Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuidas sina arvad oma põhitööga hakkama saavat?” küsib ta veidi tögavalt. “Kirjutad jälle kõik oma ajakirjalood ette, nagu tookord?”

      “Jaa, muidugi,” vastan hajameelselt. Midagi hakkab justkui minema libisema, aga mis see on?

      “Ütle, ega sul midagi järsku ole meelest ära läinud?” küsib Tom.

      “Kas on?”

      “Me pidime ju… seda lapsevärki uuesti proovima. Aeg saab kohe täis.”

      “No see asi saaks vabalt mõne kuu ka oodata… Sellist erilist pakkumist tuleb mulle võibolla ainult üks terve elu jooksul. Saad sa aru, töö paradiisisaarel!”

      Paus.

      “No mis sa siis ütled?!” küsin ma jonnakalt.

      “Ma juhin praegu autot ja mõtlen sellest ülejäänud ajuosaga… ma mõtlen rahulikult kõik läbi. Soovitan sama ka sulle.”

      Jõuame koduhoovi, koer jookseb vastu. Jaa, ma saan Tomist aru. Sellest kõigest siin ei saa loobuda. Aga ma ei rääkinudki ju loobumisest, hoopis kahekuisest ajutisest äraolekust. Kõrvaltalu naabridki saaks meie koera toitmisega hakkama! Seisan keset hoovi, paitan looma ja näen silmade ees seda reaalsust. See on võimalik, see pole lihtsalt… mõttemäng.

      Reality TV, see tähendab tõelusemäng on täna õhtul meie koju jõudnud. Räägime veel, ja veel. Lepime kokku, et mina ütlen pakkumisele jaa. “Tuleb ju lasta ootamatutel asjadel teoks saada, tuleb elu emmata kahe avatud käega!” – “Nojah, oleneb… aga kui sa nii tunned, mina olen nõus…”

      Tomi võimalik kaasatulek jääb praegu aga lahtiseks. “Ma pean mõtlema.” – “Ja mina pean uurima, kas see on ka produtsendi meelest võimalik!”

      Ma ei julge seda hästi tunnistada, aga… Omamoodi tundub see loomulik, et Tom ei tule kaasa ja ma lähen üksi – mis tahes põhjendusi ta võiks tuua, peamine on see, et tegelikult tundub see loomulik. Minu ja tema elu vahel on olnud vist algusest peale juuspeen pragu, kuigi me elame ühe katuse all nagu mees ja naine ning loodame saada lapsi. See pragu on olemas, aga see ei häiri mind, ilmselt ka teda mitte, me tundume sõbraliku paralleelsusega koos eksisteerivat.

      “Eks näis, mis saab!” Selle ulja fraasiga saab ikka tuule purjedesse.

      Ivar on mu palgasooviga nõus. Ta kutsub mind külla oma koju, vanalinna luksuskorterisse, kus vaatame suure ekraani pealt Skandinaavia Robinsoni-saateid ja joome Ivari keedetud teed. Tema naine, nagu selgub, elab hoopis mujal, neil on visiitabielu. Kummaline mees, kummaline pere. Mulle ujub meelde üks lapsepõlve fraas – “nagu välismaa”. Värviline, lõhnav, ebareaalne.

      “Kuule,” kasutan ma ära ühe pausihetke videokassettide vahetamisel. “Kui mu mees otsustab nii… kas ta saaks kaasa tulla?”

      Ivar jääb, kassett käes, mind silmitsema.

      “Me maksaks tema eest muidugi ise,” lisan ma, kui näen, et ta ikka mõtleb.

      “Millega su mees tegeleb?”

      “Kah ajakirjanik.”

      “Mhmh. Ma peaks seda peakorterilt uurima. Kas ajakirjanikud on lubatud…” venitab ta kahtlusega.

      “Mina olen ka ajakirjanik!”

      “Nojah, aga sina kirjutadki vaikimisleppele alla.”

      “Tehke siis temale ka samasugune? Ise sa rääkisid, et mõnel teisel on ka olnud abikaasa kaasas.”

      “Jah, nii mulle räägiti. Aga ma ei tea, kas see, mis on lubatud näiteks rootslasele või norrakale, on sama lihtsalt tehtav ka Balti tiimile…”

      See lause jääb õhku värelema ja paneb korraks mõtlema teemadele, mis varsti ees seisavad. Ah soo, et me oleme alama liigi võtterühm seal kusagil maalilisel saarel, Skandinaavia teletegijate keskel…?

