejalaväe major Kit Carson oleks pidanud olema juba koduteel, kui tema üksus appi kutsuti.

      Carson oli olnud juba Mazar-e-Sharifis. See juhtus siis, kui Talibani vangid mässu tõstsid ning Põhja Alliansi usbekid ja tadžikid nad maha niitsid. Ta oli näinud, kuidas SAD-i agent Johnny „Mike” Spann taliibide kätte sattus ning surnuks peksti. Ta oli jälginud kompleksi teisest servast, kuidas brittide Special Boat Service’i sõdurid Spanni partneri Dave Tysoni sellisest saatusest päästsid.

      Siis kihutasid nad lõunasse, et endine Nõukogude õhuväebaas Bagramis üle võtta ning Kabul vallutada. Tora Bora mägedes toimunud võitlusse ta ei sattunud. Seal reetis ameeriklastelt saadud tasu liiga väheseks pidav afgaani sõjapealik Lääne ja laskis Osama bin Ladenil ja tema ihukaitsjatel üle Pakistani piiri lipsata.

      Veebruari teises pooles teatasid afgaani allikad, et Paktia provintsis Shah-i-Koti orus on veel käputäis vastaseid. Luure tegi ka seekord oma tööd viletsasti. Vastaseid polnud mitte käputäis, vaid mitusada.

      Alistatud Talibani afgaanidest sõdurid said vajaduse korral oma koduküladesse varjule minna. Nad võisid jalga lasta ja kaduda. Kuid Al-Qaeda võitlejad olid araablased, usbekid ja raevukad tšetšeenid. Keegi neist ei rääkinud puštu keelt ning afgaanid vihkasid neid. Neil oli valida, kas alla anda või surmani võidelda. Pea kõik valisid viimase.

      USA väejuhatus reageeris infole piiratud ulatusega lahingutegevusega, mida nimetati operatsiooniks Anakonda. Ülesande täitmine anti mereväe SEAL-üksusele. Kolm SEAL-i eriüksuslasi täis suurt Chinooki suundusid tühjaks peetud oru poole.

      Juhthelikopter oli just maandumas, hõljudes maapinnast mõne jala kõrgusel, nina üleval ja saba allapoole. Luugid olid juba lahti, kui peidus olnud Al-Qaeda võitlejad tule avasid. Üks tankitõrje reaktiivgranaat tulistati helikopteri pihta nii lähedalt, et see lendas kerest läbi, jõudmata plahvatada. Lend oli lõhkeseadme aktiveerimiseks lihtsalt liiga lühike. See puuris end kopteri ühest küljest sisse ja teisest välja ilma kedagi vigastamata ning jättis endast mälestuseks kaks õhuauku.

      Hoopis rohkem kahju tekitas lumiste kaljude vahelt tulistav kuulipilduja. Inimesed viga ei saanud, kuid piloodikabiini tabanud valang lõi juhtimisseadmed rivist välja. Mõne minuti vältel näitas piloot end geniaalse lendurina, suutes sureva Chinookiga veel kolm miili õhus püsida ning ohutumas kohas hädamaandumise teha. Teised kaks kopterit lendasid talle järele.

      Kuid üks SEAL-i eriüksuslastest, vanemohvitser Neil Roberts, kes oli jõudnud oma turvavöö lahti teha, libises hüdraulikavedeliku loigus ja kukkus tagaluugist СКАЧАТЬ