Minu Ameerika III. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ning pidime kodu suunas sõitma hakkama. Kodu – see oli kusagil all ja kaugel, aga meie asusime üleval uduste peenvihmapilvede sees ja keerutasime autoga kaljuseina ääres, nii et mul tagaistmel oli süda paha ja Justin kurtis eesistmel, et ta ei näe mitte midagi, kuidas siin üldse kurat sõita saab ja kui me siit eluga pääseme, on küll hea algusega aasta!

      Mõne aja pärast selgus, et olime kogu aeg sõitnud vales suunas. Siis, kui olime pääsenud pilvest välja ja nägime esimest asustatud punkti, kus sai teed küsida. Ega midagi, sõitsime siis pilve sisse tagasi.

      Aasta algaski hästi, sest avarii jäi ju tegemata.

★★★

      Rahe tiheneb. „Kui me ka täna avariita hakkama saame, siis on see aasta hästi lõppenud,” pomiseb Justin, ettepoole kummargil. Linna lähedal on kiirtee küll mitmerealine, aga samas kiirtee kohta üsna loogeline – sest asustus oli siin enne, kui inimkond kiirteid vajama hakkas. Lisa pilti tume öö ja libe tee – aga ära lisa naelkumme, sest need pole siin levinud – ja kindlasti paar hullu kihutajat.

      „Uh! See inimene on liiga palju videomänge mänginud!” See on Justini kommentaar, kui keegi meist jälle möödub ja sõiduridu vahetades kusagile kaugele ette tõmbab, nagu viirastus. Niimoodi saab kiirtee peal sõita küll, teoreetiliselt, kuniks elu… Natukese aja pärast näeme teelt välja sõitnud autot. Ja siis veel ühte. Nõnda nad õpivad, kuniks elu. Õnneks on vaid üks sõidurida suletud, nii et ümber reastudes saame ikka edasi – avariidest tingitud suured teesulud ja ummikud on siinmail tavaline asi.

      „Täna sõidaks selle asemel kas või Tallinna–Tartu maanteel,” ohkab Justin. Sellel Eestimaa hirmuteel kunagi esimest korda sõites oli ta täiesti šokeeritud: tee on rütmiliselt blokeeritud aeglaste kaubaautodega ja nende vahel nõeluvad hulljulged möödasõitjad. Ameerikas sellist liikluslahendust ei kohta, möödasõiduavariisid eriti ka mitte, aga seeasemel tulevad ameeriklaste õnnetused liigsest kiirusest. Oleme näiteks näinud kiirteede kohal autosid puude latvades – masin on juhitavuse kaotanud ja kuidagi, näed, sinna puu otsa sattunud. Alles hiljuti tegi Justini sõber Rita sellise avarii läbi, peaaegu et õnnelikult: masin lendas teelt välja, tegi õhus kukerpalli ja maandus ratastel, ning Rita vigastusteks olid vaid kerged põrutused ja turvarihmajäljed. Ainult et autos olnud koer sai niisuguse šoki, et jooksis, kui uksed lahti tehti, välja ja kadus jäljetult. Õnnetu Rita otsib teda siiamaani ümbruskonnast taga, elusa või surnuna.

      „Kas sa tead siin Ameerikas mõnda sõpra või sugulast, kes ei oleks kordagi autoavariis olnud?” küsin ma Justinilt ja kahetsen sekund hiljem oma teemavalikut. Ta kummardab rooli poole veel kramplikumalt ja vahib ette tuulepimedusse. „Ei tea! Me oleme sellest ju varem rääkinud,” tuleb pinev vastus. „Mingid kõksud on kõigil olnud!”

      Ju ma siis ei suutnud seda uskuda. Eestis tean ma selliseid sõpru-sugulasi-tuttavaid päris palju, kel ei ole rääkida oma avariilugu, siin aga ei tea Justin mitte ühtegi inimest, kes poleks olnud avariis? See on Ameerika autokultuuri hind. Justin ise on kolm korda õnnetusse sattunud. Kõige hullem oli bändiga esinemiselt tulles, 18aastaselt, kui ta keeras peateele ja nägi viimasel hetkel, et on keeranud ette suurele mustale autole: „Vajutasin gaasi ja peaaegu pääsesime, ainult meie tagaots sai löögi. Autos olnud võimendi lendas välja ja murdis lähedal olnud puu. See oli ikka väga karm, meil oli õnne, et meil turvavööd kinni olid – ja et suur auto pidurit jõudis vajutada.”

      Vähemasti pole ta avariide tõttu haiglas olnud: ta vend Ian ja isa John on mõlemad õnnetustes ka luid murdnud ning nädalaid haiglas veetnud, Johnil on mälestuseks lausa pikk arm jalal. „Auto on ikka parem kui mootorratas!” säilitas John seda omal ajal mulle kommenteerides oma optimistliku meele ja rääkis hoopis loo, mismoodi ta astus kord maha sõbra mootorratta tagaistmelt ja veerand tundi hiljem oli seesama sõber sellesama mootorrattaga end surnuks sõitnud. „Ja oma toonase autoavarii abil sain muide hoopis rikkaks, sest riik maksis mu haiglakulud kõik kinni, kuna ma olin Vietnami sõja veteran, aga mu kindlustusfirma ei teadnud seda ja maksis mulle veel omakorda kõik haiglakulud kinni. Ma sain tänu sellele avariile maja hüpoteegi sissemakse jaoks raha kokku!”

