Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ päevade jooksul saabunud kirju hasartselt ise avanud ja juba mõne põneva välimusega tüdruku kõrvale pannud – “Valitud inimesed peavad telegeensed olema!” –, aga kirju on aina juurde tulnud ja nii on ta otsustanud alates tänasest kogu selle tööosa minule delegeerida. Laud on täis avamata ümbrikuid: sadu, tuhandeid? Täpselt nagu Ivar ennustas. Kokku lugenud pole neid keegi.

      “Ma avan kõigepealt ümbrikuid ja vaatan pilte,” teatan ma ja tunnen, kuidas reipuse laine minust üle käib. Mulle ju meeldivad uued asjad. “Edasi – neile, kes selle nii-öelda välimuse vooru läbivad ja kellel on ka tekstis mingisugune huvitav kiiks, hakkan siis helistama… Karismat otsima. Diktsioon peab inimesel ka hea olema, eks?” Ivar noogutab ja vaatab mind äraootavalt. Mõtlen, mida lisada, ja kohman siis ausalt: “Ma arvan, et ma tunnen lihtsalt sisetundega ära, keda tasub kohale kutsuda ja keda mitte. Rohkem ma hetkel seda asja analüüsida ei oska.”

      “Minul on sulle pakkuda lähenemine!” Ivari silmades särab fanatism, seesama säde, mis meid ühendab. “Mul on mingid stseenid peas läbi mängitud – mis saates juhtuda võiks – ja ma kujutan ette, mis tüüpe me otsime.”

      “Mis tüüpe me siis otsime?” Olen juba aru saanud, et Ivariga ei tasu mul endal siis targutada, kui tema ise rääkida tahab. Pealegi, ta huvitab mind, ta jutt huvitab mind.

      “Esimene eeldus on see, et meile on vaja saatesse intriigi, eks. Konflikti. Aga meile kuluks ära ka armumine!” Ivar naerab ja jätkab, paberit otsides. “Nii, kirjutame üles, mida me otsime. Ühesõnaga, kui veidi liialdada, siis seksi ja vägivalda. Ja need inimesed on materjal, kes meile selle seksi ja vägivalla tekitama peaks. Absoluutselt iga valitud inimene peaks olema keskmisest konfliktsem. Ja teiseks peaksime vaatama, mis väärtushinnanguid nad esindavad. Kus on see pinnas, millest nende seks ja vägivald kasvama hakkaks? Kui sa leiad homo, siis peaks olema tema vastandiks homovihkaja. Ja nii edasi.”

      “Ühesõnaga, on vaja leida inimesed, kes omavahel tülli läheksid?”

      “Või armuksid. Või algul üht ja siis teist!”

      Me arutleme selle üle veel mõnda aega ja joonistamegi üles tüüpe, ühtegi uut ümbrikut avamata. Paberil sünnivad seksikas ja materialistlik blondiin ning pikajuukseline ilus hipimees, või siis näiteks mootorrattur, midagi sellist vaba ja romantilist, kes asjade maailmast suurt lugu ei pea. Nende vastu joonistame range sõjaväelase, kes hipisid ei salli. Kelle blondiin valib? Kas vabahinge või sõjaväelase? Aga kas blondiinil ka rivaali on? See võiks olla keegi soe, müstiline, eksootiline, metsapoolne, ürgne ja samuti mittematerialistlik… Kumma siis hipimees valiks? Kumma sõjaväelane valiks?..

      Siis hakkan ma ümbrikuid avama, inimesi hunnikutesse tõstma. Lähipäevil pean alustama helistamisega, et esimese vooru läbinute seksikust, konfliktsust ja diktsiooni veel paremini hinnata.

      Õhtul koju jõudes panen salamärkmikusse kirja ühe küsimuse. Sinna saavad kirja ainult väga tähtsad küsimused – kunagi, kui mul elus palju aega on, tahaksin ma otsida vastuseid ja kirjutada nendel teemadel raamatuid.

      “Mis tunne on olla jumal?” kirjutan ma. “Kas jumal on vahel väsinud? Kas jumal peab valima? Sest jumal ei saa kõiki õnnelikuks teha, ühe õnn võib ju olla teise õnnetus.” Pärast tuhandete paradiisikandidaatide seas tuhnimist olen ma sellele teemale oma tundemaailmas mingi uue dimensiooni saanud.

      “Mismoodi sa seal neid siis valid?” hakkab Tom selsamal õhtul uurima.

      “Ma ju ei tohi sulle sellest rääkida!”

      Ta jääb solvunult vait.

      Otsime isiksusi

Kaks nädalat hiljem. Märts 2001Tallinn, Eesti

      Ümbrikuhunnikud meie kontoris on aina suurenenud. Iga ümbriku taga on inimene oma unistuste ja palvetega, ma tunnen, kuidas mu pea kipub nende keskel ringi käima, aga ma ei tohi seda lubada. Tuleb end teisel tasandil hoida: nad on erinevate omadustega objektid ja ma pean leidma üles need, kes vastavad mu kriteeriumitele.

