Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uuesti katta. Seesama lõhn, mõrkjasmagus, kusagil laboris välja töötatud. Kindlasti on maailmas palju inimesi, kellel see konkreetne aroomikombinatsioon võimaldab minevikku tagasi minna… Ma käisin poes just seda kreemi otsimas, kuigi möödunud üheksa aasta vältel olen sellest hoidunud, just selsamal põhjusel. Et minevikku mitte uuesti pooridesse lasta.

      Nüüd siis on see aeg käes. Päike on just õige nurga all. Tasub vaid oma vasakut silma kissitada ja ma näen sealsamas basseinivees baaripukkide peal istumas meie inimesi. Nad on kõik üheksa aastat nooremad, kui nad tegelikult praegu on. Nad joovad seal, nagu ikka, kes õlut, kes troopilisi piña colada kokteile. Nad naeravad, neist vallandub head ootusrikast energiat. Järelikult on see stseen veel päris algusest, kui kõik oli lõbus ja lihtne.

      Mis siis ikkagi edasi juhtus? Ma sain ju esiti meie saatejuhtidega väga hästi läbi, miks, millal ja kuidas see muutus? Miks nad mind enam ei sallinud?

      Nad ju ei teadnud, et mul on nende Norra kolleegiga… salasuhe?

      Võibolla hakkasid asjad minema valesti sellest hetkest peale, kui ma andsin oma kolmele saatejuhile ingliskeelsed tekstid, mis olidki tehtud täpselt Norra Robinsoni-saate järgi, nii, nagu ma olin nad oma öiselt kaaslaselt tõlgituna saanud. Ilmselt sai seda võtta kui maniakaalset usinust? Miks ma neil niisama lobiseda ei lasknud? Aga vabandust, nende teksti kontrollimine oli mu töö! Parajalt nüri, aga see polnud minu süü! “Tere, mu armsad Robinsonid! On teie saarel viibimise kaheksas päev…”

      Näen pilte, mida ma tahaksin unustada. Kuidas näiteks üks saatejuhtidest viskas mulle kord näkku oma teksti, väites, et see on vale paberi peal. Miks ta seda tegi? Jooksin tookord teksti uuesti välja trükkima, pruuni asemel valge paberi peale, ja mu bangalokaaslane Sigrid oli seda pealt vaadates nördinud: “Kurat, mis sa poed talle! Sel paberil pole viga midagi! Mida rohkem sa oled nõus talle perse pugema, seda rohkem ta sind alandama hakkab!” Sigrid ennast alandada ei lasknud, tema konfliktid lõppesid palju dramaatilisemalt.

      Mina lihtsalt lugesin päevi, kaua ma veel seda tobedat teksti neile tobedatele saatejuhtidele tekitama pean. Palju ei olnud enam jäänud.

      “Emme, meri tegi musi!” Marta kiljub ja hüppab veepiiril. Kõlgun tema kohal puu küljes, vanast kalavõrgust valmistatud, kohaliku rahva tehtud kiigel. Loodetavasti ei pane nad pahaks? Ühest otsast on see võrkkiik kitsam, teisest laiem, nii pakub see head varju siin puu all merekohina sees ning hoiab maas ja puul jooksvad putukad eemal. Üle mere on kosta malaikeelsed hõiked: üks tõeliselt vanaaegse moega kalapaat on silmapiiril. Lapsed mängivad liiva sees mu kiige all. Idüll. Mõnuaisting, mida tekitab päikese pakitsus kehal…

      Jälgin rattaga mööda sõitvat hõlstis ja pearätis kohalikku naist. Niiöelda pärismaalased, meie vastu viisakalt ükskõiksed. Neil on siin saarel oma elu, kusagil nurga taga, pleekinud värvilistes barakkides. See on päris elu, iga päev, igal aastaajal, ka vihma- ja tormikuudel.

      Mina ei tundu neid möödasõitvaid naisi sugugi huvitavat, ega ka mitte mu kaks rannapiiril jooksvat lapsukest. Me oleme neile küll kaudselt tööandjad, kõndivad rahakotid, see on meist kena. Aga tegelikult võiksime siit hommepäev kaduda ja neil poleks selle üle ei hea ega halb meel. Nagunii ei mõista nad… oleme veidrikud, kes kulutavad suure varanduse lihtsalt selleks, et lennata teisele poole planeeti ja paariks päevaks siia saarele kiikuma ja mängima tulla… No milleks?

      Nemad ei saa aru meie armuafäärist, sest nemad on igapäevases igavas abielus sellesama päikesega.

      Kes teab, võibolla on nende kogukond Robinsoni-mängu ajal rohkem põnevil. Ma peaaegu ei mäletagi kohaliku saarerahva olemasolu sellel aastatetagusel ajal, sest meie ise, võttemeeskonnad, olime nii kirge ja hoogu täis. Ja ennast täis. Aga võibolla jälgisid kohalikud sel ajal meid nagu nende isiklikku reality-televisiooni: kes kui purjus on, kes kelle bangalosse öö varjus hiilib…

      Kas sellised asjad juhtuvad siin igal aastal? Või oli meie aasta kuidagi eriliselt hullumeelne?

