Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siin meie ees tantsida?” Kui tantsib, on hästi, kui keeldub stiilselt või hakkab kauplema, siis jälgime, mismoodi ta seda teeb. Tunnen hetketi hämuselt häbi, sest meeskandidaatidele me ju sellist palvet ei esita, järelikult on tegu ebaõiglase seksismiga. Aga mis siis. Ise nad ennast üles andsid, et me neid valiksime, ja mina pean siin lihtsalt tegema oma tööd, ametis, kuhu omakorda on mind valitud.

      Mehed paneme aga hoopis laulma. Miks laulma? “Kuidagi tuleb ju testida, mismoodi nad reageerivad,” ütleb Ivar, ja ma jään nõusse. Kes muutub liiga kohmetuks, see ei sobi. Plussi saab kirja see, kes ronib tooli otsa ja laulab, olgu siis õige viisiga või mitte.

      Olen möödunud valikunädalaga tuimaks muutunud, aga mõne saaliuksest sisse kõndijaga tekib ikkagi kontakt, mis südames midagi liikuma paneb.

      “Miks sa otsustasid kandideerida?”

      “Ma ütlen täitsa ausalt: mul on kodus pooleaastane tütar ja ma olen nii väsinud, et tahaks põgeneda üksikule saarele!” Nii vastab punutud pruuni patsiga noor naine oma siniseid silmi otse minule kinnitades. Ta ei ole seksikas blondiin, aga tema siirus ja kaugel külakolkas elamine võlusid mind, kui telefonis rääkisime, lisaks skandaalihõnguline fakt, et ta tahaks nii väikese lapse kõrvalt minema joosta… Võibolla oleks tema see “metsanaine”, seksika blondiini vastand? Täna on ta end pealinna korraldanud, mees jäi beebiga koju. Kas ta hakkaks saarel last igatsema ja sellest saaks meile vajalik intriig? Ta on ilus, kas ta võiks kedagi ära võluda? Ta tundub ka lahtise südamega, kas ta võiks ise kellessegi armuda?..

      Ma vaatan suurte silmade ja paksu palmikuga noort naist enda ees ja tunnen järsku, et ei. Ma ei taha sulle ja su lapsele haiget teha. Mina hääletan sinu vastu.

      Tasapisi olen hakanud aimama, et mäng, mille jaoks me neid inimesi välja valime, pole sugugi nii süütu.

      Süda hakkab liikuma ka siis, kui proovisaali astub sisse üks pikajuukseline naeratav noormees. Sina! Just sinu olemegi Ivariga kabinetis üles joonistanud! Nägus vabamehe auraga hipi, kes vaatab otse silmadesse ja kelle pilgu all hakkab mul vist esimest korda nende päevade jooksul tõsiselt piinlik selle pärast, mida ma siin teen.

      “Miks sa siin istud ja neid lolle küsimusi esitad?” küsivad ta naerused silmad.

      “Kas sa oled ka mõelnud, mida sa teeksid auhinnarahaga?” küsin mina seepeale temalt ühe stampküsimuse oma paberilt.

      “Rändaksin! See on ainuke asi, lisaks muusikale, mis mind tõeliselt õnnelikuks suudab teha.”

      Ma naeratan ta silmadesse. Jah, Janek, sina oled ainuke inimene kõigist neist intervjueeritavatest, kelle ma kohe ära tundsin. Kirja läheb kolm plussi.

      Tagasi kodus, meri kohiseb siinsamas. Suure vee rahurütm on vaja üles leida, sest minu sees tuksub viimasel ajal mingi segane hoog, mille ma kogu selle Robinsoni-valimisega olen endale sisse saanud. Istun kevadises videvikus oma aias, hingan mulla ja mere lõhna, otsin neilt tuge. Näe, tulbid on oma ninad välja pistnud. Mis värvi te tulete? Mullu sügisel ruskavate lehtede vahele sibulaid pistes läks mul kaks paberkotti segi. Lootsin suure kollase põõsa alla panna kollaste tulpide klumbid. Kas läks õnneks või tulevad punased? Sel kevadel ma ise ei näegi seda, sest ma lähen ju ära.

      Disainin tulpide asemel seekord inimkoosluseid.

      Pole veel selge, kas Tom näeb seda tulbijaotust aias või mitte. Kas ta äkki tuleb Singapuri, kui meie saade tehtud saab? Ta on lubanud mõelda.

      Tundub, et iga kord Robinsoni-töölt tulles olen ma temast veel kaugemal kui enne. Meie suhe rebeneb iga päeva lõpuks, neistsamadest salaõmblustest, mida me öösel vaikselt nõelume. Kuni kehad veel teineteist ära tunnevad, ei saa asi olla ju väga hull.

      Vastu hommikut tõusen maapinnalt õhku, liigutan käsi ja lendan, aga taevalaotusse ei jõua. Kutsuv taevas on mu kohal, aga selle ees on kogu aeg mingid elektritraadid, mille vahele ma lennata ei julge.

