Minu Ameerika III. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ diskussioon meedias. Haigusel on oma nimi: kompulsiivostmine. Tõsiselt olevat selle tõvega kimpus umbes 4 % täiskasvanud ameeriklastest. Üks haiguse näitaja on muide see, kui ostad ülevoolavalt kingitusi teistele. Samasuguseks haiguse märgiks on see, kui ostetud riided, ehted, raamatud või plaadid jäävad kappi seisma, mitte ei võeta neid kasutusele.

      Maal, mis on muutunud justkui üheks suureks ööpäev läbi avatud ostukeskuseks, on ostuhullusest hoiduda muidugi keeruline. Nii jagatakse nüüd teleekraanil lihtsaid nippe, näiteks „pane oma krediitkaart luku taha ja kasuta vaid deebetarvelt võetud sularaha”, või „sunni end midagi tahtes iga kord ootama 24 tundi, suurema asja puhul lausa nädala”. Ja muidugi tuleks erinevad rituaalid ja kombed dekommertsialiseerida, arutleb nüüd vestlusring. Õige! Tahaksin nende seltskonda sisse hüpata ja oma hingeahistust jagada. Miks te olete lasknud tootjatel ja kaubandusel endaga niimoodi manipuleerida, miks te olete lasknud jõuludel muutuda raiskamise orgiaks, kus buliimikute kombel ahnitsetakse sisse ja oksendatakse välja kõike, mis silma jääb?! Ja jõulud on muidugi ainult üks peatuspunkt pühade ja ürituste reas, mille jaoks kinke ja kaunistusi vaja teha. Näiteks oktoobrikuine halloween’itamine oli kunagi süütu kommisaamise-päev, praeguseks on halloween’i kulutused umbes 2,5 miljardit dollarit riigi peale: kommidele lisanduvad alati-uued kaunistused, kingitused, kostüümid, pidulauad, sama jutt muidugi veebruarikuise valentinipäeva või kevadise lihavõtteaja kohta…

      Ja eriti teada pole fakt, et näiteks Ameerika tänupühade aega muudeti president Franklin Roosevelti poolt seoses poodide nõudmisega, et pikendada jõulueelset ostuperioodi nädala võrra. Kuna tänupühajärgne reede, niinimetatud must reede on üle riigi ülisuurte allahindluste päev, siis on sellest omakorda kujunenud üks eriline ostuhulluse tekitaja: algselt jõuluettevalmistuseks mõeldud päev on juba ammu kujunenud iseeneslikuks raiskamisfenomeniks.

      Kuulan sotsioloogide juttu ja kõrvutan seda sellega, mida olen Justini vanematelt nende lapsepõlve kohta kuulnud. Tegelikult on enamik neid raharaiskamisrituaale tekkinud Ameerika ühiskonda viimase nelja aastakümne jooksul. Vahetult pärast sõda ei kingitud lastele suuri mänguasjakoguseid, kihlusi ei tähistanud hiiglaslikud sõrmused, kihlatutele ei tehtud kingipidusid ja – nimekirju… Ka igasugused pruudiajakirjad ja pulmakorraldajad on uus fenomen, loodud tarbimisühiskonna poolt.

      „Ja miks mitte korraldada oma pulmad nii, nagu need olid meie riigis sada aastat tagasi,” pakub üks särasilmne teleesineja kriisiplaani. „Samamoodi võiks korraldada ka jõule – keskmeks olgu, nagu vanasti, konkreetne söök ja jook ning kombed, aga ei mingit asjade laviini…”

★★★

      Mulle meenub üks huvitav katkend kunagi varem nähtud filmist „Born Rich”11, mis oli tehtud tükk aega enne praegust krediitkaardi-kriisihingust. Selle filmi võttis üles maailmakuulsa kosmeetikakorporatsiooni Johnson & Johnson pärija, noor Jamie Johnson. Ta meenutab filmis ühte hetke, kui ta sai „teadlikuks oma eripärast”. Ta oli algklassipoiss, tuli koolist, ja isa kutsus ta kõrvale: „Jamie, sa oled nüüd piisavalt suur, ma pean sulle midagi rääkima. Vaata, meie pere pole päris tavaline. Meil on üks eripära. Me oleme rikkad.” Nüüd juba suureks kasvanud noormees intervjueerib filmis mitmeid saatusekaaslasi, teiste hulgas Ivanka Trumpi, kelle isa Donald on New Yorgi üks suuremaid kinnisvaramagnaate. Ivanka istub kusagil seal katuste kohal, Keskpargi vaatega kõrges luksuslikus toas, ja räägib: „Aga ükskord olid isal makseraskused, hiiglaslikud võlad. Mäletan, kuidas kõndisime kodust välja, tänaval oli üks kerjus. Isa vaatas teda ja ütles: „Sellel mehel on praegu umbes miljard dollarit rohkem kui minul, sest tal pole ilmselt mitte ühtegi võlga!”

