Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ümbrikutele punase õpetajapastakaga märksõnu, millega inimese kiirelt paika panen, et hiljem vajadusel ümbrik lihtsama vaevaga üles leida. Iga sõna võtab hinnalisi sekundeid, nii et enamik mu sildistamisi on üsna lühidad: “seksikas meesjurist”, “väitlusklubis käinud ilueedi”, “põnev punapea, kahjuks mitte väga ilus”. Lihtsalt enda rahustamiseks kirjutan mõnele “ei”-kuhja minejale ka midagi julgustavat peale: “nunnu välimusega neiu, sobiks lastesaadetesse, meile kehv – konfliktsust pole.”

      “Feminist. Kirjutab luuletusi. Tundub olevat TÜÜP.”

      “Ujub laugastes, matkab. Ilus poiss.”

      Ivar käib vahepeal mu ümbrikuid vaatamas, loeb märkuseid ja naerab omaette.

      “Vormelifännist tüdruk,” sirgeldan järgmisele. Teisest küljest, mis meil selle vormelifännindusega saarel ikka peale hakata? Ehitajatüdruk on parem.

      “19aastane tüdruk, kasvatab kolme last, ka õe omi.” Aga kuidas me need lapsed üksi jätame? Jään ümbrikut põrnitsema. Õnneks ütleb neiu oma tekstis, et on vaikne ja rahulik, pigem tegutseja kui rääkija. Selline meile nagunii ei sobiks. Las jääb koju.

      “Jutukas ravimiesitleja.” Aga kardetavasti on ta konfliktidest hoidumise oma pika müügielu jooksul liiga selgeks saanud.

      “Naispolitseinik, hobiks rallisõit, abikaasa on piirivalvur.” Panen küsimärgiga eraldi, et Ivarilt uurida: kas abielus olek on suur miinus?

      “Oh ei, ei pruugi olla,” vastab Ivar, kui ta jälle läbi astub. Jääb siis mõtlema ja lisab: “Kuigi muidugi, noored võiksid tõesti pigem vallalised olla, sest saarel võib ju igasuguseid asju juhtuda, me loodame, et juhtub! Ja vallalistel juhtub ikka rohkem kui abielus olijal.”

      “Lõbusa naeratusega, Pipi-patsidega õpetaja. Aga abielus,” saab sildi järgmine ümbrik. Ja käsi võbeleb kahe kuhja vahel, kumb ta siis on? Ei või jah? Läheb “ei”, sest kusagile peab ta ju minema.

      Ivar seisatab korraks mu kõrval. “Ja ära unusta, et me otsime ilusaid inimesi,” täheldab ta ja läheb minema, oma tähtsaid asju ajama.

      “Show-tantsija ja internetihull.” Aga pilk ja põsed on sel poisil kuidagi imelikud… pekingi paleekoera moodi. Samas, netisõltuvusest vabanemine võiks ehk olla huvitav liin saarel? Alustan siiski küsimärgivirna. Las Ivar vaatab seda pilti ja otsustab ka midagi.

      Nii, taimetoitlane? Väga tore, siin on kohe konflikt, ja silmad on ka ilusad. Läheb automaatselt “jaa”-kuhja.

      “Eelmisel nädalal oli mul konflikt töö juures,” kirjutab üks blond ametnikuneiu. “Suutsin meie raamatupidaja nutma panna.” Tubli, tema saab “jaa”.

      Mõne tegelase puhul tekitab huvi tema amet. Metsalangetajapuidutroppija. Võlgade väljanõudja? Vanglatöötaja! Maaler-kokkkeevitaja-ettekandja. Aga jah, silmade all on suured kotid, “parim enne” on sel naisel liiga ammu möödas. Nii paljud neist põnevatest ametitest ei läbi meie näotesti.

      “Tüdruk, kel on oma teooriad maailma asjade kohta. Muretseb pisiasjade pärast!” Jään ta stiilset kirja mõnuga lugema. “Mis on seost vistrikel ja armastusel?” kirjutab ta näiteks oma teooriatest. Raske südamega lisan ümbrikule: “Kahjuks paksuke ja prillidega.”

      “Jahimees!” Mhm, see on ürgne. See võiks minna. Kahju, et tal on vuntsid ja äraaetud välimus. Ivar tõstaks kindlasti ta “ei”-hunnikusse, nii et tõstan juba ise.

