Tapmisnimekiri. Frederick Forsyth

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mehed olid juba sündmuskohal töös, kui kiirabiauto kolm miili eemal Viking Drive’il asuvast Pinehurst Centre’ist välja sõitis.

      Uurija Hall tuvastas, et kaks meest olid surnud. Senaatori tundis ta nii lehes nähtud piltide kui kuus kuud tagasi toimunud politsei aurahade jagamise tseremoonia põhjal ära.

      Kohkunud golfimängijad tunnistasid tapjaks tumeda pulstis habemega noormehe. Surnud mõrvar lebas kakskümmend jalga ohvritest eemal, relv ikka veel paremas käes. Teine golfimängija oli väga rängalt rindkerre haavata saanud, kuid hingas. Uurija astus eest, et parameedikud saaksid oma tööd teha. Seal olid kolm meedikut ja autojuht.

      Meditsiinitöötajad taipasid kohe, et abi vajas vaid üks kastemärjal murul lamavatest inimestest. Teised kaks võisid jääda surnukuuri autot ootama. Pealegi polnud siin tegu ka uppuja või gaasilekke ohvriga, keda pidanuks elustama. Selliste olukordade jaoks oli parameedikutel koodnimetus „kärusse ja gaasi”.

      Kiirabiautos oli ALS stabiliseerimissüsteem, mis lubas patsienti transportida, ning kolme miili pikkune sõit Virginia Beachi üldhaiglasse tähendas, et seda läheb vaja. Haavatu tõsteti autosse ning kihutati sireenide huilates minema.

      First Colonial Road läbiti vähem kui viie minutiga. Varahommikune liiklus oli hõre ning nädalavahetusel polnud ka töölesõitjaid. Sireen peletas vähesed teel olnud sõidukid kõrvale ning juht hoidis kogu sõidu aja gaasi põhjas.

      Kiirabiautos üritasid kaks parameedikut poolsurnud meest stabiliseerida, aga kolmas edastas raadio teel haiglale kogu info, mis patsiendi seisukorra kohta välja selgitada oli õnnestunud. Kiirabi sissepääsu juures oli traumameeskond juba ootevalmis.

      Haiglas valmistuti operatsiooniks ning kirurgide meeskond küüris juba käsi. Kardiovaskulaarkirurg Alex McCrae ruttas sööklas pooleli jäänud hommikueine juurest operatsioonisaali.

      Uurija Hall jäi neljanda augu edenemisalale kahe laiba, hulga Virginia Beachi ehmunud ja segaduses kodanikega ning terve portsu mõistatustega. Kuni tema partner Lindy Mills inimeste nimesid ja aadresse kirja pani, tegeles Hall kahe juhtlõngaga. Kõik pealtnägijad kinnitasid üksmeelselt, et ründajaid oli vaid üks ning et ta sooritas kohe pärast topeltmõrva enesetapu. Seega ei paistnud hetkel olevat tungivat vajadust kaasosalisi otsida. Edenemisala lähedalt võsast leiti üheistmeline motoroller.

      Olukorra ainus pluss oli see, et kõik tunnistajad tundusid olevat mõistlikud, selge mõtlemisega täiskasvanud inimesed ning seetõttu kirjelduste osas usaldusväärsed allikad. Alles nüüd hakkasid neil tekkima küsimused: mis pagan siin õieti juhtus ja miks?

      Midagi niisugust polnud vaikses, rahulikus ja seaduskuulekas Virginia Beachis iialgi varem toimunud. Kes oli tapja ning kes haiglas oma elu eest võitlev haavatu?

      Uurija Hall võttis esimesena käsile teise küsimuse. Kes tahes ka haavatu oli, oli tal ikkagi tõenäoliselt kusagil kodu, võib-olla ka naine ja perekond, kes meest ootasid, või vähemalt sugulasi. Rindkerehaava arvesse võttes võis mehe lähedasi õhtul vaja minna.

      Mitte keegi kuriteopaika piiravast lindist väljaspool seisvatest inimestest ei paistnud teadvat, kes oli senaatori kaaslane. Kui mehe rahakott just klubihoonesse polnud jäänud, oli see kiirabiga kaasa läinud. Ray Hall jättis Lindy Millsi ja kaks patrullpolitseinikku rutiinset nimede üleskirjutamist tegema ning laskis end golfikäruga tagasi klubihoonesse sõidutada. Seal lahendas kaame näoga klubitöötaja ühe tema probleemidest. Senaatori kaaslane oli olnud erukindral, lesk, kes elas siit mitu miili eemal asuvas pensionäride kommuunis. Kuna mees oli klubi liige, sai tema aadressi mõne hetkega kindlaks teha.

      Hall helistas Lindy mobiilile. Ta käskis ühel patrullpolitseinikul koos Lindyga sündmuspaigale jääda ja teisel patrullauto tema juurde tuua.