      Ma ei tea, mida öelda. Vaataks parem edasi neid imelisi saatekatkendeid, hoogsa ja ürgse muusikaga, sillerdava merega, kaardus palmipuudega, trimmis päevitunud kehadega keset lõhnavat ja värvilist välismaad… Teleekraanilt pulseerib meie poole pinget ja seksuaalsust.

      “Miks sa ei öelnud, et su mees kõmulehes töötab?”

      “Sa ei küsinud.” Lasen nädalataguse kohtumise üksikasju silme eest läbi ja tunnen end nagu petmisega vahele jäänud laps, kuigi ma pole ju midagi valesti teinud. Ma lihtsalt ei tea selle mängu reegleid.

      “Igatahes, me uurisime nüüd ta tausta…” Ivari suus kõlab see nagu tõeline detektiivitöö. Ta edasine sõnum on parajalt hämar ja parajalt terav: “Me oleme jõudnud seisukohale, et isegi kui te maksaks kõik kinni – kõmulehe töötajat majutada saarel pikaks ajaks… see oleks produktsioonile liiga riskantne. Saad aru, me paneme inimesed saarele ja me ei tea, mis seal juhtuma hakkab. Igasuguseid skandaalseid asju võib ette tulla! Ja me peame hoidma asjad saladuses kuni selleni, kui saade lõpuks pool aastat hiljem eetrisse jõuab. Tähendab, me hakkame meediasse asju lekitama küll, aga see protsess on meie endi kontrolli all, me ei saa juhuslikke lekkeid lubada. Kas sa saad aru, et sa pead olema… äärmiselt diskreetne, kui oma abikaasale infot jagad?”

      See suhtumine ärritab mind, justkui oleks ma enda ja Tomi elukutse tõttu juba eos süüdi milleski, mida pole ju juhtunudki. “Ma kordan, mina olen ju ka ajakirjanik!” ütlen jonnakalt.

      “Jah, aga teistmoodi: sa oled oma,” vastab ta rõhuga. “Sa oled teleinimene. Ja okei, naisteajakirjades…”

      “Muide, ma tulin just ajakirjadest töölt ära, andsin eile lahkumisavalduse. Nüüd ma olengi ainult telega seotud.”

      “Mm!” Ivar ümiseb tunnustavalt. “Väga hea!”

      “Ühesõnaga, ohutu.”

      “Võib küll nii öelda. Ja ma arvan, et sa saad neist piiridest aru. Sa tohid meediale rääkida ainult seda, mida mina luban.”

      Meie pilgud ristuvad. Istume Ivariga tema kontoris, ma peaksin tegelikult hakkama tööle nende tohutute kirjahunnikutega, mis on telereklaami peale saabunud. Aga selle asemel toimub meie vahel mingi… võimuvõitlus, allutamine? Ta on mind endale tööle saanud, ja ta ei taha minu kõrvale mitte kedagi, ei kedagi segavat ega ohtlikku. Nii saan mina sellest aru. See ärritab, aga mingil kummalisel moel ka meeldib mulle.

      “Tead,” lõhun siis pausi. “Sel kõigel pole nagunii tähtsust. Tom otsustas eile õhtul, et ta ei tule kaasa.”

      “Jah?” Ta hakkab naerma. “Ma tegelikult tahtsin öelda, et ta võib tulla, aga tulgu päris lõpus, tulgu Singapuri, minge reisige mujal Aasias, kui sul saade tehtud on, ma saan su tagasilennu aega lükata kuhu tahes, ikka produktsiooni kulul. Saad aru, lihtsalt sinna meie saarele ei ole ta oodatud. Ma arvan, et kui sa juba ise selle asja sees oled, saad sa ise ka aru, et niimoodi on parem. Suur osa meie tööst on saladuse hoidmine ja me lihtsalt ei olnud arvestanud, et sa oled abielus, noh ütleme otse, juhtiva kõmulehe reporteriga!”

      “Tahate mind siis üldse enam või?”

      “Jaa, tahame, ära nüüd hakka lollitama!” Ta keerab pilgu lauale. “Oled sa välja mõelnud strateegia, mismoodi sa siit leiad üles need, keda kohale kutsuda?”

      Jah, casting СКАЧАТЬ