      Vend Iani legendaarne avarii sai aga alguse sellest, et keegi oli oma basseinist vee välja lasknud ning see oli majadevahelise tee märjaks ja libedaks teinud. Keset suvist ööd kihutasid noored poisid majade vahel, kaotasid juhitavuse ja sõitsid otse puusse.

      Justini sõber Marc osales aga kahe surmaga lõppenud õnnetuses kiirteel, mis algas sellest, et üks juht küünitas sahtlist uut CDd otsima. Ja Justini ema tuttav sai surma, kui märkas, et ta auto pakiruum on lahti: ta tõmbas end tee äärde astus autost välja, ettevaatlikult, pani pakiruumi kinni ja hakkas tagasi astuma…

      Lugusid on igasuguseid. Justini ema päästis kord nooruses autotäie sõpru, kui kõrvalistujana märkas, et juht on magama jäänud, ja rabas roolist, hetk enne vastu müüri kihutamist. („See juht oli muidugi pilves, c’mon, me olime noored, olid kuuekümnendad!”) Üks ta sõbranna sattus kord, samadel kuldsetel kuuekümnendatel, ühe päeva jooksul kaks korda avariisse, esimene kord õnnelikult ja teist korda õnnetult. („Ellu jäi, aga ta isa oli väga vihane, sest auto tuli maha kanda.”) Ja Justinilgi on sõber, kellest rääkida kahe avarii lugu: sai mees just haiglast välja („Ta oli kohutavas seisus, kogu keha oli kaetud haavadega ja ta varastas haiglast morfiini kaasa, et saaks kodus hakkama nende valudega.”) ja kui ta siis pruudiga baarist tuli, kihutas nurga tagant kõnniteele auto ja… Ellu jäid, aga pruut sai püsiva ajukahjustuse. Üks Justini naiskolleeg aga olevat kaotanud kolm kallimat, kõik autoavariide tagajärjel. „Ta on ka seda tüüpi naine, kellele meeldivad ekstreemselt käituvad ja kihutajad mehed,” kommenteeris Justin, kui ma häälekalt imestasin.

      Mis neid lugusid ühendab? Ei miski muu kui auto. See, millega hakatakse sõitma pärast lihtsa eksami läbimist, alates 16. eluaastast, ja sõidetakse päevast päeva, poodi, kooli, tööle, külla, jalutama, igasuguse ilmaga, tervisega ja tujuga ning igasuguses joobeastmes, kuni elupäevade lõpuni. Kui nii mõelda, siis on lausa ime, et neid avariilugusid meie ümber rohkem ei ole. Justinil on 90aastane vanaema Peg, muidu ülimalt heas tervislikus vormis, teeb hantlitega videote järgi vanurite aeroobikat. Ainuke tuvastatud tervisehäda on tal see, et silmade peale on kasvanud kae. „Mina kardan seda operatsiooni!” ütleb Peg. Ta elab üksinda ja käib endiselt autoga argisõite tegemas, sest ilma autota ei pääsekski kusagile. Poolpimesi sõidab ta poodi, arsti juurde ja igal pühapäeval kirikusse. „Paar kõksu” on temalgi oma trajektooril juhtunud, aga ei midagi hirmsat.

      Ma loodan, et vanaema Peg ei lahku meie hulgast lõpuks mitte avarii tõttu. Ta nali „poodi suudan sõita ka pimedana” ajab mulle judinad peale.

★★★

      „Aasta 2007 on meie perele olnud päris hea!” ütleb pingest halli näoga Justin, kui me magavaid lapsi tagaistme toolidelt päästame ja läbi rahe maja poole vaarume.

      „Jaa, ellu jäime!”

      KEEGI, KES ANNAB LOOTUST

      Mägedesse jäi niisiis minemata, aga aasta viimaseks õhtuks oleme saanud alternatiivse kutse: siiasamasse Justini vanemate lähedale, ameeriklased ütlevad „ümber nurga” või „kõrvalmajja”, tegelikult küll veerandtunnise autosõidu kaugusele.

      „Ümber nurga” elavad minu ja Justini põgusad, aga samas päris lähedased sõbrad, lesbipaar Hailey ja Rebecca. Oleme nendega kokku puutunud erinevatel pidudel, tänu Justini ühele parimale sõbrale Davidile, kelle vanemad elavad Rebecca-Hailey naaberkrundil.

      Kunagi pidasime seal hüvastijätupidu, üürgasime laulda ja saatsime Davidi ja ta pruudi Alli elama Virginiasse muusikute kommuuni, kust nad mõne aja pärast rahapuudusel tagasi kolisid ja siis hoopis Chicagosse juristiks õppima läksid.

      Kord СКАЧАТЬ