      Sel ajal kui nad minema sõitsid, rääkis uurija Hall raadio teel oma ülemusega. Peakorter võttis meediaga tegelemise enda peale, sest juba praegu pommitati neid küsimustega, millele veel keegi ei osanud vastata. Peakorter pidi teavitama ka senaatori abikaasat, enne kui uudis raadiosse jõuab.

      Uurijale anti teada, et teine, palju kehvema varustusega kiirabiauto oli laipade järele saadetud, et need haigla surnukuuri toimetada. Seal valmistus koroner nendega tegelema.

      „Kapten, laske tapjat esimesena uurida,” ütles Hall mikrofoni. „Minu meelest kandis ta radikaalse moslemi traditsioonilist riietust. Ta ründas küll üksi, kuid temasuguseid võib veel liikvel olla. Peame teada saama, kas ta tegutses üksi või oli osa grupeeringust.”

      Ta tahtis, et selleks ajaks kui ta kindrali elukoha külastamisega ühele poole saab, oleksid kurjategija sõrmejäljed juba võetud, automaatsest sõrmejälgede tuvastamise süsteemist läbi lastud ning kontrollitud, kas motoroller oli Virginia osariigi autoregistribüroo andmebaasi kantud. Jah, tõepoolest on nädalavahetus. Jah, inimesed tuleb üles ajada ning tööle kamandada. Uurija lõpetas kõne.

      Golfiklubi andmebaasist leitud aadressiga kommuuni jõudes oli selge, et uudised Bald Cypressil ehk neljanda augu edenemisalal toimunud sündmustest ei olnud veel siia jõudnud. Kommuun koosnes umbes neljakümnest pensionäride bangalost, muruplatsidest, puudest, kõige selle keskmes asuvast väikesest järvest ning kommuuni juhi elamust.

      Kommuuni juht oli just lõpetanud hilise hommikusöögi ning valmistus muru niitma. Ta läks uudist kuuldes näost valgeks, varises raskelt aiatoolile ning pomises oma kuus korda: „Issand Jumal.” Lõpuks võttis ta oma koridorist varuvõtme ning juhtis uurija Halli kindrali bangalosse.

      Hoone oli korralik ja hoolitsetud, ümbritsetud veerandist aakrist pügatud murust. Mõned õitsvad lillepuhmad savipottides. Maitsekas, kuid lihtne hooldada. Ka maja sisemus oli kasitud ja heas korras nagu distsipliiniga harjunud mehele kohane. Hall alustas ebameeldiva tegevusega ehk teise inimese eraelus tuhnimisega. Kommuuni juht oli nii abivalmis, kui vähegi oskas.

      Merejalaväe kindral oli kommuuniga liitunud umbes viie aasta eest, kohe pärast seda, kui tema abikaasa vähki suri.

      Hall uuris kindrali perekonna kohta. Ta tuhlas parasjagu kirjutuslaua sahtlites, otsides kirju, kindlustuspoliise või muud tõestust lähedaste olemasolust. Kindral tundus olevat seda tüüpi mees, kes kõige isiklikumaid dokumente kas pangas või oma juristi käes hoiustas. Kommuuni juht helistas kohale haavatud kindrali lähedase sõbra – pensionile jäänud arhitekti, kes oma naisega naabruses elas ning oli tihtipeale kindralit oma naise valmistatud õhtusööki jagama kutsunud.

      Kõne vastu võtnud arhitekt tardus õudusest, kui talle juhtunust kõneldi. Ta tahtis kohe Virginia Beachi keskhaiglasse sõita, kuid uurija Hall haaras telefoni enda kätte ja veenis mehe ümber, sest praegu poleks külastajaid nagunii sisse lubatud. „Kas teate, oli tal sugulasi?” päris uurija.

      „Kaks tütart, kusagil läänes,” vastas arhitekt, „ja merejalaväeohvitserist poeg. Kolonelleitnant, kuid tema elukohta ma ei tea.”

      Hall sai Lindy Millsiga uuesti kokku peakorteris, kus asus ka tema ilma eritähistuseta auto. Oli uudiseid. Motoroller kuulus kahekümne kahe aastasele üliõpilasele, kelle nimi oli selgelt araabiapärane. Noormees oli Michiganist Dearbornist pärit Ameerika kodanik, kuid õppis Norfolkist viisteist miili lõunas asuvas tehnikaülikoolis inseneriteadust. Autoregistribüroo oli ka tema foto saatnud.

      Tumedat pulstis habet pildil küll polnud, kuid nägu oli sama. Mitte küll päris selline, nagu Ray Hall edenemisala murul oli näinud. Too nägu oli kuulunud ilma pea tagapooleta inimesele ning väändunud. Samas oli pilt piisavalt sarnane.

      Uurija helistas Washington DC-ist teispool Potomaci jõge asuva Arlingtoni surnuaia kõrval asuvasse USA merejalaväe peakorterisse. Ta kinnitas, et ootab toru otsas, kuni saab avalike СКАЧАТЬ