      Ivanka vaatab kaamerasse ja kehitab õlgu, öeldes: „Ma ei saa sellest tegelikult aru!”

      Mina ka ei saa. Aga just nii see on: keegi on kerjus ilma ainsagi võlata ja keegi on võlgades multimiljonär. Ja minu ümber siin on väidetavalt maailma võimsaima maa kodanikud vingerdamas võlgades, ja lisaks sellele on ka sellel võimsaimal maal praegu maailma kõige suurem võlg.

      Päevad tulevad uute uudistega. Jõulujärgne depressioon aina suureneb: nüüd materdatakse krediitkaardivõlgadega koos ka USA välisvõlga, mis on aastatega kasvanud kosmilistesse suurustesse. Nii et selle riigi valitsus on käitunud samamoodi nagu riigi kodanikud (ja vastupidi): vastutustundetult võlgu elades. Puurin ja uurin Hiina-USA teemat, et aru saada välisvõla anatoomiast. Lühidalt öeldes tundub see olevat nii: Hiina on kunstlikult hoidnud oma rahakursi madalal ja meelitanud ülisuure osa ameeriklaste tootvast tööstusest enda maale, samal ajal on Hiina valitsus ostnud USA võlakirju – nii on Hiina riik ka Ameerika Ühendriikide suurim võlausaldaja (enam kui veerand kogu võlast) ning suure osa sellest masstootmisest on USA Hiinale esialgu võlgu jäänud. Siin on ka vastus, miks on Hiinas toodetud kaubad Ameerikas nii odavad.

      Ameeriklastest on saanud võlgu tarbijate ühiskond. Kui aastaid tagasi oli selle riigi suurim tööandja autotootja General Motors, siis nüüdseks on see firma USAs oma tehased sisuliselt kinni pannud. Riigi suurim tööandja on nüüd Walmart: seesama kaubamajade hiigelkett, mis müüb Hiinas võlgu toodetud kaupu ning kuhu suur osa ameeriklasi oma krediitkaartidega suundub.

      ELLU JÄIME!

      Juba selleks ajaks, kui end Bronxi Little Italys restoranis maha istutame, on selge, et põhja poole mägedesse me täna siiski minna ei saa.

      Eelkõige on põhjuseks ilm: hommikune imeilus Eestimaa kevadet meenutav detsember on asendunud lõikava tuulega, ilmateade lubab kohe algavat lörtsi ja rahet.

      On aasta eelviimane päev, meie Marta neljas sünnipäev. Traditsiooniliselt oleme sel päeval teinud mingisuguse väljasõidu ja võõrustanud sünnipäevalisi mõnes New Yorgi restoranis. Seekord siis Bronxis, nagu ka eelmisel aastal.

      „Bronxis?” küsis Justini ema toona pilklikul toonil üle. „Kes sinna tulla julgeb, see on ju… geto!”

      Mina aga olin end harinud, otsinud just nimelt uusi peidetud pärleid New Yorgis ega lasknud end eelarvamustest heidutada. Jah, Bronx on paljusid hirmutav linnaosa, kus elutsevad kaugelt vaadates ainult mustanahalised kaelakettide ja lottpükstega mehed, kelle pärast ei saavat Bronxi suunas sõitvaid metrooliine kasutada, sest mine tea, äkki on laiade pükste taskus mõni nuga peidus. Samas on just selles linnaosas New Yorgi suurim loomaaed, sealsamas lähedal on ilusad individuaalelamute rajoonid ja – mis huvitav – samas on ka itaallaste linnaosa. Ning see on päris! Manhattanilt on hiinlased itaalia kogukonna sisuliselt välja söönud, nii et sealses Little Italy piirkonnas on alles vaid mõned tänavajaod turistirestorane: liiga kallid, liiga mitteitaalialiku toiduga ja liiga tavalise atmosfääriga.

      Bronxi pisi-Itaalias on aga, nagu selgus, ridamisi autentseid söögikohti. Kogu kohaliku Little Italy keskusele Arthur Avenue’le võiks nüüd lüüa suure templi: „Papa John soovitab!” Kui me ta eelmisel aastal Marta sünnipäeva puhul Bronxi vedasime, oli John alguses ülimalt skeptiline. Sinna mustade ja latiinode ussipessa, uh! Aga sealne pisi-Itaalia hakkas talle tegelikult nii väga meeldima, et ta on seal aasta jooksul ka iseseisvalt käinud.

      „Vaata, siin tõesti elavad itaallased ülemistel korrustel!”

      „Kõigis laudades istuvad päris itaallased!”

      „Ja mis lõhn! See on mu vanaema köögi lõhn!”

      „Ja mitte ühtegi turisti!”

      Särasilmsed Petroned on ka täna rahul.

★★★

      Kui siis pärast tuules ja rahes tagasi kodu poole sõitma asume – ka loomaaiakülastuse jätsime kehva ilma tõttu ära –, ohkab Justin umbes viis korda järjest: „Kui hea, et me otsustasime seekord mitte mägedesse minna!” СКАЧАТЬ