Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on nemadki poolkuulsused, veel klõpsuvad fotoaparaadid, et nende pettumusi homsete lehtede jaoks jäädvustada. Aga juba on objektiivid pöördunud. Neli õnnelikku peavad nüüd poseerima piltnikele, kirjahunnikuid õhku visates – kõik need kirjad, mille kallal ma möödunud kuu jooksul higistasin ja mis sai kottidega siia kaasa tassitud. Kõik need konkurendid, kellele nad ära tegid.

      Esimene etapp produktsioonist on nüüd siis läbi. Märkan, et mõtlen Ivari sõnadega.

      Jälgin pilguga üht kuuest õnnetust: Liisi. Mustapatsilist tätoveeringutega tüdrukut, kelle me tegelikult oleme ammu välja valinud, pigistades silma kinni tema võimaliku mittekonfliktsuse puhul. Tema vastuoluline korraga mitmesse tüüpi kuulumine ei jätnud mitte kedagi meist külmaks ja ta on meedia vahendusel juba rahva lemmikuks saanud. Indiaani kultuuri fänn. Elukutseline sõjaväelane ja lisaks mootorrattahull. Loodususku, metsaga rääkija. Kuhu ta siis kuulub? Las see rullub lahti vaatajate silme ees, pealegi on, mida vaadata: tätoveeringutega kaetud treenitud keha, madudena väänlevad pikad patsid ja suured helerohelised silmad…

      Praegu ei suuda Liis varjata pisaraid oma imeilusates telegeensetes silmades. Kibelen natuke. Millal saabub see hetk, kui Ivar saab ta märkamatult kõrvale kutsuda ja talle meie otsusest rääkida: Liis, sa tuled tegelikult saarele, sinust saab jokker, mängu rikkuja, kogu produktsiooni suurim saladus? Loos tahtis, et selle koha saavad eestlased, mitte lätlased ega leedukad, ja meie tahame, et jokkerikoha saaksid sina! Sa pead oma vanematele ja sõpradele valetama, et saad meie firmalt lohutuskingiks lihtsalt reisi Singapuri, ja tuled niimoodi kõigi eest varjatult saarele, ja sa pead seda saladust hoidma kõigi maailma inimeste eest selle hetkeni, kuni su nägu tele-eetrisse jõuab. Saladus-saladus!

      Tundub, et niipea Ivar Liisi saladusse pühendada ei kavatse. Las Liis nutab ajakirjanike silme all, las nad saavad oma intriigi ja draamat. Pealegi, seda suurem on tüdruku rõõm, mida suurema kurbuse kaevu on ta enne endale kaevanud. Las ta saab sügavamad emotsioonid, seda parem tegelane ta meile on… Umbes nii arvan ma Ivarit mõtlevat, vaadates tema Kreeka jumalaid meenutavat klassikalist julget profiili.

      Päikesele vastu

Poolteist kuud hiljem. Aprill 2001Riia, Läti

      Nüüd see siis algab, nagu Ivar ütleb: produktsiooni järgmine etapp.

      Me oleme varahommikul Tallinnast mikrobussiga välja sõitnud. Bikiinid, päevituskreem ja plätud on pakitud, Riias on kokku lepitud meeskonna võtmeisikute koosolek ja õhtu eel tõmbab meie lennuk end maast lahti… Riia–Bangkok, Bangkok–Singapur, ja homme õhtul peaksime juba kolistama mikrobussiga Lõuna-Malaisia sadamasse, kust pääseb üksikule saarele, õigemini teleproduktsiooni hõivatud saarestikule.

      Koosolekuruum on steriilne ja mittemidagiütlev.

      “Kes protokollib?” küsin ma, pastakat otsides. Äsja sisse astunud ja ennast tutvustanud pearežissöör leedulane Aras möiratab seepeale naerda ja jääb mind lõbustatult vaatama. Istun temast üle laua, alkoholipuhang on minuni tunda. Ta kehast õhkub elujõudu ja hoogu, robustsust ja otsejoonelisust. Põnev mees, jõulise lõuaga, kõrgete põsesarnadega, musklis ja kiilaks aetud, umbes selline, nagu minu meelest võiksid olla elus karastunud mafioosnikud, keda kaugelt omamoodi imetleme, aga lähedalt kardame.

      Ma ei saa aru, mismoodi ma peaksin temaga ühise lainepikkuse leidma ja koos tööle hakkama. Ivar on mulle ju rääkinud, et nad olid Arasega eelmisel aastal kodumaist Läänemere robinsonaadi filmides parimad sõbrad, töökas tandem – ja Ivariga on mul klapp hea. Siiras, pühale üritusele andunud töökas Epp; ja siiras, pühale üritusele andunud töökas Ivar. Vähemasti nii oli mulle kuni tänaseni tundunud.

