Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üksteisele otsa vaatamata. Pole just igapäevane tegu, vaatajate silme all endale riideid selga panna.

      Ühel hetkel näen ma mõttevälgatust, mulle avaneb üks tee, üks ahel, mille ma pean järgnevate nädalate ja kuudega lõpuni harutama. Meie Robinsonid – seal nurgas nad seisavad ja pusivad seda, mida neil teha kästi. Nad tunduvad siit koosolekulaua tagant vaadates ausalt öeldes nagu mingid alama klassi inimesed. Jah, nendest peavad saama telekuulsused, sellal kui meie jääme mugavalt kaadri taha. Ning nad on meie kätes, kogu oma elu ja olemisega.

      “Bullshit,” sosistab Sigrid koosolekulaua tagant särgiproovimist piiludes, ja Ivar võpatab. Tundub, nagu oleks kunstnik Sigridil meie peaprodutsendi üle mingi võim, mille päritolust ma midagi ei tea – aga ega ma olegi neid eriti ju varem koos kohanud, märkasin vaid, et varahommikul Tallinnast Riiga sõites istusid ja magasid nad kõrvuti.

      “Bullshit… täielik bullshit,” kordab Sigrid, nüüd laua ette vahtides, justkui iseendale.

      Kevadest läikiv õhtutaevas, nii me lahkume. Peajumalad, kes teistest nädal varem kohale peavad lendama, et draama toimumispaik ette valmistada… Siis saabub järele ülejäänud võttemeeskond ja Robinsonid.

      Bussis lennujaama poole sõites olen ma hakanud täpsemalt tabama Ivari ja Sigridi vahelisi jõujooni. Tundub, et nad on eelmised õhtud veetnud koos, pidutsedes. Millegipärast teeb see teadmine mind seest õõnsaks. Ma lendan vastu kahtlaste ülesannetega projektile, ja seda seltskonnas, kus pole mitte ühtegi sõpra. Varem tundus, et Ivar on mu sõber ja toetaja, aga ma pole selles enam sugugi kindel. Kas ta ikka teab, mida ta teeb, kuhu ta teel on? Kas ma saan teda usaldada?

      Võibolla tasuks usaldada hoopis kedagi teist: hipi-Robinsoni Janekit, kellega ma pole kordagi pikalt rääkinud, aga ma tean täiesti kindlalt, et ta on oma inimene. Ja samas, tema on teisel pool joont, tema on mängus osaleja, mina mängu korraldaja.

      Janekile mõtlemine täidab mind ka ähmase süütundega. Ma olen teinud midagi, mida vist ei oleks pidanud tegema…

      See juhtus nädal tagasi. Viis väljavalitud Robinsoni tegid läbi pika eravestluse psühholoogiga, “et nad oleks eksperdi poolt süüdivaks tunnistatud, ja ei saaks meid orki tõmmata, kui saarel midagi imelikku juhtub,” ütles Ivar. “See on tavapraktika igasuguste reality-saadete puhul.” Ning muuhulgas tegi psühholoog väljavalituile ka eksistentsiaalse valikumängu: kes sa oled, kuhu sa lähed, millise maailmakõiksuses leiduva objektiga sa end samastad.

      Ma märkasin kahe kandidaadi valikumängu tulemustes hämmastavaid sarnasusi. Mustapatsiline indiaani-sõjaväelanna Liis ja meie vabahipi Janek.

      Ja ma otsustasin Liisile sellest konfidentsiaalselt rääkida.

      Ma tulin selle mõtte peale ise. Jah, enne küsisin ma ka Ivarilt nõu ja ta kiitis selle heaks. Muidugi, tubli, meil on ju vaja leida oma telemängu-armujad. Aeg on seeme idanema panna!

      “Tead, kui huvitav, sinu tulemused on väga sarnased… Ma ei tea, kas tohin seda ütelda… Aga on ju põnev?”

      Liis punastas ja pööras oma ahne alasti pilgu minu poole. Ja nii ma rääkisingi talle Janekist. Ma nägin Liisi silmades algavat armumist, võibolla oli see seal juba enne, tärganud ühises finaalvoorus, aga võibolla tekitasin selle mina?

      Janekile ma sellest avastusest paraku rääkida ei saanud, sest temale on Liisi tulek saladus, ja ma ei tea, kas ma oleks talle seda julgenud rääkida. Janeki silmadega on keeruline lugu. Kas ta näeb mind läbi? Miks ma end tema ees kuidagi piinlikult tunnen, ma pole ju midagi paha teinud?