      Taas üks varahommik. Heledad pilved. Lehtedelt nõrgub öise saju vett. Tegelikult on ka see meie laiuskraad nii võluv oma alatise muutumise ja kevade pakatamisega, aga midagi pole parata, mina olen oma unistustes juba ammu kaugel troopikas.

      Suure valiku nädal on möödas, Robinsoni-saate osalised on meil nüüd selgeks vaieldud, aga tsirkus peab ikka edasi kestma. Pahaaimamatud eelviimasesse vooru pääsenud ei tea, et pooli neist on edasi vaja lihtsalt meediale näitamiseks. Täna ongi suur etendusepäev käes.

      Robinsoni-kandidaatidele on selga pandud meie sponsori, suure spordifirma riided, ja nad peavad aja peale kätekõverdusi tegema, fotoaparaatide välkumise ja telekaamera surina saatel. Kujutan ette, mis saaks siis, kui meie, “jumalad”, peaksime ise seal maas higistama. Mulle ei ole jäänud muljet, et Ivar füüsiliselt väga heas vormis oleks. Ise pole ma väga ammu kätekõverdusi proovinud. Aga nüüd me seisame siin ja loeme kõverdusi kokku, kuigi neid pole tegelikult peale reporterite ja fotograafide mitte kellelgi teisel vaja.

      Algab aja peale ujumise voor. Jään lummatult vaatama muskleid Janeki naha all, ta päevitunud keha. “Ilus hipi”, jah, ta on valitud oma tüüpi esindama, tema kohta ei tekkinud ka teistel kahtlusi. Mulle tundub, et oma kuuenda meelega teab ta seda, et ta on valitud, ning praegu käib vaid teater saate turundamiseks.

      Ta märkab mu pilku. “Heas vormis oled,” hüüan ma. “Käid trennis kusagil?”

      “Ei viitsi,” naeratab ta mulle laialt. “Ma käin suviti Soomes maju ehitamas.”

      Ka lehereporter on meie põgusat dialoogi kuulnud ja järgmise päeva lehes on pikantne kommentaar, kuidas toimetaja kiidab Robinsonikandidaat Janeki seksikat treenitud keha. Nii me siin õpime, avalikkuse silme all oma samme astuma.

      Õpin vaikselt ka saladuse hoidmise kunsti – asi pole ju ainult Tomis, samamoodi ei tohi väljavalitud Robinsonid aimata, et nemad on need õnnelikud. Püüan “tsirkusevooru” käigus Janekile mitte silma vaadata, ma ei tahaks talle bluffida, tegelikult ei tahaks üldse mitte kellelegi valetada, aga mis parata… Heidan pilgu meie kirevale finalistide väele. Vanematest naistest on konkurentsis just needsamad, kes mulle korraga näpu alla jäid: mustapäine nõid ja blond kaluritütar. Vaidlesime nende üle koosolekul päris tugevalt: kumb võtta, kumb jätta? Peale jäi kaluritütar Helle, sest tundus, et nõida me kartsime. Isegi praegu, vaadates tema sirgjoonelist pilku, on mul veidi hirm: kas ta juba teab, et see siin on tsirkus ja isegi finalistide nimedega särgid on tegelikult juba valmis trükitud?

      Märkan, et meie kaks välja valitud edevhinge on “tsirkusevoorus” kõrvuti sattunud, või ehk Ivari poolt kokku juhatatud. Nemad kaks peaksid meie plaani kohaselt teineteist ka saarel leidma. Üks on sõjaväelane Margus, võõrleegioni taustaga, ääretult eneseteadlik siilisoenguga mees, kes hakkab idamaade võitlusvõtteid demonstreerima, niipea kui näeb kaameramehi enda poole sihtivat. Tema kõrvale, spontaanselt kaamerate poole naeratades, sätib end blondiin, jah, see meie seksikas blondiin… Mulle isiklikult ei meeldi eriti see lugu, mismoodi ta üle meie uudisekünnise lendas, aga nagu Ivar ütleb: “See piiga oskab manipuleerida ja mängida, sellist meil saarele vaja ongi!” Neiu Eva, nagu me teda kutsume. Ta saatis meile ülisuure dekoltee ja tugeva meigiga foto, kaaskirjas väitis, et tal on lesbisuhe kuulsa pornonäitlejannaga. Ta valetas, aga pääses niimoodi intervjuule, Ivari kindla toetussõna abil, ning nüüd on ta pääsenud ka finaali, kuigi ta ise seda veel ei tea.

      “See on kogu produktsiooni huvides, hoida nad täielikus teadmatuses kuni valikupeoni. Muidu ei käituks nad siiralt, kui nad varem teada saaks” – niisugused on Ivari sõnad, ja tõepoolest, see on loogiline.

      Nii ootame veel nädala, kuni ongi käes suur meediasündmus: ajalehed, raadio, tele, pidu СКАЧАТЬ