      Meenuvad mõned kuuldud killud – meie Robinson Janek tuli järgmisel aastal siia tagasi, küsides otse produktsioonist, kas saaks mingit tööd. Ja saigi, öövalvuriks: ta hakkas kuuluma nende poiste hulka, kes öösiti Robinsoni-saartel omaette vaikselt telgivad ja osavõtjaid distantsilt valvavad, igaks juhuks, valmis hädaabi osutama või kutsuma.

      Ööd möödusid Robinsoni-saarel, päevad produktsioonisaarel, kujutan seda Janeki jutu põhjal ette. Tema meelest oli elu muidu täiesti igav, välja arvatud uus, venelaste produktsioon, mis igasugused kuulujutuddžunglitrummid kõlama pani. “Saabus näiteks üks kiilakas pekikukal, raha täis diplomaadikohver käe otsas. Kui venelastel jälle midagi vaja oli, lõid nad rahaklotsid lauale. Nad tahtsid, et nende Robinsonide džunglis ikka loomi ka oleks, korraldasid siis Singapuri loomaaiast helikopteriga elevandi, krokodilli, tiigri… Krokodill põgenes neil võtete käigus ära ja jäigi saarele elama.” Ilmselt suutis see kaduma läinud krokodill isegi kohalikke erutada. Ja kindlasti võis neile korda minna teine skandaal, millest Janek naerdes pajatas: kuidas üks nende vabakäigu-vasikas sattus basseini juurde ja kukkus sinna sisse, kisendas seal õnnetult, kuni lehmamamma närvid vastu ei pidanud ja ka tema vette hüppas ning vett täis pasandada aitas… Ei tea, kuidas kohalikud seda lugu praegu räägivad, aga teletöötajate seas sündis legend peost, mis lõppes lehmadega basseinis.

      Kaugelt hakkab kollane paat paistma. Jooksen lastega sadamasillale, Justinile vastu.

      “Kujutad ette, mul oli vaja sadamas vetsu minna,” räägib Justin nüüd õhinal, kui tagasi küla poole jalutame. “Nad juhatasid mind ruumi, kus oli auk põrandas ja voolik kõrval, ise ütlesid, et see on WC! Ja kujutad ette, ma käisin läbi kõik poed ja mitte üheski polnud minu suuruses plätusid. Ja siis sain ma aru, et ma olen täna selle linna kõige suurem inimene. Raudselt, konkurentsitult! Nad vahtisid mu jalgu ja kutsusid teised müüjad ka vaatama, ja mitte ühes, vaid kõigis poodides juhtus nii. Selliste asjade jaoks meil küll jalatseid pole!” Justin ajab uhkelt oma hiigelpäka püsti.

      “Sellest pole midagi,” lohutan ma teda. “Mina ka lasin omal ajal siin kuuma raja peal paljajalu ringi. See on tervisele kasulik – jalatalla all on palju punkte, mida tuline pind stimuleerib.”

      “Ah soo? Ma ei osanud selle peale nii mõeldagi.”

      “Keegi rääkis mulle. Keegi, kes siin saarel ka kogu aeg paljajalu kõndis.”

      “Mhm.” Ta kõnnib mu kõrval, vaikselt kõndimisele kaasa aietades. Ta ei küsi, kes mulle seda siis rääkis. “Aga see on ikka päris valus!” teatab siis. “Lähme liiva peale!”

      Lähemegi. Jalad vette jahtuma. Samas uskumatu, kui soe võib ka merevesi olla.

      “Mis sa mõtled?” pärin ma.

      “Minu arust on irreaalne, et me siin oleme,” tunnistab ta vastuseks. “Tead, sa rääkisid sellest tööst siin saarel palju, kui me sinuga kokku saime. Oli tunda, et see oli sind väga tugevalt mõjutanud.”

      “Jah, toona oli sellest ju vaid aasta möödas. Mul võttiski umbes aasta, et sellest nii enam-vähem välja tulla. See, mis siin saarel juhtus, ja mis edasi Indias juhtus… see aasta keeras mu maailma ümber.”

      “Sa oled nagu vihjanud, et siin saarel oli hull aeg… ka töö mõttes. Ma ei saa aru, mis siin küll nii väga hullu sai olla?”

      “Noh…” Mõtlen. Ma ei oska seda ratsionaalselt seletada, pigem on meeles tugevad emotsioonid. “Vaata, meie meeskond oli palju suurema stressi all kui teised,” proovin siiski analüüsida. “Meil tegi palju väiksem rühm ära sama töö, mille jaoks rikkamate maade, Rootsi, Taani ja Norra telekanalitel olid suured meeskonnad. Näiteks oli СКАЧАТЬ