      “Hei, meil on uudis,” tuleb Ivar uuel hommikul. “Rääkisime Läti ja Leedu tegijatega ja jutt jäi, et oleme kõik avatud ka vanematele inimestele. Võimalik, et üks valituist peaks olema seal 50 kandis.”

      Vaatan kohe oma laual lebava paberi poole. Kuidas see pensionieelik siis Ivari suurde skeemi mahuks? Ivar märkab mu pilku. “Ära muretse, lihtsalt võta intervjuuvooru ka mõni vanem.”

      “Mis kriteeriumite järgi? Kas sa eeldad, et ka tema peaks olema vallaline ja suhtealdis?”

      Ivar mõtleb hetke. “Pole oluline. Vanemat tegijat on vaja reitingute jaoks; et ka vanematel televaatajatel oleks, kellega end samastada. Ta võib olla abielus. Peaasi, et ta näeks välja kobe ja oleks selline hea jutuga: keegi, kes aitaks siis teiste tegelaste suhteid kommenteerida.”

      “Ja konfliktne?”

      “Kindlasti konfliktne!”

      “Hea küll.” Kohe satubki näppu kaks vanemat naist, kel mõlemal huvitavad ja telegeensed näod. Üks neist saab mult kohe hüüdnime Nõid: esoteeriliste kalduvustega, astroloog-bioenergeetik, mustade juuste ja läbitungiva pilguga, kolm korda abielus olnud ja nüüd lahutatud. Teine on laia naeratuse ja ümara näoga, merefänn ja kaluri tütar, kes ütleb julge joonega, et kasvatab kodus meest ja poegi. Tõstan mõlemad naised pikemalt mõtlemata “jah”-hunnikusse.

      Ja siis ma helistan. “Tere, mina siin, lõunamere Robinsonide saatest…”

      Ümbrikud saavad uusi märkuseid.

      “Äärmiselt jutukas. Räägib surnuks.”

      “Ilus tüdruk, aga igav. Ja kehv diktsioon, jääb ära.”

      “Rahutu, adrenaliininarkomaan ja psühhopaat, vist hea?”

      “Suur enesekiitja. Pigem hea, aga väga väsitav.”

      “Kriitiline kuju, arvustab meie reegleid!”

      “Missivalimistel osalenud, aga rääkida ei oska.”

      Inimhingede üle otsustavate telefonikõnede käigus läheb mul hääl ära. Ma pole harjunud päevas kaheksa tundi rääkima. Inimeste konfliktsust on ühe põgusa viisaka telefonikõne jooksul väga keeruline ära arvata, aga ma vähemasti hoiatan neid alati, et neil ei ole vaja mulle meeldida ning õigeid ja valesid vastuseid ei ole.

      “Me otsime isiksusi,” ütlen ma neile märksõna, mis võiks neile kõigile toeks olla, ja on minulegi. Ma ei tee ju midagi halba, ma otsin isiksusi, kellele anname võimaluse kuulsaks ja rikkaks saada!

      Tasapisi tekib üks väiksem kuhi, sinna mahub vaid 50 ümbrikut: inimesed, kellega me peagi silmast silma kohtume. See on paras õnnemäng, sest kõiki “jah”-kuhja ümbrikuid ei jõua ma oma pingutustest hoolimata läbi helistada, plaanin ikka need radiaatori taha libisenud ka välja koukida, aga juba ongi 50 täis.

      Soe vihm viib viimase lume paari järgmise päevaga.

      Kõnnin läbi lompide casting’ule, inimestega silmast silma kohtuma. “Otsime komplekti, kes omavahel konflikti läheks!” Ja: “Otsime julgeid ja seksikaid.” Need sõnad on mulle tänasel päeval teetähiseks.

      Istume vanalinnas, õdusa teatrimaja proovisaalis, ja meie ette tuleb iga natukese aja tagant uus soovija.

      “Kas sa oleksid nõus kaamerate ees ilma rinnahoidjata päevitama?” Selle küsimuseni oleme jõudnud koostöös Ivariga: piisavalt konkreetne, intrigeeriv ja edasiviiv. Küsimus paneb enamiku tüdrukuid korraks kohmetuma. Mis on õige vastus? Nii näikse nad endalt paaniliselt küsivat. Hah. Õige vastus võib olla “jaa”, aga sama hästi võib õige vastus olla ka “ei”, kui see on esitatud konfliktsel viisil – nii, et saame kindlaks teha, kas see neiu on võimeline mõnusalt närvi minema ja enda põhimõtete eest seisma.

      Mõtlen, СКАЧАТЬ