      Lennukis istub Sigrid enesestmõistetavalt Ivari kõrvale ja vajub ta kaissu magama, nagu kass, mehe õla najal, nina tema juustes. Mina satun istuma Arase kõrvale ja mõne aja pärast vajub ta purjuspäi norsates mulle sülle. Sätin oma koorma nii mugavalt kui võimalik.

      Kui me vaid teaks, mis aeg meid nelja erinevates kombinatsioonides veel ees ootab. Aga me ei aima midagi. Elu mängib pokkerit hästi.

      Bangkokist lendu tõustes, üheksa tundi hiljem, istume samasuguste paaridena, üksteist tegelikult tundmata, ees ootava mängu võlu ja valu täpsemalt teadmata. Ka suur osa lavale saabuvatest ülejäänud tegelastest on siinsamas lennukis, me ei tunne veel neid ega tea, mis juhtuma hakkab. Nad istuvad meist eespool: Norra võttemeeskonna liikmed.

      Me kõik lendame tõusvale päikesele vastu, me oleme otsustanud usaldada end paradiisisaare seikluse meelevalda, ja me loodame, et kõik läheb hästi, peab minema!

      Tagasi paradiisis

Üheksa aastat hiljem. Märts 2010Mersing – Besari saar, Malaisia

      “Päästevestid!” Need visatakse paadikese ninast meie poole, kõikuval põrandal üritan tasakaalu hoida, endale ja lastele oranžid vestid selga saada. Justin upitab samal ajal meie kotid paadipärasse, kus peaks kõige kuivem koht olema.

      Mäletan nüüd seda õhinat. Erutav vibratsioon kehas, soolane vesi paati peksmas, kiirelt lainetel hüplemas, mööda sinist vetevälja, vabadus kopsudes. Kujutan ette, mismoodi tundsid end tookord üheksa aastat tagasi meie Robinsonid. Neil oli veres kahekordne ärevus: ees ootasid lõunamaa ja kuulsus. Kui nad siit sadamast paati kõndisid, olid neil juba kaameramehed kõrval.

      Seda nad aga paati istudes veel ei teadnud, et saareni jõudes peavad nad vette hüppama ja koos varustuse ja riietega ujuma hakkama – ning et vee all ootab neid allveekaameraga mees. “Miks nad peavad niimoodi vette hüppama? On selles mingit loogikat? Et nagu laevahuku imitatsioon?” üritasin tookord Ivarilt sotti saada.

      “Miks, miks – sest seda on lahe telekast vaadata,” vastas ta. “Nüüdsest ongi see su kõige tähtsam loogika.”

      Minevik hakkab silmapiiri tagant paistma, tõusen kõikuvas paadis püsti, et saart paremini näha. Jah, tõeline piltpostkaart oma palmide ja mägedega, keset türkiissinist merd.

      Mäletan, mismoodi ma siit viimast korda lahkusin, see võis isegi olla seesama paat – ma ei usu, et Malaisias tehnikat väga sageli vahetatakse. Toona istusin ja vaatasin, kuidas paradiisisaar aina väiksemaks jäi. Kurgupõhjas kipitas teadmine, et üks elu lehekülg on alatiseks läbi. Ma ei tule siia ilmselt mitte kunagi tagasi. Ma ei suhtle enam mitte kunagi nende kümnete inimestega, kes olid mu elu osaks kolme kuu jooksul.

      “Miks nii kurb?” naeratas tol päeval Robinson Janek mu kõrval. “Sa ju tahtsid siit ära saada?” Tahtsin küll! Sellest saarest jäigi sisse paine, nagu ma juba tookord Janeki kõrval istudes aimasin, aga ma aimasin ka seda, et saarel juhtunust jätkub ainest paljudeks unistusteks. Võtsin saare ja eriti selle ühe higise toa endaga kaasa teisele poole planeeti, kus ma ise endale enam kodu ei leidnud. Öösiti suutsin unedes ja une-eelsetes uimades sujuvalt libiseda ülimast kahetsusest suurejoonelistesse unistustesse, mis tundusid sama tugevad kui reaalsus.

      Jah, tööd saarega on jätkunud kauaks, ja nüüd seisab ees selle töö järgmine etapp.

      Kõik tundub samasugune. Vana paadisild, pisikesed bangalo tüüpi majakesed, betoonrajad, mida ääristavad palmid ja džungel mõlemal pool.

      Paat on meid sadamasillale sülitanud, seal ootab mees käruga, kes meie koti sinna peale tõstab ja ees minema hakkab.

      Saar on kummaline, hiiliv, ootav.

      Nagu välja surnud.

      Iga samm mööda nagisevat vana sadamasilda saare poole toob selle õõva lähemale. Midagi on justkui СКАЧАТЬ