      Kiirelt kujuneb välja süsteem, kuidas umbes kahe minuti jooksul otsustada, kumba hunnikusse ma konkreetse kirja viskan: kas “ei” või “helistan”. Rohkem võimalusi see ümbrik ei saa, kui on ei, siis ei. “Võibolla”-hunnikut me siin jumalakojas endale lubada ei saa, aega pole.

      Mu ees laual on Ivari joonistatud skeem otsitavatest tüpaažidest, aga nende kohale olen ise kirjutanud kaks kõige olulisemat märksõna: “sarmikas” ja “sõnakas”. See on minu jaoks mu otsingute siht. Vahepeal vilistan etteantud tüüpidele ja luban endale ka lugemispause. Näiteks naine, kes on kaks aastat tagasi jumala leidnud ja kogudusega ühinenud. Ei sobi ta seksikatesse armukolmnurkadesse oma 55 eluaastaga, aga ikkagi, ta kiri on nii kaasakiskuv, et lasen end umbes kümneks minutiks ära kanda, ja ta silmadki on põnevad. Kuhu ta siis panna? Panen esialgu hoopis lauale tagasi, sest ei suuda otsustada.

      Silmad ongi fotode kõige olulisem osa. Varem pole ma seda eales nii tugevalt adunud. Mõni foto saab mult viis sekundit, mõni saab pool minutit, sest vaatan neid silmi. Mis sealt paistab?

      Mõni kaasapandud foto paneb ahhetama. Turris juustega armsa olemisega tüdruk magamas suures avatud kohvris kusagil raudteejaamas. Sellist tüdrukut tahaksin küll kohata. Töötanud tualettide koristajana ja nõudepesijana kristlikes kommuunides üle ilma. Milline tore kuju! Aga, meenub mulle, arvatavasti on ta kommuunieluks liiga valmis, liiga paindlik ja kohanev. Kuhu jääks siis meie konflikt? Kahju, “ei”.

      Mõni mees on endast peaaegu alasti pildi saatnud, kusjuures mõni neist on tõesti ilus. Kehakultuuritudeng: blond tukk, helesinised silmad, päikeseline naeratus, päevitunud keha, tugevad musklid, sellist võiks telerist näidata küll. Kahjuks on noormehe avalduskiri hirmus lühike. Pistan ta “ei”-hunnikusse, hetk hiljem mõistan, et ei suuda tal minna lasta. Äkki just tema? Äkki on ta laisk kirjutaja, aga räägib hästi? Noormees saab “jah”-virna, ainult tänu oma säravale naeratusele ja rannafotole.

      “Vabandan vastustes leiduvate ebatäpsuste pärast,” kirjutab üks noor naine, instituudi nooremteadur. Mhm. Mul on juhe koos. Vaatan ta seksika hirvekaelaga nägu, ilmselt koolilõpetamisel tehtud foto, paar aastat tagasi. Kust mina küll tean, kas sa sobid meile? Ohkan. Lähen teen lähedal kohvikus ühe kohvi, seda musta vedelikku läheb siin palju, see voolab mu soontes ja hoiab mootori liikumas. Ruttu tagasi, kirjamäe juurde. Ah jaa, see teadur? Läheb “ei”-virna ja ma ei tea, miks. Kõike, mida ma teen, ei saa põhjendada, ma olen siin oma ametis ja kühveldan neid ümbrikke kahte lehte nii hästi, kui suudan.

      Ohhoo, tüdruk, kes õpib ehitamist ja on karatefänn? Olen õnnelik oma kindla emotsiooni üle: kindlasti “jaa”. Kujutan juba ette, kuidas see neiu hakkab meestega onni ehituse pärast kraaklema. Väga hea. Silmad on ka sellised julged, mehi ta ei karda. “Jah.”

      Edasi, 19aastane töötu noormees. Jään fotot vaatama, silma järgi pakun, et poisil on sees mustlasverd. “Ma sobin kindlasti Robinsoniks, sest ma olengi Robinson,” kirjutab ta algeliselt roniva käekirjaga. “Ma elan metsas ühes onnis ja ootan, et saaks sõjaväkke. Siin ei ole elektrit ega vett ja metsloomad kimbutavad.” Kas see on nali? Kust see poiss üldse seal ilma elektrita onnis meie reklaami kohta kuulis? Aga ta vist ei valeta, telefoni ja meiliaadressi poisil tõesti pole, nii et ma ei saa temaga ühendust võtta. On vaid postiaadress, aga selleks peaks ta olema kraadi võrra seksikam ja telegeensem, ja ehk ka natuke vanem, et hakata talle kirjutama. Lendab ikkagi “ei”-hunnikusse.

      Siis läheb aeg taas maha. Leian ühe neiu metafooririkkalt ja humoorikalt kirjutatud unistuse, kuidas ta juba lapsena plaanis kolida üksikule saarele. Ta on 20, sellest neli aastat elanud üksi, pärast СКАЧАТЬ