      Aga ma ei olnud siis veel Ivarit ja Arast koos näinud.

      “Hea küll, mina protokollin,” ütlen nüüd oma parima rahu ja enesekindlusega.

      “Kirjuta: nüüd algab pidu ja kõik peavad jooma.” Nende sõnade peale möirgab Aras taas naerda, ma muigan närviliselt.

      Ruumi astub Ivar, õllepudel käes.

      “Kas üldse tuleb mingit koosolekut?” küsin ma temalt. “Sa nagu ütlesid, et Riias tuleb enne meie väljalendu koosolek.”

      “Tule, koosolek, oleme koos!” hõikab ta ja haarab minust korra ebamääraselt kinni. “Vaata, Aras, see on maailma kõige tublim toimetaja, ta tahab aina kohtuda ja aina koos olla. Ütle meile, mida sa veel teada tahad? Seksikad ja konfliktsed on leitud, casting on läbi, mis sa arvad, mis me nüüd edasi teeme?”

      Raputan ennast lahti, ma tõesti ei taipa hetkel reegleid ja mulle tundub, et nad tögavad mind. See ei ole minu elu esimene teletöö, ma olen osalenud mitmes projektis ja ma olen harjunud telemeeste karmi huumoriga, aga selle taga olen ma alati tajunud prioriteete. Liigutakse kuhugi edasi, kusagil on lisaks naljaviskamisele need tööd, suured olulised hoovused, mida mööda tuleb kulgeda, sest saade peab “purki” saama. Aga täna ei tea ma tõesti, mis on see prioriteet. Võtted maakera teisel pool saarel peaksid algama alles kümne päeva pärast, osalejad on valitud, üks etapp on läbi. Kas Ivar tegigi minuga nalja, kui ta ütles, et meil tuleb Riias koosolek?

      Seal nad nüüd istuvad, keset keskhommikut, õlled sees, õlled ees, ja irvitavad minu poole.

      Tuppa astub Sigrid, meie produktsiooni kunstnik, neljas võtmeisik, kes juba täna kohale lendab. Ta on kõhn, poisilik, mustade lühikeste juustega, roheliste silmadega ja kuidagi eriti karastunud olemisega. “Kas teil midagi kangemat ei olegi?” küsib ta käriseval häälel.

      “Vaat see on tore suhtumine! Viina?!” Aras viskab midagi vist leedu keeles ja siis inglise keeles minu poole: “Pane protokolli kirja: viin tuleb.”

      “Koosoleku päevakava ainus punkt ongi tuttavaks saamine,” teatab Ivar mulle. Kusagilt ta silmade põhjast paistab kaastunnet, ja kusagil seal on sõnad: ma ju ütlesin. Work hard and play hard. Praegu on mängimise aeg.

      Samas vaimus see nii-öelda koosolek jätkubki. Kolm elupõletajat, kes omavahel kuidagi väga hästi haakuvad, ja üks kummaline sinisukk, kes solvunult laua taga istub ja paberile optilisi mustreid sodib.

      “Mine põrgu!” ütlen ma Arasele, kes mulle jälle alkoholi pakub. “Ma lihtsalt ei taha! Ja üldse, vaata, mis kell on.”

      “Mis sellel kellal siis viga on?” naerab Aras, ja äkki tõsineb ning salvab: “Kui sa oma suhtumist ei muuda, siis ma tean kedagi, kellel saarel elu raskeks läheb!”

      Enne lennujaama minekut on ees veel üks kohtumine. Ivar on otsustanud kasutada võimalust ja vaadata silmast silma üle kohalikud, Läti võtterühma välja valitud Robinsonid. Siin nad siis on: üks atleetvõimleja-kehaga silmatorkavalt musklis mees, üks eest puudu hammastega ja seetõttu omamoodi võluva kuueaastase lapse naeratusega noormees, üks nurgelise olekuga kõhn poisstüdruk, kellel igas sõrmes kobakas sõrmus… ja neiu, kelle kohta juba olen kuulnud, et tal olla väga suured rinnad. Seega telegeenne. Rinnad olla pealegi veel loomulikud ja tüdruk ise olevat looduslapselikult rikkumata. Ühesõnaga, hea leid.

      Naeratan ja tutvustan end. Robinsonidel on seejärel vaja oma töö ka ära teha – nad peavad proovima selga Robinsoni-mängu logoga särke, mis Ivar äsja kätte on saanud.

      “Siinsamas proovin?” Suurte rindadega Daina vaatab kohmetult ringi.

      “Jah, jah!” Ivar kõigub veidi ja naeratab, jagab särgid kätte, siis lisab: “Teiste riiete peale sobib ka! Me tahame lihtsalt näha, et särk poleks liiga… näiteks liiga suur.”

      Daina СКАЧАТЬ